Eesti oma kaherattaline sõber

Ene Läkk
Kõik rattad valmivad käsitööna, mis teeb sõiduriistast omamoodi kunstiteose. | Tootja

Praktiline, dünaamiline, intellektuaalne – see on jalg­rattakultuuri suund praegu, selle järgi valitakse ka rattaid. Ei pea olema poose, tähtis on funktsionaalsus.

Eestis on uueks kasvavaks trendiks saamas transpordirattad, mis on leidnud mujal ilmas ammu laialdast kasutust. Aga meil on nüüd oma tootja KP Cyclery, kel järjekord ukse taga.

Võidukäiku teevad elektrirattad, mis ka Eestis tasa­pisi populaarsust koguvad. Pikkade otsade pendeldajale on see hädavajalik riist. Jõuad sporti tehes tööle, pole higine ega midagi. Eks nii, nagu tuleb juurde rattateid, lisandub ka rattureid.

Rõõmustav on see, et ka rattatöökodasid on kerkinud viimase kümnendi jooksul ohtrasti, mõni neist on saanud tuule tiibadesse ja lennanud laia ilma, nagu näiteks Ampler Bikes ja Stigo, mõnel see alles ees – E-Roll.

Palju tehakse custom-rattaid, mis arvestavad või ­lausa kaasavad tellija tootmisprotsessi, sellised on kargo­ratas Nighthawk, Viks ja Liberator. Fanaatikud tuunivad vanu rattaid ja sätivad uutest pulkadest haruldasi sõiduriistu kokku, aga neid, kes on üles ehitatud Eesti rattabrändi, saab kokku lugeda kümmekond.

Eesti brändid on midagi erilist, pea kõik on alustanud n-ö põlve otsast, andnud tegemisse tüki oma hingest ning tulemuseks on iseloomuga riistapuud, mis on hea hinna ja kvaliteedi suhtega ning nutikad − see on meie rahvuslik uhkus.

viks_-lk-24-uus-pilt.jpg

Linnaratas Viks. Disainer: Indrek Narusk.
Tootja

Uue põlvkonna elektrijalgratas Ampler pole pedaaliga mootorratas
 

Eesti elektrijalgrataste tootjast Ampler Bikes on saanud rahvuslik uhkus. Noored ja ägedad rattaradikaalid tõusid viis aastat tagasi lendu ja sööstsid oma kaanonit lõhkuvate ratastega otse Euroopa südamesse, peamiselt Saksamaa turule. Sealsete jalgrattaring­kondade tähelepanu võitsid nad oma moodsate kergekaaluliste ja nutikate e-ratastega, lõhkudes müüdi, et elektriratas on raske, kohmakas ja kole.

Ampleri ratast eelistatakse mitmel põhjusel. Esiteks kaalub see klassikalisest linnarattast vähem ja on lausa kolmandiku võrra kergem kui keskmine elektriratas. Teiseks põhjuseks on disain. Ampleri kõigil mudelitel on elektroonika ja akud peidetud raami sisse, mistõttu näevad eesmärgipäraselt välja kui harilikud jalgrattad. Kolmandaks: Ampleril on 30 protsenti odavam hind võrreldes Saksamaal saadaolevate e-ratastega. See on saavutatud müügiga veebis, mis lõikab välja vahepealsed müügimehed. Plussiks on ka rattaomanike otseühenduses olemine Ampleri meeskonnaga, mis tagab neile turvalisuse, aga aitab meeskonnal toodete kohta täpset tagasisidet koguda ning kiiremini ja täpsemalt uuendusi teha.

Ampleril on tooteportfellis kolm linnaratast

Hea elektriratas on kiire ja äge. Ampler Curt just selline ongi. Jäik raam, süsinikfiibrist kahvel, sirged juhtrauad annavad rattale sportliku ilme ja hoiavad kaalu madalal. Lisaks on kümnekäigulisel rattal äkiline käiguvaheti, mis võimaldab sõita ka kõige järsematel mägedel. Lisaks kümnekäigulisele on Ampler Curtil ka ühekäiguline versioon, mis on tõeline müügihitt. See on eriline just oma kerge kaalu (13,5 kg) poolest.

Ampleri rattad Stout ja Stellar on rahvalemmikud. Neil on võimas ja sujuv mootori­tugi, kümme käiku, kõrge juhtraud, mugav sadul, laiad rehvid, mahukas pakiraam ja täis­poritiivad. Rattad on varustatud hüdrauliliste ketaspiduritega, mis lubavad linnaliikluses ohutut sõitu, eredad integreeritud tuled valgustavad teed pimedas, kvaliteetsed rehvid räägivad enda eest ja annavad ka meele­rahu karmidel teedel. Stellaril on unisex-raam, mis laseb sõita naistel seelikuga, raam, mida eelis­tavad ka vanemad härrad. Sõltumata sellest, kas tuleb sõita kiiresti punktist A punkti B, ületada teel olevaid künkaid või vedada rattaga raskeid kotte, on nii Stellar kui ka Stout sobiv sõiduriist.

Ampleri kõigi kolme mudeli ühe laadimise sõiduraadius on 70 km, mis on linnas pendeldamiseks hea tulemus. Kõigil ratastel on nutilahendus, mis võimaldab rakenduse Ampler kaudu mõõta sõidukiirust, jälgida sõiduulatust, teekallet ja muuta vastavalt mootori parameetreid, reguleerida aku võimsust ning jagada sõite ka sotsiaal­meedias.
 

Tagasihoidlikust kodugaraažist laia maailma!

Ampler sai alguse kodugaraažis, kui kolm jalgratta-, mootorratta- ja insenerigeeniga sõpra ehitasid elektrilise jalgratta. Soov oli teha kerge, ilusa välimusega mõnus ratas. Konstruktoriteks olid professionaalne motokrossi võidusõitja Ardo Kaurit, insenerid Rait Udumäe ja Hannes Laar – kõik haritud Tallinna Tehnikaülikoolis.

Prototüüp tuli nii hea, et seda sõideti Eurobike’i messile testima. Seal selgus, et ratas on konkurentsitult parim. Uue tulija vastu tunti elavat huvi, mis sai ka edasi tegutsemise liikumapanevaks jõuks. Tootmise alustamiseks korraldatud ühisrahastuskampaania saavutas eesmärgi ja esimeste Ampleri jalgrataste valmistamine läks lahti. Viie aastaga on Ampleri meeskond kasvanud kolmelt 63 inimesele, neil on kontor Tallinnas ning uhke esinduspood ja teeninduskeskus Berliinis, moodne montaažitehas Jüris. Praegu kasutavad tuhanded inimesed kogu Euroopas Ampleri jalgrattaid iga­päevaseks sõiduks.

Elektrirattad Curt, Stout, Stellar

Autorid: Ardo Kaurit, Rait Udumäe, Hannes Laar

Tootja: Ampler Bikes

Aasta: 2020

Materjalid: Curt: esihark – süsinik­kiud, raam – alumiinium; Stout ja Stellar: esihark, raam – alumiinium

Elektrimootor: 250 W

Aku: 48 V 336 Wh

Ühe akulaadimisega: 70 km

Kaal: 13,5−14,4 kg; 17,2 kg; 17,2 kg

2_3_ampler_curt.jpg

Eesti ettevõte Ampler Bikes on määratlenud, kuidas e-ratas peab sõitma ja välja nägema. Fotol Ampler Curt.
undefined

Kümme aastat Exo-Bike’i

 

Kümme aastat tagasi esitles ettevõte Favor oma leiutatud ja ehitatud elektrirollerit Exo-Bike, millega kavatseti minna Euroopa turule. Tegemist oli puhtalt Eesti tootega, mille disainer on Gabriel Verilaskja ning tarkvara- ja elektroonikalahenduste autor Priit Aas. Ideeks oli luua kaherattaline mugav, vaikne, säästlik, kerge (30 kg) elektriline linnasõiduk, mis arendab kiirust 45 km/h ja sõidab ühe laadimisega 80 km. Riistapuu, mille võib tõsta näiteks rongi või auto pakiruumi, mahub ära kasvõi lifti, et korrusmaja korterisse viia ja seal seda tavalise 220voldise seinakontakti kaudu laadida. Eriline on exo-raam, mis on ühteaegu nii disaini- kui ka struktuurielement. Unikaalse «volditud» tehnoloogiaga alumiiniumist kandev kere on kerge ja kompaktne.

Ratta loomisel oli eesmärk kasutada nii vähe kui võimalik eri materjale, ressursse ja kosmeetilisi detaile. Nõnda moodustavad aku korpus, kere ja kiige ühtse monoliitse süsteemi, mis tagab pikaajalise tugevuse. Rolleri kere on 99 protsenti taaskasutatav.

Favori mehed pidasid kõige otstarbekamaks hakata ratast tootma kohapeal, seda nii hinna, paindlikkuse kui ka kvaliteedi tõttu. Maailmavallutamist alustati Eestist, edasi läksid konteineritäied Hispaaniasse ja Prantsusmaale. Gabriel Verilaskja sõnul ollakse nüüd tootmist kokku tõmbamas, sest see ei tasuvat end ära, ehkki nõudlust veel oleks − inimesed on soovinud seda just unikaalse disaini pärast.

Autor: Gabriel Verilaskja

Tootja: Favor AS

Aasta: 2010

Materjal: alumiinium

Elektrimootor: 4 kW

Ühe akulaadimisega: 60 km

Kaal: 30 kg

Mõõtmed: 125 × 85 cm

Kiirus: 45 km/ h

4_exo-bike_-55_elektriroller1.jpg

Exo-Bike’i esimene versioon, mille edasiarendus läks ekspordiks.
Tootja

Jalgratta leiutamine – Liberator

 

Elektrijalgratta Liberator autor on disainer Gabriel Verilaskja. Eesmärk oli luua ergonoomiline retroratas, mis oleks tehnoloogiliselt lihtne ja funktsionaalne, teha originaalse konstruktsiooniga moodulraam, millele võib ehitada kõige erilaadsemaid rattaid. Raam on projekteeritud arvestusega, et saaks omavahel kombineerida erinevaid juhtraudu, kahvleid, rattaid, pedaale, mootoreid, akusid jne. Teha igast sõiduriistast omamoodi kunstiteos.

Kogu süsteemi seadistamisel on eesmärgiks olnud ökonoomsus. Liberator arendab kiirust 30−35 km/h, sõita saab 120 km. Rahulikumalt kulgedes pole probleem ka 200–300 km läbimine. Kui akud peaksid tühjaks saama, on rattal ülekanne, mis laseb kerge vaevaga edasi vändata. Aku täis laadimiseks kulub 220voldise seinakontakti kaudu 5−6 tundi. Kõik rattad valmivad käsitööna, mis muudab iga sõiduriista unikaalseks. Selliste rataste tootmismaht on paar tükki aastas, kokku on neid tehtud kümmekond.

Disain: Gabriel Verilaskja

Tootja: Süsteemitehnika OÜ

Elektroonikalahendused: Priit Aas

Aasta: 2012

Materjalid: teras, alumiinium, kumm, elektroonika

Mõõtmed: 2200 × 1000 × 700 mm

 

Café racer’i vaimuga Viks
 

 

Linnaratas Viks sündis nii, nagu tulevad ilmale paljud disaintooted Eestis. Kui kellelgi on midagi vaja, mida ta poest ei leia, siis loob ta selle ise.

Viks on Eestis disainitud ja käsitsi valmistatud jalgratas, mille kahest roostevabast terastorust valmistatud raam on ilma tavapärase sadulatoruta ja selle juhtraud on madal nagu café racer’i mootorrattal. Viks kannabki café racer’i vaimu, mis pärineb 1960ndate Londoni subkultuurist, kui briti ägedad ratturid kihutasid kohvikust kohvikusse, et demonstreerida võimsate mootorrataste üleolekut. Rattad olid optimeeritud pigem kiirusele ja juhitavusele kui mugavusele. Viks pole mõeldud sajakilo­meetrise tunnikiirusega tuiskamiseks, nagu racer motorbike, vaid sõitma elegantsel moel.
 

Kirg rataste vastu seljatab kõik muu
 

Disainer ja insener Indrek Narusk oli juba enne Viksi loomist (2012) kümmekond aastat sõitnud ja võistelnud jalgratastega ning esimese omadisainitud ratta ehitas ta Hiinas valmistatud juppidest Velonia kaubamärgi all 2008. aastal. Pärast Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamist asutas ta koos koolivennaga raketina startinud inseneriteenuste idufirma GrabCAD, mis alustas nullist ja kasvas nelja aastaga saja miljoni dollarini. Pärast lahkumist sellest firmast 2012 pühendus ta täielikult oma ettevõttele Velonia Bicycles, ühendades töö kirega rataste vastu.
 

Käsitöörattaga rikkaks ei saa
 

Rattatöökodasid oli toona palju, aga selliseid, kes ratta algusest lõpuni kohapeal üles ehitaks, mitte. Nii pani Narusk aluse Eesti rattabrändile Viks Bike. Tegi mõne joonise ja postitas need arvamuse saamiseks Facebooki. Maailmahiiud-veebiväljaanded korjasid töö üles ja ühtäkki hakkas tellimusi tulema. Ehkki Naruski arvates on see äri, millega rikkaks ei saa, tuli tellimusi kogu aeg. Tekkisid ka müügivõrgustikud üle ilma. Aga käsitööna valmivate rataste tootmismaht ei ole kummist. Iga Viks valmib rätsepatööna, mis arvestab tellija kasvu ja viimistluse soovi. Ratta sihtgrupp on keskmisest paremal järjel inimesed, kes sõidavad linnarattaga, aga oskavad hinnata ka käsitööd ja disaini. Eesti disaini hindas ka prestiižne veebiajakiri Designboom, kes valis Viksi 2013. aastal kümne parima jalgrattakujunduse hulka, ja BBC World, kelle arvates mahtus Viks 2014. aastal kümne maailma kauneima jalgratta sekka.

Praegu aga pole Naruski sõnul jalgrattaettevõttel sugugi lihtne aeg. Disainer ja arendaja plaanib Viksi tootmisega varsti midagi ette võtta ja fookustada oma tegevuse eritellimustele.

Disainer ja arendaja: Indrek Narusk

Tootja: Velonia Bicycles

Aasta: 2017

Materjal: alumiinium

Mõõtmed: 100 × 52 × 172 cm

Kaal: 12 kg

 

Elektrimopeed Stigo – kokkupandav ja kaasavõetav
 

Stigoga on andnud arendajad linnalisele elektrisõidukile uue tähenduse.

Elektrimopeed Stigo käib kokku nagu vihmavari. See on kerge ja järeleveetav, kompaktse disainiga, äärmiselt funktsionaalne ning kergesti kasutatav. Kokkupandult meenutab see ratastel pagasit ja on seetõttu lihtsasti kaasavõetav siseruumidesse ning avalikesse transpordivahenditesse. See L1e klassi tänavasõiduk kaalub ligikaudu 14 kg, arendab kiirust 25 km/h ning on võimeline sõitma 40 km kaugusele ühe akulaadimisega tavalisest seinakontaktist. Konstruktsioonis on taotletud funktsionaalset selgust ja lihtsat tehnoloogilisust. Sihiks on ergonoomiline sõiduasend, hoolimata väikestest mõõtmetest.
 

Toast-tuppa-kontseptsioon
 

Elekteriroller Stigo disainiprotsess kestis üle viie aasta. Ajapikku kujunes välja niinimetatud toast-tuppa-kontseptsioon, mis tähendab, et elektrirolleri saab võtta korterisse, laadida seal aku täis, minna sellega välja, sõita bussi- või rongipeatusesse, minna sellega transpordivahendisse, sihtpeatusest sellega tööle sõita, võtta see kaasa kontoriruumi, et seal vajadusel uuesti laadida.

Selle toote puhul on raske rääkida konstruktsioonist ja disainist eraldi. Siin on kõik orgaaniline. Mitte ühtegi detaili pole kujundatud dekoratiivsel eesmärgil. Kõik osised ja komponendid on vajalikud, mitmed neist mitmefunktsioonilised. Arusaadav ja skemaatiline kokkupakkimise printsiip suurendab usaldusväärsust veelgi.

Matti Õunapuu pärjati elektrimopeed Stigo eest Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali disainipreemiaga 2013. Peale selle on Stigo tekitanud suurt furoori ka väljaspool Eestit.
Stigo arendaja leidis sobiva tootjaettevõtte Hiinast ja tootmine algas aastal 2016. Sellest ajast saati on seda müüdud üle maailma 5000 eksemplari.
 

Stigo B1 − kokkulapitav skuuter
 

Koostööpartneritelt tuli ettepanek teha Stigo edasiarenduseks selline sõiduk, mida on mugav panna auto pakiruumi. Nii sündiski Matti Õunapuu töölaual Stigo B1, mis on mugava vedrustusega, kerge ja heade sõiduomadustega mopeed, mille tagaratast on võimalik pöörata sadula alla, et vähendada gabariiti auto pakiruumi paigutamiseks. Sõidukiirus on kuni 35 km/h, aga mopeedi kasutusala sõltub riigiti liiklusseadustest.

Disainer: Matti Õunapuu

Stigo ja Stigo B1 tootja: Stigobike Ltd

Aasta: 2012 ja 2018

Materjal: alumiinium

Elektrimootor: 250 W , 350 W

Aku: 36 V, 48 V

Sõiduraadius: 40 km; 30 km

Sõidukiirus: 25 km/h; 35 km/h

Kaal: 14 kg; 14 kg

 

 

E-Roll läheb laia maailma
 

Elektriline pisimopeed võitis koha Florida konkursil ning loodetavasti hakatakse seda edasi arendama ja tootma Ameerikas.

Ühel väikesel motohuviliste seltskonnal tuli idee hakata tootma elektrilisi pisimopeede, praktilisi motorollereid, millega oleks hea tihedas linnaliikluses manööverdada. Lisaks taheti, et roller oleks teepikenduseks maainimesele, kes linna sisse sõites paneb auto parklasse, võtab auto taga olevalt rattahoidjalt mopeedi ja liigub edasi, kuhu vaja. Sellise riistapuu tegemiseks leiti suure kogemusega disainer Üllar Karro ja tulevasele mopeedile anti nimi E-Roll.
 

Ideeks kasutajasõbralikkus
 

E-Roll on kaherattaline ühekohaline elektrimopeed, mille idee lähtus Vespa kontseptsioonist. Armatuurlaual on ainult olulised, hõlpsasti mõistetavad juhtnupud ja aku laadimisnäidikud. Kui istuda sadulale, aktiveerub sõiduvalmidus. Nutitelefon annab teavet sõidukiiruse, GPSi ja muude oluliste näitude kohta. Manööverdada on kerge ka ilma mootori abita ja istmelt tõusmata, jalgade abil lükates. Rolleri välisvorm kaitseb pori eest, mis lubab sõita ka ülikonna või kleidiga. Parkimine on lihtne ja vajadusel saab transportida seda liftis ning hoida siseruumis. Karro loodud puhas ja selge vorm on inspireeritud modernsest retrostiilist. Eesmärk oli saavutada ajatu, lihtne ja meeldejääv vorm, kus domineerib L-kuju.
 

Midagi uut ja ergonoomilist
 

Eesmärk luua väiksema telgede vahega mopeed viis lahenduseni, kus uudseks konstruktiivseks lahenduseks on kahepoolne raam. See omakorda võimaldas vähendada ratta pikkust, säilitades vajaliku ergonoomika ja sõidustabiilsuse nõuded. Erinevalt tavapärastest lahendustest on toodud esihargi ja raamiühendus ratta kahele küljele, säilitades vajaliku pöörderaadiuse ja luues jalgadele ruumi. Rolleri kõrgus on selline, et jalad ulatuvad vabalt maha, mis tähendab, et kui hetkeks peatuda, ei pea sõidukilt maha tulema. Vähe oluline pole ka istme all olev kohvrikonks, mis on piisavalt lai, et tagada selle stabiilsus sõidu ajal. Akud on juhitavuse tagamiseks madalal jalgade all. Elektrijuhe kerib automaatselt tagasi ja laadimiskapp on ühtlasi lukustatav salvestusruum.
 

Ameerikasse!
 

E-Rolli edasiarendus on kolmerattaline sõiduk, mida soovis üks Ameerika firma Florida looderannikul asuvasse linna Seaside, kuhu tahetakse lubada ainult elektriliikurid ja kus enamasti elavad keskealised ja vanemad inimesed. Just vanemad inimesed eelistavad kolmerattalist riistapuud, mille taga on pakiruum.

Seaside asub maakonna magistraali ääres, mis jookseb mööda Mehhiko lahe äärt, ja kogu see rannik on pikitud külg külje kõrval asuvate sarnaste väikelinnadega. Neil kõigil on ühesugune probleem: turistide autod ummistavad linnatänavad. Ühiselt soovitakse keelata autodele linnadesse sisse­sõit, et lubada liigelda ainult elektrilistel väikesõidukitel. Selleks kavatsetakse linnaäärsetes parklates hakata rentima e-sõidukeid. Kuna neid ei ole, korraldas maakond nende leidmiseks 2019. aastal konkursi. Ka E-Roll osales võistlusel ja valiti välja kui sobiv sõiduriist ning kuuldavasti hakatakse seda edasi arendama ja tootma Ameerikas koostöös sealse ettevõttega Florida linna jaoks.

Elektriline pisimopeed E-Roll

Autor: Üllar Karro

Süsteemiinsener: Meelis Meriloo

Tootja: Atlas Partners OÜ

Aasta: 2014

Materjalid: survevaluplast, metall

Mõõtmed: 150 × 40 × 109 cm

Elektrimootor: 1 kW

Ühe akulaadimisega: 60−80 km

Aku: 48 V

Max lubatud kiirus: 25 km/h

Kaal: 35 kg

 

Rattamaailmas uus kurss – kargoratas
 

Rattamaailmas on suund praktilisusele. Arvestatakse rohkem hinnaga ega rõhuta ainult disainile. Ratas ei pea olema midagi erilist, vaid tähtis on funktsionaalsus.

Uueks ajakajaliseks trendiks on transpordi­rattad, endiselt aga teevad kõrget lendu elektrirattad. Eesti võib nüüd uhke olla, meil on oma transpordirataste tootja Kaspar Peek. Aasta oli 2015, kui ta hakkas jalgrattaid tootma Taanis, ent perekondlikel põhjustel tuli kolm aastat tagasi kodumaale ja jätkab siin nüüd samal alal. Kui Taani perioodil oli suunaks linnarattad, siis Eestis on Peegi tähelepanu haaranud just transpordi- ehk kargorataste tootmine.

«Tihti ostetakse Taanis kargoratas siis, kui perre sünnib laps. Enne saadakse tavalise rattaga hakkama. Ka Saksamaal, kus pole nii suurt rattasõidu traditsiooni kui Taanis või Hollandis, muutuvad elektri- ja transpordirattad järjest populaarsemaks,» räägib Peek.
 

Vaim tuli peale trekiratta tõttu
 

Kaspar on olnud rattafanaatik lapsest saati. Ta on töötanud rattamehaanikuna, osalenud BMXi võistlustel ja pendeldanud jalgrattaga Londoni ümbruses, kus ta varem töötas loomeagentuuris. Pärast mehhatroonika eriala lõpetamist Tallinna Tehnikaülikoolis võttis ta rattateema tõsiselt käsile. Tema firma KP Cyclery hakkas tootma custom-jalgrattaid, kus on ühendatud vintage-esteetika moodsate uuenduste ja tehnoloogiaga.

Tema custom-ratas on mugav linnaratas, mille raam on tehtud peenikesest kromoliittorust, et seda oleks kerge treppidest üles ja alla vedada. Raamiinspiratsioon tuli 40 aasta tagusest trekirattast. Juhtrauavariante on kaks: rahulikum ja agressiivsem. Rehvid on kitsad, et sõiduriist oleks kiire, sadul ja lenksu käepidemed on ehtsast nahast, et oleks noobel.
 

Kolm üdini positiivset laengut
 

Kaspari custom-ratta juures on mitu uudset momenti. Innovaatiline on see, et tellija saab ise kodulehel oma kujunduse valmis teha. Võimalik on valida värve ja komponente, mis talle meeldivad − komplekteerida ratas oma maitse järgi. Vähe tähtis pole ka see, et juhtraua sisse asetatakse kiibid: varastatud ratta leidmise korral saab telefoniga skannida omaniku nime ja telefoninumbri. Kuna KP Cyclery jalgrattaid saab osta otse omaniku kodulehelt ja nende vahel ei ole ühtegi vahendajat, kes paneks hinnale kopsaka summa otsa, on custom-ratta kohta hind soodne.
 

Ratas seinale!
 

Peale selle, et KP Cyclery naisteratas näeb hea välja, on sellelgi paar uuendust. Et rattaraam on vaat et kõige olulisem atribuut sõiduriista juures, torkab selle puhul silma tavarattast erinev variant – see on midagi meeste- ja naisteratta vahepealset. Huvitav element on seegi, et lenksu peal olevate käiguvahetite asemel on rattal kaks käiku. Kui vändata paar nõksu tagasi, siis käik vahetub. Nii näeb rattadisain ilma igasuguste trossideta puhas välja, aga käigud on olemas.

Kõige suuremaks müügihitiks aga on kujunenud Bike Hanger, millega saab jalgratta seinale riputada. Sellest kujunes juba Taanis töötades nõutud kaup, populaarsust kogub see Eestiski. Üha rohkem inimesi kasutab jalgratast peale sõiduvahendi ka kui kujundusobjekti seinal.
 

Au sisse tõstetud kargoratas
 

Kargoratas Nighthawk sündis nii, et Kaspar Peek tegi ratta endale, aga kui see valmis sai, hakkasid teisedki tahtma − nüüd on sellest saanud nõutud kaup. Eelkõige on sellest huvitatud väikeettevõtjad. Transpordiratta sõiduomadused on sarnased tavalise rattaga, ehkki pööderaadius on veidi suurem ja reageerimine aeglasem. Lääne- ja Kesk-Euroopas, kus rattaid kasutatakse palju, sõidavad sellega kõik, nii naised kui ka mehed, vaatamata vanusele.

Mujal maailmas toodetakse seda tüüpi rattaid palju, aga KP Cyclery omasid eristab teistest tootmise paindlikkus. Kui tavaliselt on tootjatel üks-kaks standardsuuruses ratast, siis Peek teeb rattaraami vastavalt kliendi soovile, nii et ka XXXL-numbrid saavad endale vajaliku sõiduvahendi. Paindlikkust võimaldab valmistamise tehnoloogia – torulaseri kasutamine. Võrreldes traditsioonilise tootmisega, kus iga muudatus nõuab masinate ümberseadistamist, võimaldab torulaser operatiivselt muuta seda, mida tellija soovib. Transpordirattad on nii elektri- kui ka kondimootoriga. Kõik need kargorattad toodetakse algusest lõpuni Eestis.

Custom-jalgratas ja «naistekas»

Autor: Kaspar Peek

Tootja: KP Cyclery Estonia OÜ

Aasta: 2015, 2016

Materjalid: kromoliitmetall, ­naturaalne nahk

Mõõtmed: (raam): 51 × 55 × 59 cm

Kaal: 11 kg; 14 kg

Nighthawk

Autor: Kaspar Peek

Tootja: KP Cyclery Estonia OÜ

Aasta: 2018

Materjalid: kromoliitmetall

Kasti mõõtmed: 40 × 68 cm

Elektrimootor: 250 W

Aku: 36 V; 14,6 Ah

Kaal: 21 kg

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid