Eve Kivi: "Erilised inimesed on mind palju hoidnud."
Esme Kassak
Eve Kivi hoiab end peamiselt vormis jala käimisega ja selle on talle ka tohter ette kirjutanud. | Olga Makina

Filminäitleja Eve Kivi elu on olnud sama seikluslik kui filmis. Kõige pöörasematel hetkedel, võib öelda, on lausa inglid tema järele valvanud. Teisalt on ta ise alati seisnud kahe jalaga maa peal ja oma valikutes lähtunud elus kõige tähtsamast. Selleks on pere ja lähedase

Kõik tele ja filmindusega seonduv on Evele jätkuvalt südamelähedane ning kaheksandalgi elukümnendil heas vormis olles võtab ta huviga vastu põnevaid projekte. Igapäevaselt töötab ta osalise koormusega Kanal 2 reklaamiosakonnas. Kui praegu lähtub ta tööalastes tegemistes eelkõige tervisest, siis filmirolle tehes oli kaalukausil pere.

 

Näitlejatöö kõrgeim hind
 

Pere ja karjääri dilemmadest on naiste puhul palju räägitud, ent kui mängu tulevad suured lavad, on see veel keerukam. Kui 1960. aastail viis mitmeseerialine film "Taiga dessant" Siberisse, siis loobus Eve talle pakutud peaosast, kuna ei saanud väikesest lapsest nii pikalt lahus olla. Film aga oli lõppkokkuvõttes päris hea reitinguga. "See oli väga keeruline aeg," tunnistab Eve praegugi. "Ei tea, mis teed siis veel oleksid avanenud."

Igatahes jäi ta mainitud filmi režissööri Vladimir Krasnopolski silmis sestpeale kui tühjaks kohaks ja temalt ei tulnudki ühtki rollipakkumist. "Tal oli kinnisidee, et millal saab minuga ükskord filmi teha, ja siis ta lihtsalt ei kutsunud mind ühtegi enda filmi. Ta ütles, et minu jaoks sa näitleja ei ole, mine oma lapse juurde!"

Nüüd vaatab Eve toonasele otsusele veelgi sirgema seljaga tagasi, sest lapsed on talle kõige tähtsamad. "Kus ma siis lähen 9-kuuse lapsega mitmeks kuuks Siberisse! Ja kui oleks sel ajal temaga midagi juhtunud … Ei taha mõeldagi sellest."
Vaatamata sellele seigale on Evel elu jooksul kogunenud mitukümmend filmirolli nii Eesti, Vene kui ka koostööfilmides.

 

Ingel ja marakratt
 

Poeg Fredi hoidmisel oli Evel alati abiks ema, hiljem ka noorem õde Ingrid. Evega juttu vestes käib õde pidevalt jutust läbi. Selgub, et õed on lapsest saati väga kokku hoidnud, teineteist kõigiti täiendades. "Me oleme nii erineva loomuga, tema tasasem ja mina energilisem. Õde oli väga ilus laps ja tädid kutsusid teda ikka inglikeseks, mina seevastu olin tõeline marakratt. Ronisin puu otsa kribinal-krabinal nagu orav. Kui mind otsima tuldi, siis vaadati ikka ülespoole. Pirnipuu oli mu lemmik," meenutab Eve. "Koos õega tegime igasugu asju. Meile mõlemale on loomad alati meeldinud. Tassisime koju küll kasse-koeri ja hoolitsesime nende eest, samuti oleme tohterdanud linde."

Praegu käib Eve õega tihtipeale teatris ja kontserdil, viimati võeti üheskoos plaani Andrea Bocelli suurkontsert. Mõnikord jalutab õde Evele tööle vastu. Jõulude ajal aga küpsetavad Eve juures tervele pesakonnale, et üheskoos pühasid veeta.
Evel on kolm lapselast ja üks lapselapselaps ning õde Ingrid on samuti neile kui vanaema. "Vahel nad helistavadki otse Ingridile. Mina ju muretsen iga asja pärast! Õde võtab rahulikumalt."

 

Lapsed – suurim varandus
 

Laste käekäik läheb Evele väga korda ning ta on üksikasjalikult nende tegemistega kursis. Kui Fredi vanim poeg on end sisse seadnud Soomes ja leidnud kutsumuse IT-valdkonnas, siis nooremate lapselaste puhul võib täheldada vähemal või rohkemal määral huvi etenduskunstide vastu. Eriti õhinal räägib Eve pojapoja sammudest balletimaailmas. "Ta läks oma õega balletikooli katsetele kaasa, aga märgati hoopis teda ja kutsuti õppima. Nüüd on ta juba 9. klassis, aga kas temast tuleb ka balletiartist, seda näitab tulevik." Pojatütar seevastu on andekas muusikas ja õppinud üht pilli teise järel, alguses trumme, siis kitarri ja nüüd, 18-aastasena on ta enda jaoks klaveri avastanud.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.

Sarnased artiklid