Hoogsalt ja tundlikult maalitud aiamaastik

Kaja Kurg
Pärnu lähistel mere ääres Merekülas asuv aed võitis tiitli "Aasta aed 2019". | Tiit Koha

Härmahommikutel avaneb Birgit Suitsule aknast välja vaadates muinasjutuline vaade. Maalilise kruusapeenra kõrval on külm joonistanud mujalgi aias välja kaunid võrad, pügatud vormid, okkamustrid, kõrreliste graatsilised puhmikud ja kivipinnad.

„Eriti kauniks muutub härmas aed siis, kui hommikupäike hakkab sellele peale paistma. Siis valdab mind tõeliselt õnnis tunne,” ütleb Birgit. Imelised aiavaated ja rõõm aastate jooksul tehtud tööst saadavad teda kõigil aastaaegadel. Suur, poolehektarine krunt on olnud kujundamiseks vägagi inspireeriv ja võimaldanud rajada suuri mõjusaid istutusalasid: aia keskel „voolab” kruusaaed, piki üht krundi serva lookleb värvi- ja vormirohke ilupeenar, aia tagumise osa võtab suuresti enda alla turbaaed.

Lastearstina töötav naine tunnistab, et aia rajamise algul 2003. aastal olid nad koos elukaaslase Raivoga aianduses täielikud võhikud. Aga pärast seda, kui Birgit palus appi sõbranna Eve Lepiku, kes oli Luua metsanduskoolis värskelt lõpetanud maastikuehituse õpingud, hakkasid sündima suurejoonelised asjad.
„Viimased kümme aastat olen iluaiandusega tegelenud lausa kirglikult,” tunnistab aia perenaine.

 

Meri, männid – see on minu koht!
 

Birgit on pärit Tallinnast, ülikooliajal Tartus kohtas ta oma pärnakast elukaaslast, koliti kokku, sündis poeg ja Merekülla hakati rajama oma kodu. „Kui mees mulle krunti näitas, tundsin kohe, et see on minu koht. Merekohin ja männid, metsa all mustikad ja pohlad.”

Praeguse aia kohal oli siis väikeste männitutsudega heinamaa ja ümbruses paiknesid vaid üksikud majad. „Tulime omal ajal sõna otseses mõttes metsa elama, mis mulle väga meeldis. Praegu on see paik hästi palju muutunud. Teed on asfalteeritud, on tänavavalgustus, majad aina kerkivad.”

Värsked aiaomanikud asusid kõigepealt muru rajama. Kohale veeti tohutud koormad mulda, kohati tuli maapinda täita. Lipuvarda ja akna alla kujundati väikesed roosipeenrad.

Ükskord, kui mees oli toonud suure koorma kive, kutsus Birgit aiakujundajast sõbranna Eve nõu andma, kuidas neid paigutada. Evel, kes polnud varem külas käinud, läksid suurt tühja krunti nähes silmad särama ja ta hakkas kohe plaane tegema: „Siia serva kuni lõpuni tuleb üks peenar ja sinna teeme teise!”

2009. aastal sündis kaks esimest suurt peenart. Naised tegutsesid kahekesi, mees tõi materjale, Lätist osteti taimed. „Olin tol ajal veel täiesti aianduskauge inimene, lisaks ka üsna kapriisne, kord ei meeldinud mulle hostad, siis elupuud,” meenutab  Birgit.

 

Puispojengil oli üheksa õit
 

Taimi on olnud krundi looduslike tingimuste tõttu üsna keeruline valida. Maa on liivane, kuiv ja väheviljakas, lisaks sajab siinkandis haruharva. „Kui ennustatakse vihma, on see tõeline rõõmusõnum ja sadu ise suursündmus,” ütleb Birgit.

Okaspuudele, mida on aias üle 50 nimetuse, ja ka kõrrelistele see kõik õnneks sobib. Tänu heale hoolitsusele õitseb uhkelt ka üle 70 roosipõõsa.

Merelähedases pehmes kliimas saab kasvatada ka talveõrnemaid liike: peenral jäävad silma näiteks kämmalvaher ja tääkliilia. Puispojeng võttis mitu head aastat hoogu, et lõpuks näidata oma alustassi suuruseid valgeid õisi. Neid on saanud imetleda juba kolm viimast aastat, tänavu oli põõsal üheksa õit.

„Algse taimevaliku tegi aednikust sõbranna, kuid kümne aasta jooksul on loomulikult üht-teist muutunud. Need liigid-sordid, mis mulle ei meeldi, olen välja võtnud ja asendanud meelepärasematega.”
Kahjuks jäi naine poolteist aastat tagasi mehe ootamatu surma tõttu pojaga kahekesi. Nüüd räägib ta suure soojusega, kuidas Raivo kätt on aias igal pool näha.

„Algul oli ta aiavärgi suhtes veidi skeptiline, aga kui nägi, kuidas ideed reaalsuses tööle hakkasid ja kui tore kõik välja tuli, siis hakkas aina rohkem kaasa lööma, tuli meelsasti ka aiareisidele. Sõbranna imestas, et mul on selline haruldane mees, kes tahab ka aias tegutseda – tavaliselt on ju nii, et kui naine palub näiteks uue peenra kaevata, siis leiab mees kindlasti põhjuse viilida. Minu oma aga ütleb, et peenar on vaja hoopis laiemaks teha. Raivo tajus hästi proportsioone ja sai aru, et suurde aeda ei sobi väikesed peenrad.”

Üheks sünnipäevaks kinkis mees Birgitile hiigelsuure kompostikasti. „See oli tõeline üllatus. Külalised olid juba kohal ja korraga tulid töömehed laudadega, ütlesid, et siia aeda on tellitud kompostikast. See pandi kokku keset sünnipäevapidu.” Kompostla asub soojas, päikeselises nurgataguses ja suvel laiutavad selle peal kõrvitsad.
Aia ilus tihe muru kõneleb sellest, et „murulammas” ehk robotniiduk teeb head tööd. Birgit: „Varem niitsin traktoriga, aga mees tüdines ära, et ma kogu aeg niidan ja tuppa ei tule. Nii ostiski ta roboti. Praegu läheb neljas suvi ja olen väga rahul.”

 

Maaliline kivipeenar
 

Terrassi eest kaugemale „voolav” kivipeenar sündis seetõttu, et kuiva pinnase tõttu muru selles kohas üldse ei kasvanud. Põhiliselt kõrreliste ja okaspuudega kujundatud ilupeenar meenutab jaapanlikku kuiva jõge. „Korra mõtlesime, et teeks siia päris tiigi,  aga vanaema hoiatas, et vesi meelitab ligi rästikud ja muud roomajad, aga neid ma meeletult kardan,” mainib Birgit.

Kivipeenra suurimad pilgupüüdjad on vitshirsi lopsakad puhmikud, mis tuulega graatsiliselt õõtsuvad. Kerge lume ja härmatisega muutuvad nad eriti kauniks. Ka suure lume seest välja ulatuvaid kuivanud pähikutega kõrsi on kena vaadata.
Roomavate kadakate, liivateede, padjandflokside, kivirikkude ja muude pinnakatjate lapid on kivide vahel nagu elegantselt maha visatud vaibad. Liivateed ja padjandfloksid toovad õitsemise ajal hallitoonilisse kivimaastikku säravaid laike, värvi annavad ka siberi võhumõõgad ja kõrged laugud.

Kivid ja taimed on kokku sätitud maitsekalt, peenralt leiab palju põnevaid detaile, nagu näiteks miniatuursed kivitornid, pisike pagood ja romantiline tool lillepotiga. Kivipeenra ääres pergola all on väga sobivas kohas ka pink, kus istudes saab seda kõike rahulikult imetleda. Õhtuhämaruses, kui aias süttivad lambid, algab kivipeenras uus muinasjutt.

 

Õiemeri turbaaias
 

Omal ajal kõrgete mändide alla rajatud turbaaed tehti mõni aasta tagasi ümber ja on nüüd poole suurem. Juunis, igihaljaste rodode õitsemise ajal, täitub kõrgendik lillade, roosade, tumepunaste ja valgete õitega. Kümme aastat tagasi istutatud rodod ulatuvad juba üle pea.

Suve keskelt sügiseni uhkeldavad turbaaias oma kopsakate õitega hortensiad. Ka aiamustikad tunnevad end siin hästi, augustis põõsad lausa sinetavad saagist ja perenaine saab moosi keeta.

Aias kasvab suhu pistmiseks muudki. Tagumises nurgas on marjapõõsad ja noored õuna- ja ploomipuud. „Käisin eelmisel aastal viljapuude pookimise kursusel ja pookisin kohe ka oma ploome ja õunapuid. Ühel poogendil olid tänavu juba õunad küljes. Pookimine on mõnus tegevus, tekitab pinget – kas õnnestub või ei. See on hea töö selleks ajaks, kui kevadel aias veel midagi eriti teha pole.” Peenramaal kasvavad maasikad, herned, aedoad, porgandid, isegi varajane kartul. Suure truubirõnga sees kõrgpeenral vohavad aedsalat, aedtill, petersell, basiilik ja muud maitsetaimed, tünnis kasvavad mühinal kurgid. Kõik, mida suvel köögis vaja, on olemas.

 

Rahustav avarus ja korduste võlu
 

Kaunis kujundus on ka eesaial. Siin on väga palju igihaljaid okaspuid ja pinnakattetaimi ning nii on talvelgi kõik kosutavalt roheline. Suvel püüab maja ees pilku suur pott 30-aastase fuksiaga, mis oma jämeda tüvega näeb välja nagu väike õitesse mattunud puu. Uhke fuksia andis Birgitile mõned aastad tagasi üks eakas sugulane, kel oli selliseid lausa kolm tükki. Taimi talvitas ta kartulikeldris ja istutas kevadel peenrasse. Birgit viib fuksia talveks oma tädi juurde keldrisse.

Fuksialt on hea võtta pistikuid, et saada suvelilleanumatesse istutamiseks uusi taimi. „Varem kasvatasin kõik suvelilletaimed ise, nüüd püüan nende kogust vähendada, et tööd oleks vähem,” tunnistab aia perenaine. „Leian, et värvilisi õisi ei peagi nii palju olema, palju võluvat on ka roheluse eri toonides. Püüan aias hoida mingit ühtsust, et ei läheks liiga rahutuks.”
Ringi jalutades jääbki silma palju ühesuguseid motiive ja kordusi: palliks pügatud jaapani enelad ja elupuud, kõrreliste õhulised puhmad, punaselehised kukerpuud, suured kivid.

„Aed on mulle nagu mu oma laps – praegu näen, et väikesest beebist on sirgunud juba midagi suurt. Olen väga uhke ta üle ja naudin iga hetke, kui saan olla oma aias,” ütleb Birgit rahuloluga.

 

Kolm küsimust Birgit Suitsule
 

* Mis nipiga nii suur aed korras püsib?

Kuna lastearsti töö on öövalvetega, siis on see võti, mis laseb aiale pühenduda: ühe valveöö eest saab kaks vaba päeva, mis mööduvad loomulikult aias toimetades.

Puhkuse võtan välja nädalate kaupa n-ö aianduspuhkusena. Maikuus on nädal „tulbipuhkust”, sest muidu ma ei näekski, kuidas sibullilled õitsevad, siis teen ära ka aiamaa. Juuni lõpus on „rodopuhkus”, siis kärbin ka okaspuid. Juuli lõpus tegelen roosidega.

Nädalaga jõuab aiale kenasti tiiru peale teha ja pärast tööl olles ei pea muretsema tegemata asjade pärast. Pikemad reisid planeerin talveks, kui ka aed puhkab.

 

* Milline aiatöö meeldib kõige rohkem?

Armastan väga lõigata ja pügada, see on selline rahustav nokitsemine. Näiteks kollaselehised jaapani enelad pügan juba enne õitsemist pallideks, sest õite roosa ja lehtede kollane ei sobi minu meelest üldse kokku. Üks elupuu ’Brabant’ oli kole väike pussakas, lõikasin ta palliks. Praegu on tast saanud suur efektne tüvivorm.

 

* Kas tahaksid midagi aia kujunduses muuta või juurde teha?

Arvan, et see aed on nüüd valmis. Uusi istutusalasid ma juurde ei planeeri. Toimetan siin oma teismelise pojaga ja püüame hoida seda, mis pere on üheskoos rajanud.

Sarnased artiklid