Johan Tali: “Olen meeskonnamängija, pigem ühispinna otsija kui kindla joonega lõikaja.”

Tiina Kolk
Arhitekt Johan Tali sõnul on suure büroo puhul oluline, et kõigi karakter kuidagi esile tõuseks. Üheks ühisbüroo kasutamise eelduseks on see, et uued inimesed tulevad oma toalillega. | Terje Ugandi

Koos kaaslastega Kalevi keskstaadioni, Saue vallamaja ja Pärnu Rääma sõudekeskuse arhitektuurikonkursi võitnud Johan Tali on püsimatu hing, kes tegutseb mitmel rindel ning riigipiirideüleselt. Peale arhitektitöö koos Karli Luigega asutatud büroos Molumba kureerib ta ka näitusi, on Eesti Kunstiakadeemia (EKA) doktorant ja uurimisprojekti "Lõpetamata linn" üks vedajaid.

Viini Rakenduskunsti Ülikooli magistrikraadiga lõpetanud noor arhitekt oli kahasse Siim Tuksami ja Johanna Jõekaldaga 14. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni «Vaba ruum», mis käsitles virtuaalse ja füüsilise avaliku ruumi seoseid globaliseeruvas maailmas, kuraator. Järgmisel biennaalil oli ta eestipoolne kuraator Batimaade ühisprojektis «Balti paviljon», mis rääkis ühistest pingutustest ühiskonnas, kus kirjust lähiajaloost euroopalikku kultuuriruumi liikudes korraldatakse ümber mineviku põimunud taristut, maastikke ja linnu. Linna- ja keskkonnaprobleemid paeluvad EKA doktoranti eriti.


Kas rahvusvaheliselt arhitektuurimaastikult Euroopa suurlinnadest oli Eestisse naasta kerge?

Tagantjärele vaadates oli tagasi Eestisse tulek kõige õigem otsus, sest elu läheb siin aina põnevamaks. Meie küllaltki kompaktses väikeses arhitektide kogukonnas võib kiiresti hakata erialal tegutsema ega pea enne pildile saamist kaua juhuslikke tegevusi harrastama. Kui ühel päeval Berliinis tundsime, et elu suurlinnas on rohkem tüütav kui suuri võimalusi kinkiv, pakkisime elukaaslase Kirsi Lemberiga kohvrid kokku, et Tallinnas (taas)alustada arhitekti ja filmikunstnikuna.
Kirsi on praegu järjekordse filmi kunstnik. EV 100 programmis varsti linastuv «Võta või jäta» jutustab n-ö kalevipojast ehk Soome ehitajast üksikisast.
Tema koospartner on Aki Kaurismäega filme teinud Soome vanameister Markku Pätilä, kes on andekas filmikunstnik ja suurepärane inimene. Ta käib tihti Eestis ja näen, kuidas Kirsi ammutab temalt kogemusi. Selline enda vaistul ja teiste usaldamisel põhinev koostöö on väga inspireeriv.

Teen kõiki töid täie südamega ega vaata selles mõttes kella, kas töötasin liiga palju või hoopis liiga vähe. Kui projekt peab valmis olema, teen seda kasvõi hommikuni või kolm päeva järjest. Tihti tunnen, et Kirsil on väga raske, kui tulen alles hommikul koju ega täida seetõttu oma isakohustusi, vaid magan. Kui tal on filmivõtted, jõuab temagi vahel hommikul kell 4 koju, on 24 tundi töötanud ja langeb lihtsalt voodisse. Saame mõlemad sellest kaifist ühtmoodi aru. See pole päris nii lihtne, et sina lähed tööle ja mina jään lapsega koju – püüame neid rolle ka võimalikult palju vahetada. Selles mõttes õpime ka lapse kasvatamist ja pereelu sarnaste tõekspidamiste pinnalt.


Millele keskendub projekt "Lõpetamata linn"?

See on Eesti teadusmaastikul intriig, sest kunagi varem pole EKA õppejõud isekeskis teinud uurimisprojekti, mis on tellitud väljastpool akadeemiat. Kolmeaastase programmi igal semestril analüüsitakse üht meie arvates olulist Tallinna linnaehituslikku tahku. Kui meie Kalle Komissaroviga esimesel semestril uurisime, kuidas linna üldse planeeritakse, ja kiikasime juriidikasse ning dokumendimaailma, siis Andres Alver ja Toomas Tammis vaatlesid Lasnamäed – milline võiks olla selle tulevik ja mida seal üldse teha saaks. Praegu tegelevad Katrin Koov ja Johan Paju Tallinna (linna)maastikuga. Kogu projekti üks eesmärke on aru saada, mida saaks Tallinnas ära teha, teiseks juurutada kunstiakadeemiasse uurimiste tegemise kultuuri natuke professionaalsemal tasandil kui pelgalt arhitektuuri õpetamine.

Kuidas teha linnas head kvaliteetset ruumi? Meile tundus, et kunstiakadeemias võiksid kokku saada investorid, ehitajad, linnaplaneerijad jt. Usun, et kolme aastaga tekib piisavalt sisukas diskursus ja omavaheline läbikäimine eri poolte vahel.

Kui kuulsin, et selline põnev projekt tuleb, avaldasin soovi kaasa lüüa. Nüüd hoiangi seda koos ja võtan endale iga semester jooksvaid ülesandeid. Silme ees on kaante vahele ja näituseruumi mahtuv teos Tallinna nüüdisaegsetest ruumiprobleemidest.


Keda veel olete projekti kaasanud?

Meie projektis osalejate omavahelistes vaidlustes on palju positiivset pinget, selle pinnalt ka edasiviivaid mõttevälgatusi. Eesti on seepärast tore paik, et siin puutud oluliste asjadega tegeldes kokku väga kõnekate karakteritega.
Koosolekutel raius Alver alati, et arhitektil peab olema idee. Ta ise sõnastab oma ideed väga selgelt ja võitleb nende eest innukalt. Paljud aga jagavad teistsugust seisukohta, et linn kui keeruline organism ei saa põhineda ühe mehe ideedel nagu kunagi modernismis. Või saab? Igas semestris üritame kaasata teemadega lähedalt haakuvaid osapooli, et analüüsida kõnealuseid valupunkte.

Käisime Kopenhaagenis, Zürichis, Riias, Vilniuses, Helsingis ja Prahas kohtumas kohalike linnaplaneerijatega, et tekiks väga lai pilt sellest, mis sarnastes linnades toimub. Siis küsisime Tallinna peaarhitektilt Endrik Männilt, miks ei saa inimsõbralikku linna planeerida? Miks on ta käed seotud? Meie eesmärk on sellised poleemilised teemad tõstatada ja aru saada, kus nende murekohtade juured peituvad.


Olete teinud arvukalt eriskummalisi projekte. Milline neist on kõige rohkem fantaasialendu virgutanud?

Kalevi ehk rahvusstaadioni kavandamine andis kõige suurema tõuke hakata praktiseerivaks arhitektiks. Kõik algas meil Karliga omavahelisest mõttevälgatusest, et peaksime sel konkursil osalema. Olime varemgi võistlustest osa võtnud, kuid polnud ühtki võitnud. Siis tundus, et tüdimuse karikast puudub viimane piisk – kui me seda ka ei võida, pole üldse enam mõtet konkurssidel osaleda ega isegi mitte büroost mõelda. Üllataval kombel tekkis staadioni kavandamise raames palju huvitavaid mõtteid ja omamoodi arusaam, kuidas Eestis on võimalik põnevaid asju projekteerida.

 

Ühed naudivad tiimitööd, teiste arvates pärsib kaaslastega arvestamine loovust – kes on siis ikkagi projekti autor?

Büroo tegemistes sõltub tulemus sageli läbirääkimistest. Mind huvitabki see läbirääkimiste platvorm nii näituste kureerimisel, uurimisprojektis kui ka koduses elus. Olen meeskonnamängija, pigem läbirääkija ja ühispinna otsija kui kindla joonega lõikaja, kes ütleb, et teeme nii ja kõik.
Autorlus on väga oluline, aga olen alati seisukohal, et mida rohkem arvamusi, seda lähemale jõuame tõele. Vahel on ka niimoodi, et kui üksmeelt ei saavutata, tuleb maja(d) musta värvi teha. Must värv lahendab kõik tülid! Hommikuks on kõik selge! (Naerab.)

Mul on halb omadus: kui meeskonnatöös keegi midagi teeb, tahan seda natuke parandada. Tahan teiste ideedega ringi joosta. Sageli juhtub nii Karliga koos kavandades. Meil on väga erinev taust ja kogemus. Tema on ehitanud juba sellest ajast saati, kui mina veel arhitektuuri ei tudeerinud. Tal on seljataga tugev elukool. Näiteks Karli pakub midagi maalähedast ... ja mina midagi hulljulget (mille kohta Karli ütleb «Viini hullus») – selle peale rollid vahetuvad. Karlis tuleb mingi hullunud disainer välja ja mina vastukaaluks hakkan hoolega ratsionaliseerima. Sellist rollimängu ja ideede põrgatamist ei saa üksinda teha, sest jääd oma mõttemaailma kinni.


Doktoritöö on ju "individuaalprojekt"?

Astusin doktorantuuri koos oma Viini õpingukaaslaste Sille Pihlaku ja Siim Tuksamiga.
Mulle tundus, et vajan kohta, kus oma mõtetega tegelda, neid kirjeldada: miks ma niimoodi ruumist mõtlen. Minu loomingupõhine doktoritöö tegelebki keskkonna kirjeldamisega – läbi arhitekti pilgu ja spetsiifilisemalt näituste ning näituste eksponaatide kaudu.
Kui tahta doktoritööd kirjutada arhitektuuri olemust kajastades, imbub sellesse paratamatult kunsti ja loometegevuse faktor. Loomingul on väga suur osa, miks ma teen seda niimoodi ja natuke teistmoodi teadusena. Tööle punkti panekuni on aega veel kaks ja pool aastat. Teades ennast, aiman, et varsti avan protsessi käigus järgmise salalaeka ja tegelen peale töö veel mõne kolmanda ja neljanda ülipõneva segava tegevusega.

Artikli märksõnad