Harilik jõhvikas (Oxycoccus quadripetalus) on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mille marju tuntakse ka selliste rahvapäraste nimetuste all nagu kuremarjad, karbalad ja rabamarjad. Peale selle, et ta on kaunis, imeilusate pisikeste roosade õitega rabataim, on jõhvikad hinnatud nii toidu kui ka tervise turgutajana.
C-vitamiini vähe, muud rohkem
Kuigi mõnele tunduvad jõhvikad liiga hapud ja ebameeldivad, süüakse neid eelkõige lootuses peletada vitamiinipuudust. Arvatakse ju, et igas hapus marjas on rohkesti C-vitamiini nagu kibuvitsamarjadeski. Jõhvikates leidub küll näiteks beetakaroteeni ja E-vitamiini, kuid C-vitamiini on üsna vähe. Marjad sisaldavad veel süsivesikuid, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi, sorbiiti, fenoolkarboksüülhapet ning teisi orgaanilisi happeid, eeterlikku õli, flavonoide, parkaineid, antotsüaane, joodi, rauda ja kaaliumsooli.
Hapu maitse annavad kuremarjadele askorbiinhape (C-vitamiin), sidrunhape, oblikhape ja bensoehape. Viimane on tugeva bakterivastase toimega ja seetõttu säilivad marjad värskena väga kaua.
Sügisel enne külmi korjatud marjad säilivad vee sees kevadeni. Septembris valminud marju võime korjata rabast aasta ringi. Looduses on kõige maitsvamad suhu pista veidi külma saanud marjad – need aga ei säili kaua. Sama töö teeb ära ka kodune sügavkülmuti. Eriti magusad tunduvad kevadel lume alt välja ilmunud jõhvikad, kuid neid on siis kahjuks vähe alles.
Bakterivastase väega
Tänu diureetilisele (vett väljutavale) ja bakterivastasele toimele viivad jõhvikad organismist välja jääkaineid ja haigustekitajaid. Kuremarjadest saab karastava joogi, mis aitab hüpertoonikul vererõhku alandada; morss teeb tuju paremaks ka kõrgest palavikust kurnatud haigel.
Jõhvikas leiduvad sellised ained nagu proantotsüaniidid, mis takistavad põletikku põhjustavate bakterite kinnitumist põieseinale ja samal ajal suurendavad uriini pH-d, mis omakorda pidurdab bakterite kasvu. Ühes uurimuses on täheldatud, et jõhvika jõud käib üle isegi kolibakterist, mida antibiootikumid hävitada ei suuda.
Aitab peotäiest päevas
Kuremarjades sisalduvad antioksüdandid ei lase halval kolesteroolil veresoonte külge kinnituda, samuti tõhustavad need maksarakkude võimet väljutada verest halba kolesterooli, suurendavad hea kolesterooli hulka ja tugevdavad veresooni. Seetõttu on jõhvikatel oma osa ka insuldi ning südame-veresoonkonnahaiguste ennetuses. Samuti on tõestatud jõhvikate vähivastane toime.
Eriti viimastel aastatel on paljud ravimitootjad osutanud jõhvikatele erilist tähelepanu ja valmistanud neist preparaate küll tablettide, küll kapslitena.
Jõhvikaid tuleks süüa vähemalt peotäis päevas, et vältida külmetushaigusi ja krooniliste haiguste ägenemist. Hea toimega on nii mahl, siirup, moos, kissell, morss kui ka tarretis, rääkimata teest, tinktuurist ning salvist.
Jõhvikas aitab:
alandada vererõhku;
soodustada uriinieritust ja ravida kuseteede põletikku;
ennetada südame-veresoonkonnahaigusi;
ergutada kõhunäärme talitlust;
leevendada palavikku jt külmetushaiguse sümptomeid;
ravida bronhiiti;
väljutada verest halba kolesterooli;
leevendada alahappesusega gastriiti;
ravida nahalõhesid ja -haavandeid (salv);
hoida vaos allergilisi reaktsioone;
leevendada üleminekuaastate vaevusi;
pidurdada vähi arengut;
vältida seennakkusi.
Ettevaatust! Kuna jõhvikad sisaldavad küllalt palju kive tekitavaid aineid oksalaate, siis nende pikaajalisel (üle seitsme päeva järjest) ja rohkel kasutamisel on neerukivide tekke oht, seevastu väikeses koguses aitavad jõhvikad vähendada kaltsiumi hulka uriinis ning sellega neerukiviriski hoopis kahandada. Seega, süüa tuleks mõistlikult.
Suure happelisuse tõttu ei sobi jõhvikas maksahaiguste, mao ülihappesuse ning mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite korral.
Rohke bensoehappesisalduse tõttu teeb marjade liigsöömine kahju, eeskätt lastele. Normaalseks peetakse üht peotäit (75 g) päevas – parem toormahla, joogi või teena.
