Kujutle, kui raske oleks elada pidevalt kahtlustades või juureldes, kas võin ikka täna taksosse istuda (äkki satun liiklusõnnetusse?) või mikrolaineahju kasutada (mis juhtub, kui see järsku plahvatab?).
Loomulikult satub elus ette olukordi, kus peame usaldusotsuse tegema teadlikult. Tuleb välja, et siin mängib suurt osa välimus.
Teadlased on näiteks kindlaks teinud, et lapsed ei usalda inetuvõitu inimesi: mida kenam on inimene, seda kergem on tal lapse usaldust võita. Täiskasvanud muidugi pelgalt kaaslase välise ilu lõksu ei lange. Aga ega nemadki ei ole siin kuigi palju targemad.
Nimelt tuleb välja, et täiskasvanute usaldusotsuses mängib rolli hoopis see, kas küsimärgi all olev inimene sarnaneb kellegagi, kes on nende usaldust kunagi petnud. Seega kasutame alateadlikult varasemat infot, et inimese moraalse palge üle otsustada.
Kui jätame kõrvale inimese ilu ja sarnasuse meie usaldust kuritarvitanud inimesega, siis kuidas saaksime teha võimalikult pädeva otsuse? Siingi annavad teadlased nõu: me võime usaldada inimesi, kes on altid süütundele.
Tuleks tähele panna, et süüaldis olemine erineb süü tundmisest: süütundega inimesed püüavad oma süüd lunastada, samal ajal kui süüaltid inimesed kalduvad tegema otsuseid nii, et nad ei läheks oma südametunnistusega vastuollu. Seega on vähem tõenäoline, et nad teiste usaldust kuritarvitavad.
