Kaalikat kimbutavad vaenlased ja haigused

Luule Tartlan
Kaalikal võib esineda magneesiumi- ja booripuudust, viimane põhjustab kaalika klaasistumishaigust. | Shutterstock

Hinnatud köögivilja kaalikat kimbutavad mitmed haigused ja kahjurid. Teades mõningaid olulisi nüansse, saab haigusi ennetada või neile kiiresti reageerida.

 

Kaalikas on hinnaline toiduaine nii maitseomaduste kui ka keemilise koostise poolest. C-vitamiin säilib kuni kevadeni ja ka kaalika maitseomadused ning välimus on sama, mis sügisel. Loomulikult peavad selleks head hoiutingimused olema.
Kaalika, nagu ka teiste ristõieliste sugukonna köögiviljade kasvatamisel peaks mulla kaudu levivate haiguste vältimiseks jääma külvikorras nende vahele vähemalt 3–4 aastat. Eelviljaks sobivad kultuurid, mis on saanud orgaanilist väetist.
Kaalikal võib kasvu ajal ilmneda boori- ja magneesiumipuudust. Selle vältimiseks tuleb boorivaeseid muldi kindlasti boori/magneesiumi sisaldavate kompleksväetistega väetada. Booripuudusest tingitud haigust nimetatakse kaalika klaasistumishaiguseks, mille puhul on juurvilja sisu klaasjate või pruunikate laikudega, kusjuures taime välisilme on korralik.
Vaatame lähemalt, millised haigused seda armastatud köögivilja kimbutavad.

 

Nuuter ristõielistel
 

Nuuter kahjustab paljusid ristõielisi, sealhulgas kaalikat. Nuutrisse võivad taimed nakatuda alates tõusmetest. Tagajärjeks on juurte moondumine ja mitmesuguste paksendite teke. Varase nakatumise korral taimed kolletuvad ja närbuvad, tugeva kahjustuse korral hävivad.
Haigusetekitaja talvitub mullas paksukestaliste puhkeeoste ehk tsüstidena. Kasvuperioodil levib rändeostega, mis võivad mullas ise edasi liikuda. Haigusetekitaja läbib juurekarvad ja tungib juurtesse.
Seene elutegevus põhjustab juurtele väljakasveid ja pahkasid, toitainete ja vee omastamine on takistatud või häiritud.

Pahkades tekivad tsüstid, mis satuvad pahkade lagunemisel mulda, kus püsivad eluvõimelisena kuni 8 aastat. Nuutrisse nakatumiseks on soodsaim temperatuur 18–24 °C ja mullaniiskus 75–90% täielikust väliveemahutavusest. Haiguse esinemist soodustab mulla happeline reaktsioon.
Nuutri tõrjeks ei ole keemilisi preparaate. Agrotehnilistest tõrjevõtetest on väga oluline viljavaheldus, mille pikkus peaks olema 8 aastat. Kasvukoha mulla pH tuleks hoida üle 6,5, veelgi parem on 7,5, sest nuuter vajab arenguks happelisemaid muldi.
Happelisi muldi võiks lubjata. Oluline on taimejäänuste ja umbrohtude hävitamine ning sügisene sügavkünd.

 

Klaasistumishaigus on puudushaigus
 

Kaalikal võib esineda magneesiumi- ja booripuudust, viimane põhjustab kaalika klaasistumishaigust. Kasvuperioodil märgatavaid haigusetunnuseid ei esine. Sügisel on juurika läbilõikes klaasjad või pruunikad laigud, kusjuures väliselt pole haigestumist märgata. Kahjustatud juurviljad ei ole tarbimiskõlblikud, need võivad seest õõnsaks mädaneda.

Mädanemine tekitab säilitusperioodil probleeme. Haigestumine on suurem, kui boorisisaldus langeb kuivaines alla 25 mg/kg kohta.
Boorivaestel muldadel on soovitatav juba aasta enne kaalika külvi anda boorväetisi. Haiguse vältimiseks antakse ka põhiväetamisel boori 8–10 kg/ha.


Ristõieliste mustmädanik
 

Haigus esineb lehtedel, vartel ja juurviljal. Hoolikal vaatlusel on tõusmetel näha tuhkhallid laigud, mille epidermise all asetsevad mustad täpid – seene pükniidid. Kaalika mullast väljaulatuvatele osadele tekkivad hallikad laigud laienevad, langevad sisse ja muutuvad purpurseteks. Kahjustunud kaalikad on säilitusõrnad ja võivad kergesti mädaneda.

Haigusetekitaja säilib taimejäänustel kuni kolm aastat, kuid seemnetel aasta. Haigus võib säilida ka ristõielistel umbrohtudel – näiteks põldsinepil, põldrõikal, mädarõikal jt.
Seemnete idanemisel idulehed nakatuvad ja tõusmed hävivad nagu tõusmepõletiku korral. Surnud tõusmetel arenevad väikesed mustad pükniidid, millest kanduvad lülieosed õhuvooludega või vihmaga teistele taimedele.
Haigus võib tulla ka mullast seentelt ja taimejäätmetelt, samuti kotteostest, mis arenevad pindmistel taimejäänustel tekkinud sulgeoslatest.

Abi saab viljavaheldusest. Ristõielised umbrohud tuleb hävitada ja haiged taimed juba enne sügiskündi eemaldada. Koristusjäätmed tuleb künda sügavale mulda. Kasutada võiks puhitud seemneid.


Ristõieliste kuivlaiksus
 

Ristõieliste kuivlaiksus kahjustab kaalikat, kapsast jt ristõielisi köögivilju. Kaalikad haigestuvad alates tõusmetest ja tekib tõusmepõletik. Hilisemal nakatumisel tekivad lehtedele kollased laigud ja lehekoed pruunistuvad. Moodustunud laigud on kontsentriliste ringidega. Vanadel laikudel võib keskmine osa välja langeda. Tugeva kahjustuse puhul lehed langevad. Nakatub ka seeme.
Haigusetekitaja talvitub taimejäänustel ja seemnetel. Taimedele levib lülieostena.
Nakkust soodustavad mitmesugused vigastused. Eoste idanemiseks ja taimedesse tungimiseks on vajalik temperatuur 17–35 °C ja suur õhuniiskus.
Haigus vähendab seemnete idanemist 10–15%, seemnesaaki kuni 20%. Seeme tuleb koristada õigeaegselt ja kuivatada kohe 7–8%-lise õhuniiskuseni. Külviks mõeldud seeme tuleb kohe puhtida. Abi on vähemalt 4-aastasest viljavaheldusest, samuti pritsimisest ja sügavast sügiskünnist.

 

Tüütu kaalikakärbes
 

Köögivilja kahjustavad kaalikakärbse vaglad, kes vigastavad juurekava. Toitudes liiguvad vaglad mööda juuri allapoole. Vigastatud juured kõdunevad, taimed känguvad ja surevad. Viljad on läbi aetud käikudega ja kasutamiskõlbmatud.

Valmikud on hallika värvusega 7–9 mm pikkused kärbsed, munad valged, vaglad valkjad. Aastas on üks põlvkond ja kahjurid talvituvad nukuna mullas. Lendlus toimub juuni teisel poolel ja munemine on kas juuni lõpus või juuli alguses. Koorunud vaglad alustavad toitumist taime juurtest ja vartest. Nukkuma lähevad augustikuu lõpupoole. Kahjustatud vars hakkab mädanema või puitub.
Järgida tuleb viljavaheldust ja talvituvate nukkude hävitamiseks on vajalik sügiskünd. Ebasoovitatavaks eelviljaks on peet, mille juurtel parasiteerib ka rapsi ja rüpsi kahjustav peedikiduuss.

Porgandi haigustest saad lähemalt lugeda SIIT.

dsc06167.jpg

Luule Tartlan

Sarnased artiklid