Aed-leeklill ehk aedfloks (Phlox paniculata) ’Nezabudka’ on meie aias uus asukas. Seetõttu pälvis ta suuremat tähelepanu – ikkagi põnev, milliste õitega ta meid rõõmustab. Vastavanenud üsna puhassinised suured õied ei petnud lootusi. Ent mingil päeval langes pilk taas ’Nezabudkale’, ja oh üllatust! Vastu vaatasid selgelt roosatoonilised õied.

Loomulikult tuli see floks võtta tugevdatud jälgimise alla. Peagi sai selgeks, et päikese käes olid õied roosad, õhtuti või pilves ilmaga aga sinised. Tõeline kahe näoga Janus! Uudishimu, kuidas selline kameeleonlik fenomen teoks saab, ajas õite värvuse kohta täpsemat infot otsima.

Miks värvus muutub?
 

Valgus on silmaga tajutav elektromagnetkiirgus. Valguse lainepikkus on ligikaudu vahemikus 380–760 nm. Mateeria värvuse määrab, milline on sellelt peegeldunud valguse värvusspekter. Just see tagasi peegeldunud valgus tekitab silma sattudes meile pildi esemest, näiteks õiest, ning selle värvusest.

Osa õiele langenud valgest valgusest neeldub selles. Järelikult pole tagasi peegeldunud valgus enam valge, vaid on omandanud mingi värvuse. Neeldumises mängivad tähtsat rolli taimedes olevad keeruka koostisega ühendid – pigmendid. Igale liigile või sordile on omane kindel segu erinevaid pigmente. Pikka aega arvati, et selline püsiva koostisega kokteil neelab alati ühesugusel moel valgust ja järelikult tagasi peegelduva valguse spekter on alati samane. See tähendanuks, et ühe kindla sordi õied on püsivalt ühte kindlat tooni. Ometi ei ole see alati nii.

Pärast üsna pikka pusimist jõuti teravmeelse katseni. Võeti õite värvust muutev taim ja asetati see mõneks ajaks pimedasse. Seejärel valgustati teda nõrga valgusega ning mõõdeti vastava aparaadiga õielt tagasi peegeldunud valguse spekter.

Siis hoiti sama taime päikese käes ja mõõdeti uuesti peegeldunud valguse spekter. Teadlaste üllatuseks selgus, et see spekter oli esimesest märksa erinev. Teisisõnu: õie värvus oli täiesti muutunud. Nii selguski, et teatavad pigmendid on tundlikud neile peale langeva valguse tugevusele. Erineva intensiivsusega valgus neeldub nendes erinevalt, mistõttu on peegeldunud valguse koostis erinev ning me näemegi, et õie värvus on teisenenud.

Tundlikud pigmendid reageerivad enamasti ka valguse teistele omadustele. ’Nezabudka’ õite värvus muutub sinisemaks ka siis, kui neile langeb otsese valguse asemel hajunud valgus (päikesekiired hajuvad pilvedes). Mingit järgmist tooni on tema õied siis, kui vaatame neid toas hõõglambi valgel. Leedlampide valgel on õied taas kord teist tooni.

Trikitajaid on veel
 

Flokside seas on teisigi kameeleone, tuntuim neist vast ’Blue Paradise’. Valgusoludest sõltuvalt muudavad värvi veel ’Avatar’, ’Amethyst’, ’Golubaja Otrada’, ’Notška’, ’Zapoved’ jt. Leeklilled pole ainukesed värvimuutjad. Õietoonid varieeruvad valgusest sõltuvalt ka näiteks mõnedel tradeskantsiatel (Tradescantia), hibiskidel (Hibiscus) ja küsitaimedel (Quisqualis) jt. Kõikide selliste taimede puhul peavad müüjad aeg-ajalt taluma süüdistusi: „Ostsin teilt siniste õitega lille, aga sain hoopis roosa!” (Või mingi muu värvikombinatsiooni.)

Suurelehised hortensiad (Hydrangea macrophylla) muudavad oma roosad õied siniseks, kui nende kasvukoha muld läheb happeliseks. Põõsasmarana (Potentilla fruticosa) mitmete sortide õite värvus muutub märksa kirkamaks, kui suvine lõõsk asendub sügisese jahedusega. Paljude taimede õite värvus oleneb nende vanusest jne. Need aga on hoopis teised mehhanismid, mis selliseid värvimuutusi esile kutsuvad, ega mahu antud kirjatüki raamidesse.

Kuidas kasvatada

* Floksid istuta päikeselisele kasvukohale, aga pärastlõunane lõõsk võiks olla veidi varjutatud.

* Muld olgu viljakas ja tingimata püsivalt parasniiske.

* Kui on vaja flokse kasta, siis tee seda hommikuti, aga ära lödista vett lehtedele.

* Kuiv ja kuum muld on floksidele vastuvõetamatu.

* Enne istutamist kaeva mulda lahkel käel õhurikast komposti, mille saad, kui paned kompostrisse kokku riisutud lehti, muruniidust, köögijäätmeid, hakkepuitu, õlgedega allapanu korral sõnnikut.

* Kevadel raputa puhmikute ümber komposti (multši) ja pisut kompleksväetist.  Kui arvad, et muld on suviti liiga kuiv (nt liivane muld), siis pane komposti rohkem või lisa koorepuru.

* Teist korda raputa pisut väetist vahetult enne õite avanemist. Kasuta väetist, mille pakil on toimeainete sisaldust kirjeldav numbrikombinatsioon 10-10-10.

* Loomulikult võid kevadel pruukida lämmastikurikkamat kevadväetist ja hiljem sügisväetist, aga nii võivad sul hakata riiulil ruumi võtma sinna kogunevad erinevad väetisepakid.

* Kevaditi harvenda puhmikuid, jättes igale kõrgekasvulisele floksile 5–7 elujõulist vart. Iga 5–7 aasta tagant võta puhmikud üles, jaga tükkideks ja istuta osa neist tagasi.

* Sügisel lõika ära kogu alles jäänud maapealne osa ja puhasta puhmikute ümbrus taimeosistest.

* Õhenda või eemalda multšikiht, mis hoiab soojemal talvel floksijuurte ümbruse vettinult õhupuuduses, pärast külmemat talve ei lase multš aga kevadel mullal lahti sulada. Ka on multš suurepäraseks talvitumispaigaks haigustekitajatele ning satikatele.