Kuidas meelitada oma aeda kasulikke putukaid ning kahjulikud eemal hoida?

Eha Kruus
EMÜ
Kuidas luua putukasõbralik lõhnaaed? | Shutterstock

Eluslooduse mitmekesisus tuleb meelsasti meie aeda, kui pakume pisielukatele sobivaid elu- ja varjepaiku ning piisavalt toitu.

Ammu enne 6. sajandit pandi muistses Hiinas köögivilju kõrvu kasvama sobivate taimedega, et tõhustada maakasutust, tõsta saaki ja vähendada kahjurite halba mõju. Vahekultuuride või seltsilistaimede abi seisnebki vastastikku kasulikus keemilises koostoimes, kahjurite eksitamises, peletamises või püüdmises ja kasurite toiduga varustamises.

Vahekultuuri pindala koduaias võiks olla vähemalt 1 m2. Väiksem pind mõjub pigem ebaesteetiliselt ega pääse põhikultuuri kõrval toimima. Suurema rühmana istutatud õistaimed ahvatlevad lähenema tolmeldajaid putukaid, kes iga pisikese õiekese pärast maanduda ei raatsi. Mida rikkalikumalt ja püsikindlamalt on aias mitmesuguseid toidutaimi ja elupaiku, seda mitmekesisemaid eluvorme sellesse kõrvuti mahub.
Varude nappus ei ahvatle aga juhukülalisi end püsivalt sisse seadma. Moodsa karpmaja muruaed jääb oluliselt liigivaesemaks kui avar vana taluaed, mille majandushooned, põlised õuepuud, puuviljaaed ja magesõstra, enela- või sirelihekid raamivad päikeselisi aiasoppe. Nii sobivad õierohked koduaiad imehästi loodussaarekesteks.

 

Oluline on hoolida
 

Esmalt tuleb putukatele pakkuda lihtsalt rahu ja turvalisust, mitte tervitada neid kemikaalide ja muude relvadega. Ära astu peale emakimalasele, kes varakevadises heitlikus ilmas kõnniteele puhkama jäi – ta on nõrk ega suuda ennast kaitsta. Tõsta ta maja külmast varjust ära päikesesse mõne õie peale, kus ta saab jõudu koguda ja oma lastele toitu korjata.

Pinnases pesitsevatele kimalastele või maaherilastele võib sobida mõni mahajäetud hiireurg. Müüriherilased elavad vana saviküüni seina sees, kuldherilased teevad pesa pehastunud palkide sisse õõnestatud tunnelitesse. Need imeilusad pisikesed herilased pole inimese vastu agressiivsed, nende vastsed söövad pesasse tassitud putukaid (lehetäid ja -kirbud, lutikad) või parasiteerivad teiste putukate vastsetel (mardikad, mõned mesilased).

Enamik maapinna kohal pesitsevatest erakmesilastest ja -herilastest eelistab pesa teha avaustesse, mille läbimõõt jääb vahemikku 3–7mm. Nende tarvis soovitatakse päikeselistesse ja vihma eest kaitstud paikadesse asetada pilliroo- või rukkikõrtest pundikesi, aga ka spetsiaalseid nn putukahotelle.
Röövtoidulised jooksiklased asustavad meelsamini maapinda, mis pole paljas, vaid on kaetud pinnakattetaimede või kattekultuuridega.

 

Vaja on vaheldusrikkust
 

Iga aed on isemoodi tilluke ökosüsteem, kus kujuneb välja oma kooslus. Valdav enamik eesti sadakonnast päevaliblikast elutseb liigendatud aladel, kus metsaservad vahelduvad lagendike ja avamaastikega. Just selline paik pakub neile piisavalt vahelduslikke võimalusi munemiseks ja vastsete toiduks, aga ka päikest ja varju tugeva tuule eest.

Vaheldusrikast elupaika vajavad veel kimalased ja erakmesilased, kes kasutavad kevadel sootuks teisi toidutaimi kui sügise poole. Suvekuumuses vaevlevad putukad vajavad vett. Nende jooginõuks sobib linnubassein või sügav taldrik, mille põhja tuleb puistata kiviklibu, et nad ära ei upuks. Liblikad armastavad koguneda porilombi savikale niiskele pinnasele, kus nad noolivad ka looduslikke mineraalsooli.

Kohalikud putukaliigid on üles kasvanud koos metsikute peremeestaimedega, kes on siinsete vegetatsiooniperioodide ning kliima- ja mullastikutingimustega hästi kohanenud. Seda seost võib täheldada isegi nende välimust vaadeldes: aedkimalane Bombus hortorum ja põldkimalane B. pascuorum saavad oma pikkade tugevate suistega nektarit kätte ka kitsaste tihedate liblikõieliste õite sisemusest (nt aed-hiirehernes ja punane ristik). Lühemate suistega nõmmekimalane B. pratorum ja kivikimalane B. lapidarius eelistavad lihtsamini kättesaadavat nektarit, saades seda näiteks huulõieliste (villane nõianõges, naistenõges) või korvõieliste õisikutest (võilill, takjas). Pisikesed sorokimalased on ainsad, keda olen näinud kellukates.

Sarikõielistel (naat, porgand, heinputk, till) eelistavad toituda paljud sirelased ja pisikesed parasitoidsed kiletiivalised. Tillivartel kasvavad ka ühe kauneima liblika – pääsusaba – röövikud.

 

Õied, värvid, lõhnad
 

Kõik aiapidajad ei luba oma piiratud territooriumile looduslikke aasalilli. Neile võiks soovitada rajada putukasõbralik lõhnaaed. Päevaliblikad armastavad erksaid värve. Kasurite aeda meelitamist võib alustada suvikutega – kilbirohi, kosmos, pruudisõlg, päevalill, öölevkoi, peiulill. Lõhnavad roosid ja kuslapuud on peenardel oivalised taustataimed.

Püsikupeenrale sobivad päevakübarad, raudrohud, lavendel, mündid, pune, hiidiisop ja monardad. Siiski võiks vähemalt teepervele või suuremate vähekäidavate platside servaalale külvata kodumaistelt õistaimedelt korjatud seemneid – nurmnelki, nurmenukku, äiatari, ristikheina vms.

Sõidutee või külatanuma servas vohavaid ohakaid, ussikeeli, valget iminõgest, põdrakanepit, jumikaid ja vägiheinu ei tohiks maha niita enne õitsemise lõppu, et mitte vaesustada tolmeldajate toidulauda. Soolikarohi meelitab lepatriinusid, kiilassilmu, röövlutikaid ja kiletiivalisi parasitoide. Looduslikud õitsejad vajavad reeglina ka vähem hoolt ja kastmist.

Senisest enam tähelepanu vajab aga varakevadel õitsvate pajude (raagremmelgas, tuhkur paju, punapaju jt) kasutamine haljastuses. Pajude isasõitelt kogutud õietolm rahuldab mesilaste esmase valguvajaduse, kui nad hakkavad pikast talvepuhkusest nõrgana toitu otsima.

Kimalase suvi on päevaliblikate lendlusajast pikem, ehkki üksikud liblikaliigid võivad soojal sügisel veel oktoobriski ringi lennelda. Seetõttu peame hoolitsema selle eest, et õiteküllus kestaks aias lume sulamisest kuni sügiskülmadeni.

Sissetoodud taimeliigid võivad tolmeldajatele pakkuda nektarit ebapiisavalt või valel ajal. Nii pole moldaavia tondipea ega tatar meetaime kuulsust minu koduaias õigustanud. Seevastu keerispea, Davidi budleia ja karvane päevakübar oma pika õitsemisaja ja nektariküllusega meeldivad väga paljudele tolmeldajatele. Sügisastrid (kaunis aster – Symphyotrichum novae-angliae, õiekas aster – S. novi-belgii), parkjuured ja kuldvitsad varustavad putukaid toiduga külmadeni. Ettevaatust Kanada kuldvitsaga Solidago canadensis – see võib vallutada kogu ümbruskonna.

 

Kodustatud liblikad

 

Soovides aeda päris oma liblikaid, peame hoolitsema ka vastsete toidutaimede eest. Koerlibliklaste hulka kuuluvate täpikute röövikud toituvad kannikestel, angervaksal, vaarikal, küüvitsal, sookailul, sinikal, murakal. Koerliblika, admirali, nõgeseliblikate ja päeva-paabusilma vastsed kasvavad kõrvenõgesel, ohakaliblikas aga karu- ja põldohakatel või pujul. Lehtpuudel võib leida põualiblika või siilaktiibade röövikuid.

Pajudel, jalakal, haaval ja paplitel toituvad vastsetena leinaliblikas, pajuliblikad, kärbtiivad, kiirgliblikad ning haavalumik, aga kuslapuud, lodjapuud ja saart eelistab suur-mosaiikliblikas. Kuslapuudel on ka väikelumiku röövikud, lapsuliblikas seevastu toitub paakspuul ja türnpuul.

Paljud kõrrelised on peremeestaimedeks punnpeadele ja silmikutele, liblikõielisi rohttaimi eelistavad mitmed sinilibliklased, sinepiliblikad ja võiliblikad, ristõielisi aga koiduliblikas ja kapsaliblikad. Kuldtiibade röövikud vajavad oblikaid ja kirburohtu.

Sarnased artiklid