Lillherned - lõhnavad pilgupüüdjad. Häid näpunäiteid kasvatamiseks

Ele Vool
Lõhnav lillhernes kasvab 45 cm kuni 2,5 m kõrguseks. | Shutterstock

Jaanipäevast esimeste öökülmadeni õitsvad, viljaka mullaga päikeselist kasvukohta armastavad lillherned on tänuväärsed taimed: nad ei karda tuult ega vihma.

Iluaianduses levinud ja rahva keeli tuntud lillhernes on seaherne Lathyrus perekonna ja liblikõieliste Fabaceae sugukonna esindaja. Perekonda kuuluvatest üle 160 liigi ühe- või mitmeaastastest isenditest paljud on ronitaimed. Meie aedades on rohkem levinud üheaastane lillhernes kui tema tagasihoidlike õitega püsikust sugulane seahernes.
Looduses kasvav kevadine seahernes Lathyrus vernus edeneb ka varjulises paigas. See taim on vaid 40 cm kõrgune punakaslillast helesiniseks muutuvate õite ja sõnajalgu meenutavate lehtedega.

Päikeselisele kasvukohale sobib aga teine mitmeaastane liik – laialehine seahernes L. latifolius, mida kutsutakse ka püsik-lillherneks. Kuni 1,8 m kõrgusele ronija roosakaslillad õied puhkevad juuni lõpust juulini. Kuigi sordiaretuse tulemusel on saadud ka teist värvi õisi, jäävad need siiski valge ja lilla vahele.

Kolmas mitmeaastane liik on mets-seahernes L. sylvestris – kuni 1,5 m kõrgune ja tänu sügavale ulatuvale juurestikule põuda taluv taim. Kuigi see punakasroosade õitega liik oli Saksamaal juba 15. sajandil tuntud ilutaim, pole ta siiani aednike seas suuremat poolehoidu võitnud.

Üldiselt peetakse lillherne all silmas lõhnavat lillhernest L. odoratus, kes on üheaastane suvik. Looduslikult võib teda kohata Kreetal, Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Viimati nimetatud Vahemere saarel hakati lillhernest 17. sajandil ilutaimena kasvatama. Lõhnava lillherne eelis, võrreldes mitmeaastaste liikidega, on õite suurus, lõhn ja värvirohkus – valgest kuni tumelillani.

 

Suur väljakutse


Kuna lõhnava lillherne hulgas pole puhaskollast õievärvi, siis püüdsid sordiaretajad terve 20. sajandi viia kollase pigmendi geeni lõhnavasse lillhernesse, aga soovitud tulemusteta. Esimesed ristamiskatsed tehti juba 19. sajandi lõpus, kuid kollasele kõige lähedasem – kreemikaskollane – värv on saavutatud sortides ’Mrs Collier’ ja ’Jilly’.

Peale värvi on sordiaretajate tähelepanu pälvinud ka õie kuju ja lõhn. Lillherne aretuses on juhtivad maad Inglismaa ja Uus-Meremaa. Kui 19. sajandi lõpus teati Inglismaal vaid 6 sorti, siis 1900. aastal esitleti Londonis toimunud näitusel juba üle 100 erineva sordi ning praegu tutvustatakse Royal Horticultural Society (RHS) kodulehel üle 850 lillherne sordi või seemiku. Tarbijauuringute järgi kuulub lillhernes Inglismaal kolme populaarsema lille hulka ning teda kutsutakse suvikute kuningaks (The Queen of Annuals).

Lõhnav lillhernes kasvab 45 cm kuni 2,5 m kõrguseks, sealjuures on kõrgus sortide rühmadesse jagunemise aluseks. Näiteks kuuluvad alla poole meetri kõrgused puhmasja kasvuga sordid nn ’Knee-high’ rühma ja mitteronivad ehk köitraagudeta sordid Supersnoop’i rühma.

Õie kuju poolest võib esile tuua kolm sordirühma. Esiteks üks vanemaid ja siiani levinud sortidega suureõieliste ehk Grandifloras’e rühm; teiseks lainelise serva ja tavapärasest pikemate kroonlehtedega Spencer’i rühm ning kolmandaks kahevärviliste õitega Cupani rühm.

Veel liigitatakse lillhernest liht-, täidis- ja pooltäidisõielisteks sortideks. Samuti on võetud sordirühmadesse jagunemise aluseks lõhn kui lõikeõite oluline tunnus. Lõhnav lillhernes, kelle õied säilivad vaasis kaua, on üks armastatumaid lõikelilli maailmas. Värskete õite tuppa toomine pidi tõstma üldist heaolutunnet ning nii naiste kui ka meeste libiidot.

Lillherne lõhna tugevus on sorditi erinev, seetõttu tasuks aias kasvatada aastati erinevaid sorte. Aroomi intensiivsus sõltub temperatuurist, sademetest, kellaajast ja õie vanusest.

 

Mõned näpunäited

 

Kasvukohana eelistavad lillherned toitaineterikast hästi õhustatud mulda. Rikkalikule õitsemisele aitab kaasa lisaväetamine kompostiga ja äraõitsenud õite noppimine. Kõrge lämmastikusisaldusega granuleeritud mineraalväetist tuleks anda tagasihoidlikult, sest liigne lämmastik soodustab lehtede kasvu ja vähendab või pidurdab õite moodustumist.
Ronitaimedele iseloomuliku kiire kasvu ning nõrkade ja pikkade varte tõttu vajavad nad rohkesti vett, kuid ei talu liigniiskust.
namik liike ja sorte õitsevad paremini päikesepaistelises kohas, rahuldavalt poolvarjus. Lillherne kasvupaika on soovitatav aastati vahetada, et vähendada taimehaigustesse nakatumise ohtu. Lillhernel on täheldatud eba- ja jahukastet, roosteid ja lehelaiksusi, kahjuritest lehetäisid, kärsakaid ning nälkjaid ja tigusid.

Lõhnava lillherne ettekasvatamine pole oluline, sest aprilli lõpus või mais seemnest avamaale külvatud taimed hakkavad õitsema 8–10 nädala möödudes, taludes hästi kevadisi hiliseid öökülmi. Kuna seemned on kaetud paksu kestaga, võiks neid idanemise kiirendamiseks enne külvi üks ööpäev toasoojas vees leotada. Kes aga soovib varem õieilu nautida, võib taimi siiski ette kasvatada. Paraku talub lillhernes ümberistutamist halvasti.
Kaunite õitega lõhnav lillhernes sobib igasse looduslähedasse ja romantilisse aeda.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid