Meie küla eit Ave Nahkur

Greta Kaupmees
Kliimapagulast Ave Nahkurit linn ahistab, maa inspireerib. | Kaspar Saaremets

Kunstnik Ave Nahkuril sai jaanipäeval kaks kuud kodumaa kuuma päikese all. Nimelt elab Ave suved siin ja talveks kolib Hispaaniasse La Gomera saarele, kuhu ta juba mitu aastat tagasi rajas vahva kodu. Sellest, kuidas ta sinna rändas, on Ave kirjutanud ka lustakalt seiklusliku raamatu.

Kliimapagulane Ave Nahkur naerab, et tõi Kanaaridelt päikese ära, sest siin on olnud nüüd suve nii et küll kohe ja lõõmav päike paitab põski nagu lõunamaal, samas kodusaarel läks pärast Ave Eestimaale tulekut külmaks ja tuuliseks.

Kuigi kunstnikul on plaanis oma Eestimaa pikaaegne kodu, Raudoja kõrts, maha müüa, ta päris igaveseks kodumaa tolmu jalgelt ei pühi. Eestimaa suved on kaunid ja siinsed seene- ja marjametsad tõmbavad teda ikka ja jälle tagasi ning lõunamaa liigkõrvetav suvepäike talle ka ei sobi. Sõbradki ootavad külla. Nii et kui küsida, kus on naise kodu, vastab ta, et seal, kus ta parajasti on. "Tunnen end seal kodus, kus on tore olla. Seal ongi mu kodu. Ei pea olema geograafiline punkt, vaid koht, kus on äge, kus sel hetkel meeldib olla," selgitab ta.

Ave ei ole sellist tüüpi, kes tugevasti maasse juurdunud ja esivanemate jälgedes astub. Kunstniku vaba hing ihkab avarust ja vabadust. "Olen rändhing, kes tuleb sinna, kus on tore olla, tekitab ägeda koha ja hakkab teisi ägedaid hingesid siis enda ümber kokku tooma." Ta on kindel, et igast majast saab teha kodu ja igas paigas on võimalik enda ümber mõnus olemine luua.

 

Linn ahistab, maa inspireerib
 

Ave tekitab endale ägeda ümbruse kunsti ja oma loomingu kaudu. Ka tema puutöömees Imre ehk Imps on suureks abiks Ave loometuhinaid puusse raiuma. Kunstniku kodu ongi kaunistamas tema eitede temaatikaga naivistlikud maalid, millele on lisandunud ka Hispaania kodusaare loodust kujutavad pildid. Pintsli puudutust näeb nii trepil, kaminal kui ka kappidel ja seintel-lagedel.

"Maalimise abiga saan koha toredaks. Inspiratsioon tuleb mul taevast, loodusest, maast, metsast, puudest ja ikkagi inimestelt ka," räägib Ave, kellele meeldib reisida, koguda ja talletada endasse ehedaid emotsioone ja kauneid vaateid ning neid siis edasi anda. Ave naasiski äsja Lõuna-Eesti tuurilt. "Sai kõik näod üle vaadatud," muigab ta.

Naine ei kujutaks ette end suurlinnas elamas, sest tema õnn ja heaolu tuleb just maalähedusest. Ka tervis. "Minu jaoks see maalähedus on nii tähtis – lähed hommikul paljajalu õue, tunned maad läbi taldade, tõmbad universumit läbi pealae endasse, saad head energiat hingates värsket õhku. Linn ahistab mind."

Tema ilu ja tervise pant on liikumine. Raudoja kodu lähedal on tal metsarajad ja Soodla veehoidla, kus end kastmas käia; Hispaania kodu ukse alt algavad mägised matkarajad, mis viivad alla ookeani äärde. "Liikumine, ujumine, värske õhk... Kere vajab liigutamist," ütleb naine.

Ta liigutab end teadlikult, aga on õppinud ka oma keha kuulama ja tõuseb laua tagant püsti just siis, kui keha talle seda ütleb. "Tunnen, et jube kange on olla, siis tean, et kere ütleb: kao metsa! Või mägedesse. Loodusstiihia on mu ravim."

 

Smuutidega sai võnke tagasi
 

Mets ja maa annavad Avele toidu ja eluks vajaliku olemisrõõmu. Metsa läheb ta alati seene- või marjakorviga ja tühja käega tagasi kunagi ei tule, toob kasvõi kaseviha kaasa või pundi ravimtaimi tee tegemiseks. "Olen selles mõttes materialist, nagu vana eestlane. Ikka võtan mingi ravimtaime oksa või kuskilt mingi ussinaha kaasa maast. Panin kasvuhoonesse ka kohe rukola, koriandri ja salati maha, kui tulin siia. Koriander on supertoit ja hea maksapuhastaja. Võilill ka muidugi," teab Ave.

Naat ja nõges kasvab ise ning on naise sõnul sama tervislik kui spinat. Kuusevõrsed nopib ta kevadsuvel ja mikserdab koos banaani, pirni ja tipsukese ingveriga smuutiks. "Naati viskasin lihtsalt sekka, erilist maitset see ei anna, aga on hästi hea C-vitamiini allikas."

Ave tunnistab, et Hispaania komme pidevalt veini juua ei mõjunud talle hästi. Kodumaale tulles tegi ta veinitamise järel ühe smuutikuuri ja sai end korda. "Sain oma nii-öelda võimsuse või võnke tagasi. Kui tulin, olin omadega nii kutu ja väsinud. Juustud ja veinid ei sobi mulle üldse, tundsin end halvasti."

Stressi aitavadki Avel vältida päike ja D-vitamiin, loominguline tegevus ning kehaline koormus. Vahel võtab ta toidulisandina magneesiumi juurde, aga muid rohtusid naine ei tunnista.

 

Liha söömises ei peitu tervis
 

Mingit dieeti pole Ave ilu või kaalu pärast kunagi pidanud, aga aeg-ajalt teeb tervistavaid paastukuure just enesetunde ja energia tõstmise eesmärgil. Ta ütleb, et väldib suitsutatud tooteid, näiteks suitsuvorsti ja suitsusinki, samuti koogikesi ja muid rasva- ning suhkrurikkaid küpsetisi. Vahel ikka lubab ka mõne koogikese, kuid siis kummutab kõvasti vett peale, et organismi puhastada. Päris paduvegan Ave pole, aga üldiselt liha ta väldib, sest see ei seedu kergelt. Kõige rohkem armastab ta puuvilju.

"Liha söömises ei peitu tervis ega õnn. Üritan võimalikult palju süüa puuvilja – liha asemel võtan alati banaani, kui saan. Olen enam-vähem taimetoitlane, aga eks ma siis söön liha ka, kui kõht on jube tühi ja kere nõuab süüa. Ei hakka mulda ega turvast närima, pigem siis söön liha. Aga ise ei osta kunagi koju liha.

Inimene on loodud segatoiduliseks. Mul ei ole sellest probleemi, aga ma olen ikkagi loomasõber, ei söö sõpra," räägib Ave oma toitumisfilosoofiast. Ta kuulab ka toidu puhul oma keha, ja kui tunneb, et õhtul liha söönuna on väga kehv magada ja muidu sant olla, siis ta seda väldib. Kuid kõik äärmused on ta sõnul jube jamad.

 

Paradiis hotellipõrgu kõrval
 

"Hispaanias on meil rutiin, kui mõni turist on külas: lähme hommikul matkale, jõuame mere äärde välja, lähme päikest võtma, ujuma, siis kuhugi mõnusasse kohta sööma. Värske salat, kala, midagi mõnusat. Õhtul tuleme bussiga koju, teeme õhtusöögi ja räägime oma lugusid söögi kõrvale. Mõnus ja tšill olek, ei mingit stressi."

Pole siis ime, et saarel, kus Ave elab, on väga kõrge eluiga. Surnuaial jalutades võib arvutada keskmist eluiga ja see on naise sõnul kuskil 103. "Hauaplaadile on kirjutatud, et suri 103-aastaselt ja oli kogu elu kena jumalateener," muigab Ave. Kõik tema külas on katoliiklased peale Ave pere ja naabritädi Angelita. Angelita on nagu Avegi emakese maa usku naine ehk hispaania keeli mama tierra.

Õnneks ei saa Ave Hispaanias üksindust tunda, sest seal käib tal palju külalisi kodumaalt ning turiste satub ka mujalt maadest. "Mul on väga tore, käivad sellised inimesed, keda ma tahan sinna. See on äge, et inimestele meeldib tulla erinevaid kohti vaatama. Oleme teistest Kanaari saartest väga erinevad. Kui meile tuled, siis juba tajud midagi täiesti erinevat Tenerifest." Naise sõnutsi on Tenerife turismikombinaat ja hotellipõrgu, La Gomera aga lausa paradiis.

 

Helde hellituste, lahke kallistustega
 

Kui La Gomeral on vaid mõned eestlased, siis kõrval Tenerifel ligemale 1000 eestlast talvel päikest nautimas. Eesti 100. sünnipäeva pidu peeti vähemalt 300 eestlase seltsis suures kõrtsis, lauad olid lookas, inimesed ei mahtunud ära. "Väga äge pidu oli. Kui eestlased on kuskil välismaal koos, on nad minu meelest ägedad. Eestis on nii, et kõik kiruvad, aga välismaal hoiavad ikka kokku ja igaüks annab endast parima."

Kaks talve Hispaania päikese all elanud naine on lõunamaalt kallistuskombe külge saanud. "Eestis kipun ka võõraid inimesi kallistama," räägib Ave, naljatledes, et mõnele võib see tunduda ehk ahistamisena. "Alati karjun esimesena tere, lähen hoovi peale ja kiidan kõva häälega, et oi kui tore teil siin on! Varem ma ei teinud sellist asja kunagi. Aga see hispaanlaste avatus hakkab külge," naerab Ave.

Tänu oma naabrinaisele Angelitale, kes on eestlase jaoks võib-olla kohati liigagi avatud – musitab ja kallistab kõik Ave külalised läbi enne, kui need Ave uksenigi jõuavad –, on naine õppinud olema heldem ka hellitustega.

 

Kohalike tohutu lahkus üllatas
 

Kõige suurem üllatus Hispaanias oli tohutu sõbralikkus, Ave ei olnud selleks valmis. Alguses oli jube imelik, et kui ta ust lahti ei teinud või teda kodus ei olnud, pani naaber ukse taha hunnikusse talle kapsad ja lilled ja salatid ja kõik muu. Iga päev tõi hunniku lilli oma aiamaalt. "Kui mul olid seal eestlased, kellel sattus vahepeal sünnipäev olema – Angelita jaoks täiesti võhivõõrad inimesed –, tõi ta alati pealinnast tordi neile. Suure tordi!" seletab Ave ehthispaanlaslikult kätega vehkides. "Hispaanias oli mul esialgu raske vastu võtta seda tohutut lahkust," tunnistab ta.

"Samas, kui mõni ontlik eestlane satuks Angelita majja, saaks ta jubeda kultuurišoki. Tema maja on nagu ilgelt suur prügimägi, seal on kõik läbisegi. Täielik kaos. Korralikumad inimesed minestavad ära juba ukselävel." Avet see siiski ei häiri, sest head asjad kaaluvad üles kõik vähe negatiivse.

"Angelita üritab mind metsikult õpetada ja harida ka hispaania keelega," kiidab Ave ja naljatleb, et ega talle külge ei jää. "Ta on nii palju mulle öelnud, et ei ütelda mitte "kollane mägi", vaid "mägi kollane". Järgmine kord näeme, ütlen jälle valesti. Tuleb jätta meelde, et seal on ema vana ja mägi kollane, poeg loll. Me oleme teistpidi harjunud, jube raske on ümber õppida."

 

Õiges kohas uueks inimeseks
 

Ave ütleb, et pole kordagi oma minekut Hispaaniasse kahetsenud, kuigi see oli tema jaoks suur eneseületamine, sai siit ju end lahti rebitud. "Aga tulemus on... Ma olen täitsa vaba inimene! Ei ole enam hirmusid, mis mul enne olid. Kui satud kohta, kus sinu õige koht, siis sünnid uuesti, saad uueks inimeseks. Täielikult. Koht toetab. Kogu see saar tundus mulle nagu suur küla ja hipide joogalaager. Ja muidugi loodus, mis on nii hästi säilinud. Maanteid on vähe, autosid vähe, ei reosta meil miski tehas ka seal õhku."

Ja muidugi päike! "Eestis on see pimedus, mis mulle tekitab masendust ja masendus omakorda tekitab haigusi – nii ma arvan, kuna olen nüüd palju tervem," räägib Ave. Ta ütleb, et iga sügis hiilis talle peale kohutav masendus ja ta lausa suri siin. "Ikka täitsa surnud olin talvel, tuju ega midagi ei olnud. Nii kui päike ära kaob, sant on olla kogu aeg, ei taha midagi teha ega kedagi näha... Teotahe kaob täielikult ära. Nüüd olen täitsa uus inimene. Minust on saanud lõunamaainimene."

Kõike eelnevat võiks seostada D-vitamiini puudusega, kuid tablettide krõbistamine ei olnud Ave jaoks lahendus. Ta valis lõunamaa päikese alla minemise ja arvab, et teine lahendus oleks olnud mingisugune haigus, nagu vähk, või enesetapp. "Mõtled, et vindun siin ja ootan, millal tuleb mingi jube haigus. Aga ma mõtlesin, et ma tahan edasi elada."

Nüüd on Ave küll väga terve olnud. "See talv mul polnud isegi nohu. Täiesti unustatud asi. Pole varem elu sees olnud sellist asja, et kordagi talve jooksul nohu või köha või muud sellist pole," meenutab Ave.

Kas lund ei igatse? "Mine kuradile, hehehee! Viska ise lund siin talvel, kui tahad, tule vabatahtlikuks lund lükkama! Ei-ei. Olen 55 aastat elanud Eestis, see on ikka liig mis liig."

 

Hõreda asustusega minimaailm
 

Ave on alati otsinud külaelu, nii ka Hispaanias. Eestis olles alustas ta oma külaeitede maalidega Saaremaal olles, kus ta otsis samuti tahtlikult sellise koha, kus on hästi väike küla ja kogukond.

"Hästi hõre peab olema minu jaoks, tüüpiline Eesti küla. Igas metsanurgas elab keegi. Mitte nii nagu Setu küla, kus on kõik ühe tee ääres koos. Linnas oled hoopis anonüümne, see mulle ka ei meeldi," teatab Ave. Tema meelest on külaelu võlu just selles, et sul on nagu oma väike maailm. Tema toetab siin naabri-Triinut, Triinu toob talle kooki ja kurki ning õmbleb tekikoti, kui vaja. Ave toob külaellu maailma hõngu, sest tema on just see, kelle juurde tullakse turistina.

Ta tunnistab, et on elanud ka selliste inimestega naabritena, kes lasid ta koera pihta püssist, kui koer sattus valesse hoovi minema. "Kõik on olnud. Mina olen olnud nii, et kui mul on ikka rõve naaber... Ma lihtsalt lähen ära... Maakera on ägedaid kohti täis, miks ma peaksin hakkama kannatama, kohtusse minema, politsei kutsuma, miks seda vaja on? See on lihtsalt üks koht. Sa peadki suhtuma kogu elu sellesse sedasi. Nii palju toredaid inimesi on igal pool, miks ma pean ühe nõmeda naabri pärast jääma kuhugi, kus mulle tegelikult üldse ei meeldigi. Lähen otsin parem uue koha, kus on palju ägedam.

Maailm pakub palju võimalusi. Kõigil on võimalus minna kuhugi edasi. Või tagasi. Kui ei lähe edasi, siis lähed tagasi. Kui eelmises kohas meeldis rohkem, mine sinna tagasi."

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid