Mida tsüanobakterid ehk sinivetikad inimesele teevad? Kärbseseenemürgist 100 korda mürgisemad
kodus.ee
Sinivetikas võimutseb. | Shutterstock

Soe suvi on meelitanud sinivetika õitsele, mis tõttu tasub rannakülastajatel olla valvas vetikaohu suhtes. Eriti tähelepanelikud peaksid suve teises pooles mererandu või ka siseveekogusid külastades olema allergikud ja väikelastega randades viibijad.
 

Tsüanobakterid (Cyanobacteria; traditsiooniline nimetus Cyanophyta) ehk ka tsüanoprokarüoodid ehk sinivetikad ehk sinikud on peamiselt vees elavate bakterite hõimkond.

Sinivetikad moodustavad veepinnal õlitaolise kihi. Kui see koht muutub paksuks ja tihedaks, siis sinivetikad surevad ja moodustavad haisva löga. Mõned sinivetikad toodavad surres mürke, mis on inimestele ja loomadele ohtlikud. Kui vees on sinivetikad, siis ei soovitata seal ujuda, välja arvatud juhul, kui vett mitu korda päevas testitakse.

„Suplemist “õitsvas” veekogus ei soovitata allergilistele inimestele, väikestele lastele ja vanemas eas inimestele. Eriti ohtlik on sinivetikaõitsengu korral vesi loomadele,“ ütles terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialisti Knut Tamm. Suplemisel tuleb vältida vee neelamist. Peale suplemist vetikarikkas veekogus tuleb end kohe dušši all pesta ja vahetada riided.

Sinivetikate esinemise tõenäosus suureneb igal aastal juulis-augustis. Esmase vaatluse põhjal on sinivetikat lihtne  ka ise määrata. Kui märkate, et vesi on muutunud tänu silmaga nähtavatele helvestele kollakas-roheliseks ja kogu kaldaäär on kaetud tiheda rohelise massiga, millel on kopituse lõhn, siis võib tegu olla sinivetikatega. Kui vee värvi muutvad helbed on nii väikesed, et vette pistetud oksal püsima ei jää, on sinivetika tõenäosus veel suurem.

Sinivetikad võivad produtseerida maksa- või närvimürke ja nahka ärritavaid ühendeid. Ühe ja sama sinivetikaliigi mürgisus võib üsna palju varieeruda. Tuntud mürgist strühniinist on nad paarkümmend korda, kärbseseene mürgist kuni sada korda, kaaliumtsüaniidist kuni tuhat korda mürgisemad.

Mürgituse võib sinivetikatest saada ainult suu kaudu! Läbi naha mürk ei tungi. Tõsiseid mürgitusi on täiskasvanutel harva. Väikesed lapsed on haavatavamad, sest nad tõmbavad sagedamini vett suhu ning haigestuvad kiiremini. Sama kehtib koerte kohta, kes ujuvad alati lahtise suuga.

12 tunni jooksul pärast sinivetikaid sisaldavas vees ujumist võivad inimestel tekkida  järgmised sümptomid: peavalu, nahalööve, maokrambid, iiveldus, kõhulahtisus, palavik, kurguvalu või -punetus, kõrvavalu, silmade ärritus, nohu, huulte paistetus. Need sümptomid kaovad umbes viie päevaga iseenesest.

Nahalööve saadakse siis, kui ujutakse vees, kus sinivetikad paljunevad järjestikuste soojade ilmade tõttu. Sinivetikatest saadud nahalööbe puhul tekivad väikesed punased villid, mis sarnanevad villidega päikeseallergia puhul. Võib tekkida ka väga suur sügelus.
Lööbega kehaosad soovitatakse mitu korda päevas päevitusjärgse kreemiga sisse määrida, sest see suurendab vedeliku juurdevoolu nahka, mis aeglustab naha kuivamist ja vähendab sügelust. Kui sügelus on väljakannatamatu, siis võib sooja dušiga sügelevatele kohtadele vett peale lasta. See leevendab sügelust.
Pärast seda määrida päevitusjärgse kreemiga või muu nahakreemiga. Sügeluse vastu aitab väga hästi ka mentoolipulber.

Allikad: Terviseamet, Wikipedia

Sarnased artiklid