Millised roosid sobivad rõdukasti? Omajuurse ja poogitud roosi erinevus
Katrin Ruitlane-Rütli
Merilen Mentaal
Rõdul kasvatatavad potiroosid vajavad rohkem tähelepanu ja hoolitsust. | Shutterstock

Suure tahtmise korral võib rõdul tegelikult kasvatada ükskõik milliseid avamaaroose, kui neile on loodud sobivad kasvutingimused. Kuid just õigete kasvutingimuste puudumine võib saada takistuseks.

Avamaaroos on enamasti suur ja sügava juurega, mis nõuab väga sügavat potti. Tihti tundub ka, et roos hakkab õitsema liiga hilja. Värske lahendusena tulevad aga mängu omajuursed roosid, mis õitsevad rikkalikult ja sobivad suurepäraselt just rõdukastidesse.

Mille poolest erinevad omajuurne roos ja poogitud või silmastatud avamaaroos?

Omajuurne roos on kasvatatud oksapistikust, mis on omaenda oksa alla kasvatanud juurestiku. Juurestik on väiksem ja seetõttu mahub roos hästi ära väiksemasse istutusnõusse.

Poogitud või silmastatud roos koosneb kahest erinevast taimest, kus tükike kultuurtaime pannakse kasvama teise taime, st loodusliku liigi juure või võrse külge. See roositaim vajab kasvamiseks rohkem ruumi ja istutusnõu peab olema vähemalt 50 cm sügav.

Kõik roosisordid paraku omajuurseteks roosideks ei sobi. Ideaalseteks kandidaatideks on looduslikud liigid, mõned vanaaegsed roosid ja kurdlehise kibuvitsa Rosa rugosa sordid. Omajuursete rooside kasvatamisel on nii plusse kui miinuseid. Üks plusse on kindlasti nende väikesed juured, seega sobivadki nad suurepäraselt just rõdule, madalamatesse anumatesse.

 

Omajuurse roosi plussid:

Vajab juurekasvuks vähem ruumi.

Sobivad väiksemad istutusnõud.

Kasv on kiirem ja põõsas tihedam.

Puhkeb õide varem kui poogitud taim.

Õitseb rikkalikult kuni külmadeni.

Ei teki juurevõsusid.

Enamik suuremaid puukoole, kes roose kasvatavad, pakuvad ka omajuurseid istikuid. Nendeks on tavaliselt väikepõõsad ja pinnakatteroosid, mis on välja valitud oma heade näitajate – haiguskindluse, õiterohkuse ja tiheda kasvukuju poolest.

 

Leia rõduroosile ideaalne koht ja hoolda teda hästi!

 

Istutuspott või -kast peaks olema vähemalt 10 cm sügav ja mahutama minimaalselt 2,5 liitrit mulda roosi kohta. Anuma põhjas peab olema ava, et liigne vesi välja pääseks. Istutusnõu materjal ei tohiks üle kuumeneda ega soodustada liigset niiskust või mulla kiiret läbikuivamist.

Mullaks sobib kerge, spetsiaalne roosimuld.

Asukoht on oluline. Paiguta roos pigem veidi tuulisemasse kohta rõdu äärel kui täiesti tuulevaiksesse kuuma nurka. Liigne kuumus pidurdab taime kasvu ja on soodsaks kasvulavaks erinevate kahjuritele, eriti meeldib see kedriklestadele. Rikkalikuks õitsemiseks vajab taim päevas vähemalt neli tundi päikest.

Piisavalt süüa ja juua! Väeta roosi kevadel pikatoimelise graanulväetisega, mis toidab taime kogu hooaja vältel. Anna taimedele õitsemise ajal lisaväetist läbi lehtede mõjuva kastmisväetisega. Looduslike väetiste puhul tuleb arvestada ebameeldiva lõhnaga, mis ei pruugi kõigile meeldida. Hoolitse ka selle eest, et roosi muld läbi ei kuivaks.

Leia roosile sobivad kaaslased, kes alustavad õitsemist varem või muudavad koosluse põnevamaks. Sobivad nii lõhnavad suvelilled, püsikud kui ka ürdid. Viimased tõrjuvad ka võimalikke kahjureid.

Kahjurite tõrjeks vali eelkõige looduslikud vahendid ja veedušš. Pritsi ja dušita pigem pilvisemal päeval, sest kui pritsid päikese käes, kahjustad lehti isegi vaid vett kasutades. Väldi ka külma vett.

Sarnased artiklid