Tüüpiline terrassilaud on immutatud või termotöödeldud, kuid saada on ka täiesti naturaalset lauda. Viimastest sobib terrassile näiteks Siberi lehis, mida peetakse ilmastikutingimustele üheks kõige vastupidavamaks puiduliigiks.

Vahelduvates ilmaoludes, eriti ultraviolettkiirguse mõjul, kipuvad terrassilauad varem või hiljem halliks muutuma ja pragunema. Terrassilaudade töötlemiseks soovitavad värvitootjad ja ehituskaupade asjatundjad kasutada toonitud puidukaitsevahendeid, mille UVkiirguse kaitse on kuuldavasti mitu korda parem kui värvitul puidukaitseõlil.

Ent toonitud vahendite kasutamisel jääb puusüü muster värviaine alla peitu ja puidu kui loodusliku materjali iseloom läheb kaduma. Terrassilaudise ja aiamööbli töötlemiseks sobivate puidukaitsevahendite sortiment on nii lai, et ostja võib kimbatusse sattuda: kümnete kaupa peitse, vahasid ja õlisid; nii veega kui lahustiga vedeldatavaid, toonitud ja toonimata.

Puit on materjal, mis vajab ilmastiku eest kaitset. Et puitu kasutatakse väga laialt, on välja töötatud ka palju erinevaid puidukaitsevahendeid, alates fassaadidel kasutatavatest klassikalistest värvidest. Edasi läheb vahetegemine keerulisemaks – kui vanasti oli peits läbipaistev puidukaitsevahend, siis tänapäeval on olemas ka kattev peits, mitteläbipaistev puidukaitsevahend, midagi peitsi ja värvi vahepealset.

Kuna keha vastas ja talla all tundub naturaalne puit kõige mugavam, kasutatakse terrassilaudise ja mööbli töötlemiseks sageli puiduõli, mis imendub materjali sisse. Võrreldes peitsidega ei ole õli nii pikaajalise toime ja tugeva UVkaitsega, mistõttu tuleb laudist tihedamini õlitada.

Lõplikku värvitooni võimatu ennustada
 

Kui terrassilaudis on juba väga tugevalt kulunud, ei  saa ükskõik millise puidukaitsevahendi kasutamisel tulemust ennustada. Värvikaardi järgi valitud puidukaitsevahendi tegelik toon hallil terrassilaual on igal juhul tumedam kui poes vaadatud näidisel. Sarnaselt käitub hallil puidul ka värvitu puiduõli. Kõik määrdunud kohad ja tumedamad laigud muutuvad kaitsevahendi mõjul veelgi tumedamaks.
Uue laudisega on teine lugu – värvitu puiduõliga töötlemine laua väljanägemist peaaegu ei muuda, ka toonitud õli kasutamisel vastab tulemus värvikaardile. Seda muidugi juhul, kui ehituskaupluse puidunäidised olid tehtud nimelt puiduõliga, kuna õlide ja muude puidukaitsevahendite värvitoon võib erineda paljugi.

Paljude inimeste jaoks on väga oluline säilitada terrassilaudade ilusat puusüü mustrit. Nemad oma puitterrassi kindlasti ei värvi, kuid ometigi tahaksid puitu ilmastiku mõju eest kaitsta. 2010. aastal testis Rakennusmaailma mõningaid värvituid puiduõlisid põhjalikult nii laboris kui ka merelises keskkonnas. Testi tulemus osutas, et isegi parimate värvitute puiduõlide omadused ei küündi peitside UV-kiirguse kaitseastmeni, puiduõli mädanikku ennetav mõju seisneb peamiselt puidu kaitsmises märgumise eest. See tähendab, et kui puitu töödeldakse ainult naturaalse õliga, siis terrassi heas korras hoidmiseks tuleb seda tihedamini õlitada, vähemalt kord aastas.

Kui terrass asub kohas, kus päike sellele tundide kaupa peale paistab, siis võib puiduõli kaitsev mõju napiks jääda ja terrassilaudis ikkagi hallikaks muutuda. Laudadel juba olevatest laikudest ja toonierine-vustest ei saa õliga töötlemisel päriselt lahti, kuid määrdumist on võimalik ennetada ja plekke vähemalt osaliselt eemaldada.

Regulaarse õlitamise mõte ei meeldi sugugi kõigile, pealegi tähendab see ka regulaarset väljaminekut. Kui värvitu puidukaitseõli hind on näiteks 7 €/l ja liitrist jagub umbes viie ruutmeetri terrassilaudise katmiseks, siis 50 m2 terrassi õlitamine maksaks igal aastal 70 €. Aga heakene küll, kui kõigest hoolimata tahate oma terrassile värvitu õliga wet look’i anda, siis ei jää muud üle kui käised üles käärida ja tööle asuda!

Mehaaniline puhastus on parim
 

Enne töötlemist tuleb terrassilaudis korralikult puhastada. Kui puitu pole varem töödeldud, siis võivad mustus, praht ja biosaaste selle pinnal üsna kõvasti kinni olla. Varem õlitatud laudis hülgab mustust paremini. Terrassilaudise pesemisel kasutatav kange puhastusvahend võib koos mustusega ka varasema õli eemaldada. Kauplustes on saada hästi tõhusaid terrassipesuvahendeid, millest osa sisaldab leelist ja seetõttu valgendab tumenenud puitpinda. Tavaliselt kasutatakse terrassipesuainet lahjendamata. Tugevalt leeliselise aine kasutamisel peab ettevaatlik olema, kuna seintele, aknaraamidele jm värvitud pindadele pritsiv aine sulatab värvi lahti. Seetõttu võib harja või survepesuriga hooletult ümber käimine rohkem kahju kui kasu tuua.

Terrassipesuaine kantakse laudisele pihustiga või harjates. Soovitatav on puitpind enne korralikult märjaks teha, kuna märjale puidule on vahendit esiteks kergem pealekanda ja teiseks toimib see niiskel pinnal tõhusamalt. Ainel tuleb lasta puidu pinnal mõjuda, seejärel harjatakse terrassilaudis kõvasti üle ja loputatakse rohke veega.

Hiljemalt harjamise ajal on näha ja tunda, kas terrassilaudist on regulaarselt puhastatud. Kui ei ole, siis lähevad harjased vetikatest jms hetkega umbe. Survepesur ei korva mehaanilist puhastust ehk harjaga nühkimist. Loputamiseks piisab tavalisest aiavoolikust – kuid survepesuriga võib terrassi kõige lõpuks üle loputada, sellega saab viimasedki pesuaine osakesed tõhusalt maha pestud. Spetsiaalse terrassipesuotsikuga võib olla mugav töötada, aga osade seadmetega võib liiga tugev veesurve terrassi puitpinda kahjustada.

Vana nipp – liivapesu
 

Kui terrassilaudis on kuivanud, siis on selle seisukord hästi näha. Sageli on puhtaks pestud terrassilauad inetult hallid ja pragusid täis. Sellise laudise töötlemisel värvitu puiduõliga muutub puidu pind väga tumedaks. Mingit garantiid ei anna ka toonitud puiduõli kasutamine – kulunud hallil laudisel ei vasta  tulemus värvikaardile.

Õnneks leidub vanu häid nippe, mis pole veel unustuse hõlma vajunud. Kaugetel aegadel, kui pesuvahendeid veel polnudki, küüriti laudpõrandad ja laevatekid puhtaks liivaga. Kui liivapesu lõi kuunari lehisest tekilauad puhtusest särama, siis peaks ju sama meetodiga ka tänapäevase terrassipõranda puhtaks saama?

Mõeldud, tehtud. Kulunud hallidele terrassilaudadele kallati liivapritsiliiva (tera suurus 0,1–0,6 mm) ja seejärel harjati eelnevalt märjaks kastetud laudist jõuliselt. Pika nühkimise peale hall toon kadus ja laudis omandas peaaegu algupärase ilme. Kuivanud lauad pühitakse puhtaks, pragudesse ja laudade vahele jäänud liivaterad saab eemaldada näiteks tolmuimejaga. Värvitut puiduõli pintseldati paarile lauale korraga, otsast otsani, ja jäeti veerand tunniks mõjuma. Seejärel pühiti lauad pehme lapiga üle, et liigne õli eemaldada. Lauapind jäi ühtlane ja kena. Kui terrassipõrand oli 12 tundi kuivanud, õlitati see veel kord üle. Pärast õlitamist olid lauad küll veidi tumedamad, aga üldjoontes vastas tulemus ootustele. Puusüü muster ja oksakohtade tekstuur oli viimase kui detailini kenasti näha.

Vana puitlaudise töötlemisel ei ole mõtet perfektset tulemust oodata, alati võib laudadel leiduda selliseid kohti (näiteks oksakohad), millele isegi liivaga nühkimine ei mõju. Üldiselt saab liivaga pestes enamvähem soovitud tulemuse. Vanaaegne liivapesu on igatahes märgatavalt tõhusam meetod kui tavalise liivapaberiga nühkimine.
Õlitatud terrassilaudist peab regulaarselt hooldama. Seda on võibolla liig nõuda kohtades, kus päike laudu iga päev tundide kaupa kuumutab.