Salajõe kodune vaikus

Maris Orav
Maja poolitavad võimsad paekivimüürid, mis puhastati krohvist. Maakodu sisustati peamiselt vanakraamipoodidest ja kirbuturgudelt leitud ning eelmistest kodudest üle jäänud mööbliga. | Terje Ugandi

Nii saabuv kevad kui ka eriolukord tõmbavad inimesi linnadest eemale – kui juba kodukontoris toimetada, siis miks mitte seda teha linnulaulu ja metsalõhnade keskel hubases maamajas, kus rahu ning tasakaalu hõlpsam saavutada. Noarootsis asuva Salajõe mõisa moonakatemajja on neljaliikmeline pere loonud hubase maakodu, mis pakub pelgupaika igal aastaajal.

Kui kümme aastat tagasi maakodu otsingutele asuti, oli soov leida paraja suuruse ja konditsiooniga kivimaja. «Kivimajad on mulle alati võimsamad tundunud kui puitmajad,» kirjeldab arhitektist omanik oma soove. Vanu kivimaju Eestis naljalt ei leia ja peamiselt ongi need üksikud säilinud mõisate kõrvalhooned. Maja asukoht suurt rolli ei mänginudki, neid käidi vaatamas Eesti eri paigus, kuni lõpuks leiti see õige Noarootsist, 15 kilomeetri kaugusel Haapsalust.

Valge kivimaja kuulub Salajõe mõisa hoonegruppi ja ehitati mõisa moonakatele. Maja ehitusaja kohta dokumente säilinud pole, aga tõenäoliselt võib selle paigutada 19. sajandi teise poolde, mil Eestis hakati ka talurahvale ehitama korstnaga kivimaju. Kogu Salajõe mõisakompleksi ehitistest, sealhulgas 1760ndatel rajatud peahoonest ja võimsatest kõrvalhoonetest, on moonakatemaja ainsana säilinud ning kasutuses.

80 ruutmeetri suurune elamu on ühele perele maamajaks täpselt paras. Sümmeetrilise plaaniga maja jaguneb kaheks: mõlemal poolel on väikese esikuga sissepääs ning üks suurem ja teine väiksem tuba. Maja keskel on võimas mantelkorsten, kus kunagi oli moonakate ühisköögiruum ja mis praegu on kasutuses abiruumina.
 

Kihistusi täis maja
 

Kui algselt terendas eesmärk leida maja, mida saaks väheste vahenditega korrastada, kujunes protsessi käigus hoone rekonstrueerimine ja elamiseks kohandamine üsna suureks väljakutseks. Ajaloolisele majale lähenes arhitektist värske omanik suure austusega – säilitada ja esile tõsta seda, mis väärtuslik ja ehe, ning teha seda talupoeglikult tagasihoidlikul, ent põhjamaiselt helgel moel.

Teiste vanade Eesti mõisahoonetega sarnaselt tabas ka moonakatemaja sama saatus – nõukogude ajal tehti majas täisremont ja enamik algupäraseid detaile peideti vineeri-, krohvi- ja tapeedikihtide alla. Esmajärjekorras eemaldati kõik lisaehitused ja -kihid, et maja võimalikult autentne ilme taastada. Maja välisseintele aegade jooksul kogunenud parandused, praod ja kulumisjäljed jäeti ühtlaselt kriitvalgeks krohvimata, et säilitada eri ajastute puudutus ja rikkus.

Et hoone ilu ja valu veelgi rõhutada ning maja elama panna, paigutati fassaadile ja küljeuste juurde tehnilised kohtvalgustid. Suuremate välitöödena vahetati välja katus, välisuksed, taastati aknad ja siseuksed ning rajati Kopli trammiliini vanadest liipritest terrassid.

Maja sees kisti seinad paljaks aastakümnete või isegi -sadade jooksul sinna paigaldatud kihtidest. Nende alt välja tulnud vertikaalne laudis värviti valgeks, et saavutada võimalikult valgusküllane ja helge atmosfäär. Valgeks võõbati ka lagi, mis osaliselt taastati ja osaliselt uuega asendati. Maja poolitavad võimsad, ligi meetrilaiused paekivimüürid, mis puhastati krohvi alt välja.

Poole maja laiade laudadega puitpõrand õnnestus ajalookihtide alt päästa ja pärast lihvimist ning lakikihti taastada. Maja teise poole põrandaga nii hästi ei läinud, see oli liigselt kannatada saanud ja tuli uue puitparketiga asendada.

Maja aitavad kütta kolm ahju, millest kaks õnnestus uuesti kasutusele võtta, elutoas vahetati ahi välja mõisastiiliga sobiva valge plekkahju vastu.

Maakodu sisustati vanakraamipoodidest ja kirbuturgudelt leitud ning eelmistest kodudest üle jäänud mööbliga, mis loovad koos moodsate ja minimalistlike Ulaelu mööbliesemetega skandinaavialikult helge ning pretentsioonitu terviku. Kuurist leiti ka hulk Salajõe mõisast pärit mööblit, mis oli sinna eelmise remondi järel armetult vedelema jäetud.

Mõni neist õnnestus ka uuele elule äratada ja neile majas väärikas koht leida. Meeleolu, eriti pimedal talveperioodil, aitavad luua rohked seina- ja laevalgustid, mis ostetud nii vanakraamipoodidest kui ka Ikeast. Majaomanike heast maitsest ja detailitunnetusest annavad aimu ka kunstiteosed, peeglid, keraamika ja ajaloolised esemed, mis majale n-ö päriskodu tunde annavad. Seinu kaunistavad ka mitmed raamitud fotod, mis ilmutati pööningult leitud vanadelt negatiividelt.

 

Täielik vaikus
 

Maja ümbritseb kahekümnest õunapuust ja põõsastest koosnev lopsakas aed, mille muld pidavat olevat nii viljakas, et kasvama läheb kõik, mis sinna pistetakse. Krundilt jookseb läbi Salajõkke suubuv allikaoja, mille ääres kasvavad lopsakad sõnajalad. Oja puhas vesi sobib nii värskendavaks pesemiseks kui ka söögitegemiseks. Unikaalsest krunti läbistavast ojast on ka talu oma nime – Oja talu saanud.

Enne kui puurkaev tehti ja vesi pumbaga välikööki veeti, võeti vesi siitsamast allikast. «Tegime teadlikult otsuse vett ja kanalisatsiooni majja mitte tuua, neid mugavusi saab linnakodus niigi nautida, siin valitseb veidi ürgsem ja ehedam meeleolu,» selgitab maja peremees.

Hiljuti oma 600. aastapäeva tähistanud Salajõe küla kogukond on kokkuhoidev, sõbralik ja toetav. «Kui olime maja ostnud, tulid ümberkaudsed elanikud kohe uudistama ja kuna endine omanik oli külas armastatud aktiivne vana­proua, tunti maja edasise käekäigu pärast siirast huvi,» meenutab maamaja praegune omanik. Suuremate tööde puhul kaasati kohalikke töö- ja meistrimehi, kõik väärtuslikud kontaktid alates pottsepast kuni arboristini said naabrite abiga välja otsitud.

Lähim naaber on aga Silma looduskaitseala, mis kindlustab krundile täieliku rahu. Ainsad külalised on sügisel ja kevadel peatuvad rändlinnud, kes pakuvad silmale ilu ja kõrvale pai pea aasta läbi. Kõrged mõisaaegsed metsad annavad mere poolt tulevate tuulte eest varju, nii on hoovis mõnusalt tuulevaikne. Majaomanikel pole siin lemmikhooaegu, sest Oja talus on eriline aasta ringi. Sügisel on liigirikas mets värvidest tulvil, talvel valitseb hunnitu vaikus ning on mõnus tule praksumise saatel raamatut lugeda. Kevadel on aed õunapuuõite lõhnast paks ja suvel saab kogu seda ilu täies mahus nautida ning kogu elu õue kolida.

Armas ja hingega tehtud maja Salajõe külas näitab, et tihe side kohaga võib tekkida ka siis, kui perekondlik ajalugu sellega puudub. Kui suhtuda majasse suure ja sügava austuse, uudishimu ning pieteeditundega, nagu Oja talu elanikud seda teinud on, võivad heasoovlikud külaelanikud tunda uhkust ja rahulolu.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid