Aedselleril nagu peedilgi on olemas vormid, millel toiduks kasutatakse vaid maapealseid osi. Sellistel vormidel polegi juurikast midagi süüa, sest kogu taime elujõud läheb varte ja lehtede kasvatamiseks.
Juurvilja ei kasvata lehtseller Apium graveolens var. secalinum ega varsseller A. graveolens var. dulce. Mõlemad kasvavad heades tingimustes kuni poole meetri kõrguseks. Esimesel kasutatakse toiduks lopsakaid lehti, teisel aga lihakaks kasvavaid lehevarsi, niisamuti ka lehti.
Varsselleril on sarnased maitseomadused ning toitainete sisaldus kui juur- ja lehtselleril. Teda kasutatakse pigem köögivilja kui maitsetaimena. Kuni 30 cm pikkused juurikast mahedama maitsega lehevarred sobivad nii toorelt ampsamiseks kui ka kuumtöödeldult.
Kasvatamise oskusest oleneb, kui mahlakalt krõmpsuvad varred peenralt saad.
Elutsükkel
Varsselleritaimed kasvatatakse ette, külvates seemned märtsis-aprillis. Kiiremaks idanemiseks soovitatakse seemneid enne külvamist ööpäeva jagu vees paisutada. Idanemiseks valgust vajavad seemned kaetakse vaid õhukese mullakihiga ning külvinõu kilega, et hoida mulda kiirelt kuivamise eest. Külve hoitakse toatemperatuuril, kuid tõusmete ilmudes paigutatakse jahedamasse ja valgesse kohta, et taimed välja ei veniks. Tihedamalt külvatud taimed tuleb pärislehtede ilmudes pikeerida eraldi pottidesse.
Avamaale istutatakse väikesed taimed juuni algul pärast öökülmade möödumist, jättes vahekauguseks umbes 15–25 cm. Algul võib istutada ka tihedamini ning noored taimed hiljem vahelt välja harvendada ja toiduks tarvitada. Seller on algul üsna aeglase arenemisega, seega võib ridade vahel kasvatada ka mõnd kiiremakasvulist salatitaime.
Taimed soovitatakse istutada sarnaselt porrulauguga vao põhja, sest heledate ja õrnemate varte saamiseks (oleneb sordist!) tuleb taimi mitu korda kasvuperioodi jooksul mullata. Jälgida tuleb, et muld ei satuks lehekodariku keskele, kust kasvavad uued lehed, sest see võib mädanikku põhjustada. Varte pleegitamiseks mässitakse näiteks ka jõupaberit ümber varrekimbu, nii et lehed ülevalt ikka välja ulatuvad. Samuti võiks taime ümbruse multšida, et vältida allavajuvate välimiste lehtede määrdumist.
Varsseller tahab valget kasvukohta, huumus- ja lubjarikast mulda. Heaks arenguks on oluline ühtlaselt piisav mullaniiskus ning toitainetesisaldus. Lämmastikväetisega ei maksa selleri puhul siiski liialdada.
Viljavahelduse põhimõtet järgides ei tohiks varssellerit kasvatada samal kohal enne nelja aasta möödumist ega kohal, kus eelnevalt on kasvatatud teisi sarikalisi: porgandit, peterselli, pastinaaki jt.
Saagikoristus
Varsselleri kasvuaeg on lühem kui juurselleril, olenevalt sordist saavutab taim maksimummõõtmed 100–140 päevaga. Saaki võib aga koristada ja taime tarvitada juba palju varem, terve suve jooksul.
Enne öökülmi peavad külmaõrnad sellerid siiski olema üles võetud. Lehed lõigatakse suuremalt jaolt varte otsast ära ja tarvitatakse või säilitatakse eraldi. Sellerivarsi saab mõnda aega hoida jahedas ja pimedas ruumis terve taimena nt jõupaberist kotis, aukudega kilekotis või isegi juuripidi liiva sisse istutatuna.
Sorti valides tuleks tähelepanu pöörata kasvuajale ning sellele, kas sort vajab muldamist või mitte. Õrnema tekstuuriga on nn isepleekuvad sordid, mis muldamist ei vaja.
Varsseller sobib kalorivaese toiduna kaalulangetajatele. Sisaldab vajalikke vitamiine ja mineraalaineid.
Allikas: Kodu&Aed