Suurmeistrite etteaste
Tiina Kolk
S. Heikkilä kavand. | ajakiri Diivan

Juba mõnda aega valmistuvad disainiklassikud mõlemal pool Soome lahte ühisnäituseks «Kuud». Kõigepealt esitlevad Taevo Gans, Simo Heikkilä, Jouko Järvisalo, Jüri Kermik, Yrjö Kukkapuro, Hannu Kähönen, Mait Summatavet ja Yrjö Wiherheimo oma vastseid valgusteid Helsingis sisustusmessil Habitare ning seejärel Tallinnas tarbekunsti- ja disainimuuseumis.

Näituse idee tekkis disainerist kuraatoril Tõnis Vellamal 2017. aastal, kui ta nägi vanameistrite Taevo Gansi, Simo Heikkilä ja Mait Summataveti uute valgustite prototüüpe. «Kuigi kõigi loominguline käekiri on erinev, seob neid mingi sarnane modernistlik, puhas ja aus käsitlus nii vormis kui ka materjalis,» kommenteerib Vellama ja täpsustab, et trio esimene näitus Tallinnas toimus pealkirja all «Kuu ja puu» (need sõnad on sama tähendusega nii eesti kui ka soome keeles). Nüüd on projektiga liitunud veel tuntud disainereid ja väljapaneku uueks pealkirjaks sai «Kuud».

«Kuu on valgustidisaineri jaoks sümboolse tähendusega kui suurima valgusallika peegeldi. Valgustidisain on samuti olemuselt peegeldi või hajuti kujundamine valgusallikale,» selgitab kuraator.

Ehkki grupi liikmed on üksteist tundnud juba väga pikka aega kui kolleegid ja sõbrad ning mõned on ka koos näitustel osalenud, siis sellises koosluses ja valgustitega astutakse rahva ette esimest korda.

«Nad kuuluvad põlvkonda, kes oma õpingutes ja kujunemisel on saanud palju mõjutusi Bauhausi koolkonnast. Modernistid – igaüks omal moel,» nendib Vellama, mainides, et nad on näituse pühendanud Bauhausi kunstikooli saja aasta juubelile.

«KUUD» Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 20. septembrist 20. Oktoobrini. Kuraator Tõnis Vellama, kujundaja Simo Heikkilä

Taevo Gans

(sündinud 1941)

Sisearhitekt Taevo Gansi portfoolios leidub arvukalt interjööri- ja näitusekujundusi, ­samuti tootedisaini. Ta kuulus ka Väino Tamme meeskonda, kes kujundas hotelli Viru. Sellele järgnesid suurte rahvusvaheliste näituste kujundused, neist olulisim ehk oli USAs Spokane’is EXPO 74 NSVLi Teaduste Akadeemia ekspositsioon «Inimene ja ­biosfäär» koos Mait Summatavetiga. Pärjatud paljude preemiate ja aunimetustega.

Taevo Gans on varemgi enda kujundatud interjööridesse valgusteid loonud ja uue sarja esimesed prototüübid valmisid kolme aasta eest juubelinäitusele.

«Valgustite kavandamisel oli eesmärgiks kujundada need maksimaalselt lihtsatena, rõhutades materjalide esteetilisi omadusi, teatud vaoshoitust. Pean oluliseks tehniliste sõlmede läbimõeldust. Vähem on rohkem. Kõik on võimalik, aga kõik pole vajalik,» nendib Taevo Gans.

taevo-gans.jpg

Taevo Gans
ajakiri Diivan

Simo Heikkilä

(sündinud 1943)

Disainer, sisearhitekt ja Aalto ülikooli emeriitprofessor Simo Heikkilä on kujustanud mööblit ja valgusteid, kujundanud näitusi, juhendanud tudengeid. Ta on kümne viimase aasta jooksul pidanud loenguid ja juhendanud töötube ka EKA tudengitele. Kaks aastat tagasi oli neil ühine näitus koos Toivo Raidmetsaga arhitektuuri- ja disainigaleriis Tallinnas.

Tema loomingut on tunnustatud mainekate Soome auhindadega.

«Mööbliesemete disaini on alati määranud neli tunnusjoont (tähtsuse järjekorras): materjal, struktuur, funktsioon ja esteetika. Valgustidisainis järjestus muutub. Esile tuleb funktsioon ehk valgus ja kohe selle järel esteetilised võimalused, valitud materjalist sõltuvalt. Kasutades varjatud leedvalgust, olen üritanud leida lahendusi, mis valgustades ei häiri silmi ja välja lülitades püsivad võimalikult anonüümsetena.

Massiivne puu pakub lõputult võimalusi valgustite kujustamiseks ja samas võimalusi unikaalsete mudelite teostamiseks. Iga puidust tehtud valgusti on individuaalne, kuigi nende kuju kordub. Puusüüs (struktuuris) väljenduvad tema looduslikud erinevused ja vead paistavad välja. Puidupinna esteetikat saab mõjutada läbipaistvate värvipeitside, looduslike vahade ja õlidega,» selgitab Simo Heikkilä.

Jouko Järvisalo

(sündinud 1950)

 

Sisearhitekt, disainer, Aalto ülikooli emeriitprofessor, kelle töid ja tegemisi on tunnustatud paljude kodu- ja välismaiste preemiate ning auhindadega. Aastast 1979 on ta disaininud mööblit paljudele Soome ettevõtetele, nagu Asko, Artek, Inno ja Mobel. Viimati nimetatus on ta ka peadisainer.

«Minu töö püüdleb heledusega vaikuse poole. Mõnikord on selle tulemuseks kiired, spontaansed improvisatsioonid, juhuslikud eksperimendid, teinekord lõpetatud, tootmiseks valmis teos.

Disain on mõtteviis, mis eemaldab objektist kõik tarbetu ja minimeerib seda, mis on ebaoluline. Iga detail peab olema hoolikalt läbi mõeldud, aga tulemus peab paistma improviseeritud, et säilitada tundlik õhkkond. Ma püüan enda disainides maksimeerida sisu. Olen väga rahul, kui saavutan selle nii minimalistlikult kui võimalik. Teos on parim just enne valmimist. Hiljem, kui sellele on antud viimane lihv, tundub, justkui oleks midagi puudu. Unistused säilitavad alati enda immuunsuse,» mõtiskleb Jouko Järvisalo.

jouko-piirtaeae-.jpg

Jouko Järvisalo.
ajakiri Diivan

Jüri Kermik

(sündinud 1957)

 

Disainer, õppejõud ja kunstiteadlane, kes on pühendunud A. M. Lutheri vabriku ja toodete ajaloo uurimisele ja kirjutanud selle põhjal kaks raamatut: «A. M. Luther. 1877–1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus» (2002), mille eest ta pälvis Eesti Kultuuripreemia, ja «Lutheri vabrik. The Luther factory» (2004).

«Valokanta valgusti jätkab ideed ökoloogiliste objektide seeriast, mida ma arendasin 2011. aastal ja mida esimest korda tutvustasin Helsingis näitusel EcoDesign üldnimetuse «StandPoint» (seisukoht) all. Valgusti põhineb minimaalsel arvul omavahel ühildatavatest osadest, kuid mis erinevates kombinatsioonides on mõeldud pakkuma võimalikult mitmefunktsioonilist variantide ja rakenduste valikut.

Valokanta koosneb selle valiku põhielementidest, moodustades kolmejalgse aluse, mille keskse reguleeritava käe abil saab kasutaja valgusallikat oma vajaduse kohaselt positsioneerida. Reguleeritavale käele kinnituvate valgusvarjude ja -hajutite valikusse kuulub treitud puidust, 3D-trükitud ning taaskasutatud materjale ja vorme,» tutvustab Jüri Kermik. Osa valgusvarjudest on valminud koostööna – treitud vormide autor on puidumeister Andres Ansper (Päikesepuu).

jueri-kermik.jpg

Jüri Kermik.
ajakiri Diivan

Yrjö Kukkapuro

(sündinud 1933)

 

Sisearhtitekti diplomiga Soome disaini grand old man, professor, arvukate disaini- ja kunstipreemiatega pärjatud mees, kes oma 65 aastat kestnud loometeel on kujustanud peamiselt toole, teiste hulgas ikoonilisi istmeid Karuselli, Ateljee, Remmi, Fysio jt.

«Olen küll disaininud sadu toole, aga vaid üksikuid valgusteid. Näitusel «Kuud» esitlen kaht postmodernistliku lähenemisega valgustit, milles ühendan 2019. aasta disaini 1980ndate akrüüllehtedega. Ühtlasi on need unikaalsed objektid austusvaldused Bauhausi kooli suurepärastele õpetajatele Josef Albersile, László Moholy-Nagyle ja Herbert Bayerile.

Sinine ja kollane Sculpture on ühteaegu kunstiteosed ja ka lihtsad valgusallikad,» kommenteerib Yrjö Kukkapuro.

kukkapuro-disainib-oma-lampi.jpg

Yrjö Kukkapuro.
ajakiri Diivan

Hannu Kähönen 

(sündinud 1948)

 

Tootedisainer, kes asutas 1981. aastal ­Soome juhtiva disainistuudio Creadesign. Tema portfoolio on aukartustäratav – alates toodetest Abloyle, Suuntole, Martelale, Tulikivile jt kuni teenusedisaini ja transpordini. Näiteks on tema ja tema stuudio kavandanud Helsingi linnale madalapõhjalise trammi. Ka tema loomingut on tunnustatud paljude rahvusvaheliste auhindadega.

«Olen disainides alati silmas pidanud säästmist, jätkusuutlikkust, optimeerimist. Teatud kokkuhoiule orienteeritud töö on väljakutse: kuidas hoida seda huvitavana, kuidas lisada poeesiat disaini? Vähem materjali, vähem vormistamise võimalusi.

Mulle meeldib mängida uute materjalide ja uusima tehnoloogiaga, mis pakuvad uusi lähtekohti. Olin väga põnevil, kui mõni aasta tagasi kuulsin esimest korda OLEDi (Organic Light-Emitting Diode) kohta ja mõtlesin, et lõpuks on tehnoloogia, mis vormib valgust ennast minimaalse konstruktsiooni ja materjaliga.

OLED annab pehmemat valgust laial pinnal, erinevalt olemasolevatest punkt­valgustitest.

Mul oli idee võtta OLEDi näitusel «Kuud» kasutusele. Siiski, nagu uue tehnoloogiaga ikka, selle kättesaadavus ja vormistamise võimalused on siiani üsna limiteeritud. Seega pidin astuma ühe sammu tagasi ja disainisin need tavaliste leedvalgusallikatega,» kirjeldab Hannu Kähönen.

hannu2-805744.jpg

Hannu Kähönen.
ajakiri Diivan

Mait Summatavet

(sündinud 1938)

Sisearhitekt, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor, disainer, Eesti üks tuntumaid valgustimeistreid. Ta kuulus Viru hotelli interjööride autorite kollektiivi. Ta on loonud mahukaid interjöörilahendusi, unikaalset mööblidisaini ja silmapaistvaid näituse­kujundusi. Ugala teatri 1981. aastal valminud maja sisearhitektuur (sh valgustid) tuli Mait Summataveti käe alt, 2017. aastal läbi viidud teatri uuenduskuur samuti. Eesti Kunstiakadeemias on ta peamiselt õpetanud disainereid.

Pälvinud väärikaid preemiaid ja au­nimetusi.

«Mind huvitab valgus, eriti selle väikseim osake – kvant. Oma valgusteid luues üritan saavutada maksimaalselt efektiivsust, et edasi anda iga kvanti. Mina ei disaini lampi –üritan vormida valgust.

Vorm peab jälgima ja suunama valguskiirt minule soovitavas suunas, peab olema valguskeskne, sest iga peegeldusega kaotab valgus efektiivsust – hulk kvante läheb kaduma. Kui saadud vormi elemente pole võimalik loogilise ja lihtsa konstruktsiooniga siduda, tuleb idee hüljata.

Minu valgusti peab olema ajatu – st ­pikaajaline, efektiivne, vormiloogiliselt konstruktiivne, kunstiliselt lööv, harmooniline ja tugev,» sedastab Mait Summatavet.

summatavet-2.jpg

Mait Summatavet.
ajakiri Diivan

Yrjö Wiherheimo

(sündinud 1941)

Sisearhitekt ja tootedisainer, professor, disaini­firma Vivero peadisainer. Ta on kujundanud avalike ruumide, muu hulgas koolide ja muuseumide interjööre, samuti loonud näituse­kujundusi, kujustanud hulgaliselt erinevaid tooteid ning kõige selle eest on teda tunnustatud mainekate (disaini)auhindadega.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid