Tiina Lokk veedab valged ööd filme vaadates

Tiiu Talvist
Arvan, et iga filmikriitiku unistus on teha oma festival ja välja pakkuda filme, mis endale korda lähevad, ütleb Tiina Lokk. | Olga Makina

Kuigi ööd lähevad praegu juba pika sammuga valgemaks, valmistub Pimedate Ööde filmifestivali juht Tiina Lokk kibedasti juba uuteks pimedateks öödeks – õigupoolest käib tema ja ta meeskonna ettevalmistus festivaliks aasta ringi.

Sel sügisel 24. korda toimuv Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) on aastatega jõudsasti laienenud. PÖFF-i katuse alla kuuluvad näiteks ka HÕFF ehk Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, Tartuff ehk Tartu armastusfilmide festival ning väga populaarne ja aasta läbi toimuv kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sari "Kumu dokumentaal". Kui sinna nimekirja lisada veel PÖFF-i ajal toimuvad alafestivalid (PÖFF Shorts, Just Film, Moekino, KinoFF ja filmitööstuse edendamiseks ellu kutsutud [email protected]), siis on selge, et ammu enam pole tegemist ettevõtmisega, milleks valmistumiseks piisab paarist kuust.

 

Stepsel seinast
 

"Detsembri alguses, kui PÖFF lõpeb, püüame festivali meeskonnaga vägivaldselt juhtme kaheks nädalaks seinast tõmmata. Viimasel ajal ei õnnestu enam seegi, sest igasuguste aruannete tähtajad on nii palju ettepoole liikunud, et kohe festivali lõppedes tuleb hakata juba kokkuvõtetega tegelema. Seega puhkame nagu musketärid – pooleldi ratsu seljas," naerab Tiina ja kirjeldab pisut festivali melu: "Iga päev selle kahe ja poole festivalinädala jooksul on nii täis planeeritud, et päeva jooksul juhtub sama palju, nagu tavaelus juhtuks nädalaga. See on n-ö lahinguperiood, aga selle lahingu ettevalmistus käib meil tõesti peaaegu aasta ringi." 
PÖFF-i sisulise poole eest vastutava Tiina kõige kibedam tööaeg jääb muuseas just valgete öödega suvekuudesse: see on see aeg, mil ta vaatab ja valib koos oma programmimeeskonnaga päevade ning ööde kaupa filme, mida festivalil näidata võiks. "Perioodil juunist kuni septembrini on minu jaoks ööpäevas ilmselgelt liiga vähe tunde, et ma kõik filmid vaadatud jõuaksin," märgib ta.

 

Üles keset ööd
 

Umbes kuu aega enne festivali algust, kui teised meeskonnaliikmed tegelevad korraldusliku poolega ja Tiinal algab n-ö vaikne aeg, võiks ju teoreetiliselt natuke kergemalt hingata. Aga see ei tule välja, sest peakorraldajana muretseb ta nüüd selle pärast, kas kõik festivalimosaiigi killud, mis ettevalmistuse ajal valmis meisterdati, ka lõpuks kokku passivad.

Nii polegi enne festivali harv juhus, kui Tiina ärkab keset ööd suure ehmatusega üles: kas see või too asi sai ikka korda aetud? "See periood on minu jaoks ikka väga ärev, sest kui meeskond on nii suur, nagu ta meil juba on, siis paratamatult on ka korraldamise vastutus suur."

Siinkohal kiidab Tiina taevani oma tiimi, kes festivali juures toimetab. "Meil on umbes paarkümmend inimest, kes töötavad aasta läbi. Peale nende on inimesed, kes tulevad projektipõhiselt tööle PÖFF-i ajaks, ning lisaks on meil veel terve hulk vabatahtlikke, ilma kelleta ma ei kujutaks festivali ettegi – festivali ajal on meil kokku rakkes üle viiesaja inimese. Huvitav on see, et kui keegi neist enam ise tööle tulla ei saa, siis otsitakse endale ise usaldusväärne ja asjalik asendaja – nii et meiega koos töötavad just need õiged "meie" inimesed," räägib Tiina.

 

Viieteistkümne seas
 

Igal aastal korraldatakse üle maailma umbes 4000 filmifestivali, millest vaid 15-le on Rahvusvaheline Produtsentide Liitude Föderatsioon (FIAPF) andnud A-kategooria sertifikaadi. PÖFF kuulub Cannes’i, Berliini, Veneetsia ning teiste maailma tippfilmifestivalide kõrval sellesse A-kategooriasse juba viimased viis aastat.

Kõrvalseisjal on Tiina arvates üpris raske ette kujutada, milline masinavärk on sellist mastaapi, võõrale silmale väga sujuvalt kulgeva festivali korraldamise taga. "Väliskülalised on meid väga palju just selle sujuva ja asjatundliku korralduse poolest esile tõstnud, kuid ega see ei tule niisama, see on meie kõigi ühise suure töö tulemus," tõdeb ta.

Tiina sõnul pole meil, erinevalt teistest sama klassi festivalidest, välja panna ei suuri auhinnarahasid ega tohutut glamuuri. "Meil on see-eest just meie väiksus ja kompaktsus, meie hea maine ja personaalne suhtlemine kõikide külalistega. Meie pluss on see, et keegi pole meie juures anonüümne, me suudame kõike hallata, olla sõbralikud ja abivalmis ning aidata inimestel omavahel suhelda. Ja just see on ühe festivali juures ülimalt suur pluss." 

 

Oma publik tähtsaim
 

Kui festivali üks pool on tähtsad väliskülalised ja see, mida neile pakutakse, siis teine ja veel olulisem on korraldajate meelest festivali publik – meie oma filmivaatajad. Suur rõõm on, et 2019. aasta PÖFF lõi kõik senised külastusrekordid, kogudes lõpuks kokku üle 90 000 külastuse. Senist rekordit ületab see muide rohkem kui 10 000 külastuse võrra.

Tiina sõnul uurivad nad nüüd aina hoolikamalt oma publikut ja selle vajadusi ning soove – ikka sooviga tuua PÖFF-i juurde aina rohkem inimesi. "Väga tähtis selle juures on hinnastamispoliitika ning nüüdseks oleme leidnud mõned päris head võimalused, kuidas festivali kõikidele hinna poolest veel kättesaadavamaks muuta," märgib ta.

Tiina hinnangul on PÖFF-i ja selle alafestivalide külastajaskond väike mudel meie Eesti ühiskonnast: eestlaste kõrval käivad festivalil ka kõik teised siin elavad rahvused. PÖFF-i publiku uuring näitas, et siin on ühtemoodi esindatud kõik vanusegrupid mudilastest pensionärideni. Tiina sõnul näitab see, et alguses seatud eesmärgid on täitunud. "Oleme kogu aeg kartnud, et PÖFF-i ümber tekib aura, nagu oleks see nišivärk, mis mõeldud ainult intellektuaalidele. Algusest saati olen ma seda festivali tehes just seda tahtnud, et meie filmid puudutaksid ja kaasaksid võimalikult laia vaatajaskonda. Samas olen rõõmus, et välismaa festivalikülalised on vaimustuses meie publiku teadlikkusest ja haritusest."

 

Lihtsalt piisavalt loll
 

Tiina hakkab naerma, kui küsin põhjust, miks ta kunagi sellise hullu ettevõtmisega üldse algust tegi. "Nähtavasti olin lihtsalt piisavalt loll, et sellist asja tegema hakata," naerab ta ja tõdeb, et praeguste teadmistega ta seda (Eesti võimalusi arvestades) ei kaalukski. Kaugeid aegu meenutades ütleb ta siiski: "Arvan, et iga filmikriitiku unistus on teha oma festival ja välja pakkuda filme, mis endale korda lähevad. Teisest küljest on mind filmikoolis õpetatud, et filmikriitiku töö tähendab missiooni: kasvatada ja suunata publikut ning olla samas filmitegijatele võrdväärne partner."

Tiina meenutamist mööda oligi tema peamine soov festivali luues tähelepanu tõmmata Eesti filmile ja toonasele olukorrale, kus Eestis kinod kinni pandi ning terve riigi peale oli ainult kaks ja pool kino, kus näidati ainult Hollywoodi filme. "Omamoodi oli see nagu protestiaktsioon, näitamaks, et maailmas on olemas ka kõikvõimalikku muud liiki filmid, mis on samamoodi väärt vaatamist," meenutab ta ja on tänulik, et tema kõrval olid inimesed, kes jagasid ta mõtteid ja tulid ideedega kaasa.

Kõik toonased koostööpartnerid, ärimeestest sõbrad ja poliitikud ennustasid Tiina festivalile kiiret hukku ning ega ta isegi osanud loota, et see hull ettevõtmine üldse ellu jääb. "Aga kuna festivali publik tuli kohe õhinaga kaasa, julgesime vaikselt edasi minema hakata," sõnab Tiina ja on uhke, et nüüdseks on kunagised skeptikud samuti oma meelt muutnud. "Eks ma isegi olen arenenud ja kasvanud koos oma festivali, meeskonna ja publikuga."

 

Kultuurimeka Moskva
 

Peab märkima, et päris tühja koha pealt Tiina festivalikorraldamise huvi ei tekkinud. "Olin koolis (tollane Tallinna 22. keskkool) korralik oivik. Kuna meil ühena esimestest Tallinna koolidest oli filmiõpe, võtsin pakutust aktiivselt osa ning jõudsin seega filmist rohkem teada saada kui tavaline koolitüdruk. Seejärel sattusin kuidagi Eesti Kinoliidu noortesektsiooni ja tööle toonasesse levifirmasse Meedium, mille vahendusel tulid Eestisse kõik kinodes näidatavad filmid ja kus korraldasime muu hulgas näiteks üleliidulise spordifilmide festivali. See sai ka otseseks tõukeks, miks otsustasin minna just filmi õppima," räägib Tiina.

Nii asuski ta õppima Moskvasse üleliidulisse riiklikku kinematograafia instituuti filmiteooriat ja kriitikat. "Ega ma sellest erialast alguses suurt teadnud, aga huvitaval kombel suutis see kokku võtta kõik mu tolle aja huvid: teatri- ja kunstiajaloo, maailmakirjanduse, kultuuriloo."

Ettevõtmine oli pöörane ka selle poolest, et tüdruk ei osanud Moskvasse minnes eriti vene keeltki – nii läks neiu ajalukku sellega, et tegi esimesena selle kooli ajaloos sisseastumiseksamid inglise keeles. Haruldane oli ka see, et Tiinal oli eksamitel juba ette näidata mapitäis ajakirjanduses avaldatud filmiteemalisi artikleid. "Erinevalt tänapäevast oli toona väga raske oma kirjutisi ajalehtedesse või ajakirjadesse saada – sa ikka pidid ennast kümme korda tõestama, enne kui su artikkel avaldada võeti."

Päras esimest sessi oskas Tiina juba sedavõrd hästi vene keelt, et edasi läks tema ülikoolielu ainult tõusujoones. "Moskva oli tollal ülisuur kultuurimeka, kus võis näha sellist kunsti, filmi ja teatrit, mida ma Eestis mitte kunagi poleks näinud. Meie ülikoolis õppis rahvusvaheline seltskond, paljud meie õppejõud olid toona oma dissidentliku mineviku või vanemate pärast sunnitud õpetama meil, sest Moskva riiklikku ülikooli nad oma tausta tõttu tööle ei saanud. Küll aga käidi nende loenguid meil üle Moskva kuulamas, sest tegemist oli tuntud teatri-, kirjandus- ja kunstikriitikute ning -teoreetikute või filosoofidega."

 

Võitleb nagu seto laulik
 

Kui PÖFF-i algusaastatel oli Eesti filmi seis Tiina meelest üpris kehvake, siis praeguse üle võiksime olla väga uhked. "Kui see teadmine jõuaks ometi ka nende inimesteni, kellest sõltub meie filmi riiklik rahastamine," ohkab ta. "Antagu mulle andeks, aga meie kultuuriministeeriumi võiks juba ammu nimetada teatriministeeriumiks, sest peamiselt toetatakse sealt just teatrit," põrutab Tiina. Kui Eesti vabariigi iseseisvus taastati, polnud riigi eelarves filmi kohta ridagi ning kuigi toetus on nüüdseks järk-järgult kasvanud, on see näiteks võrreldes teatriga ikka ebaproportsionaalselt väike, märgib ta. "Samas teame, et film on muusika kõrval üks neid valdkondi, mis loob Eestile praegu meie kultuurialadest kõige laiemalt rahvusvahelist mainet ja tuntust. Rääkimata sellest, et Eesti film on ka kodumaal populaarne ja vaatajanumbrid on aukartust äratavalt suured: eelmisel aastal üle 800 000 vaataja!"

Tiina hinnangul oleks aga suurem toetus nii Eesti filmile kui ka siinsele filmiõppele tõesti hädavajalik – seda näitavad kas või tulemused, mida näeme projekti "EV 100" raames ja toetuse abil sündinud filmide näol. "Viimased viis-kuus aastat on Eesti filmide vaadatavus täiesti võrreldav eestlaste teatrikülastuste arvuga, nii et ma ei näe tõesti enam ühtegi põhjust, miks Eesti filmi riiklikku rahastust ei peaks märkimisväärselt suurendama," lausub ta. "Ma olen igal pool nagu seto laulik, kes aina laulab: kui riik investeeriks toetuste kaudu siinsesse filmitootmisse, siis tooks iga valdkonda panustatud euro lõpuks kolm eurot tagasi. Seda on igat moodi uuritud ja tõestatud, aga ikkagi meil sellest veel aru ei saada. Muide, sama on ka suurüritustega, nagu näiteks PÖFF või TMW (muusikafestival Tallinn Music Week). Ja need on vaid otsesed kulud-tulud – kui võetaks arvesse ka kaudseid tulusid, siis oleks see isegi kuni seitse eurot iga kulutatud euro kohta!"  

 

Vastutus vaataja ees
 

Jõuame Tiinat tublisti üleskütva kultuuripoliitika teema juurest jälle tema enese juurde. Ja selle juurde, kuidas ta ometi festivali ette valmistades raatsib kulutada kõik oma valged ööd filmivaatamise peale. "Tegelikult see ei olegi normaalne," tunnistab ta. Kui suvi on vihmane ja jahe, siis pole sellest veel kõige hullemat, aga kui päike särab päevade kaupa, tunneb Tiina kardinaid ette tõmmates ja järjekordset filmi käivitades end tõelise lihasuretajana.

"Olen äraminemise mõtteid mõlgutanud siin iga viie aasta tagant, üks kord ukse pauguga kinni tõmmanud ja ära läinudki. Aga tulin ikka tagasi, sest ma tunnen kohusetunnet ja vastutust oma meeskonna ees, tunnen vastutust ka oma vaataja ees." Samas tunnistab ta, et kui kõik lõpuks ideaalselt laabub ja tema juurde tulevad festivalil pärast filmi võhivõõrad inimesed ning ütlevad, kuidas äsja nähtu neid puudutas, siis annavad need säravad silmad kogu energia tagasi. "Ma ju tegelikult naudin seda protsessi väga. Film on suurem kui elu ja kindlasti on ta mulle ennekõike elustiil, elamise viis, hobi... mis iganes."

 

Akud saavad laetud
 

Akude laadimiseks on Tiinal mitu moodust. Esimene laadija on tema maakodu Vihterpalu metsas, kus saab terrassil vaikselt metsa vaadata, looduse hääli kuulata ja mitte kellegagi suhelda. "Ega ma niimoodi kaua vastu ei pea, et kellegagi ei suhtle," naerab ta. "Aga selliseid rahulikke hetki on mulle väga vaja."

Teine laadija on lapselapsed. "Nagu ma omal ajal tasakaalustasin hullumeelset tööd oma lastega, siis nüüd on mul kolm imelist lapselast, kelle üks musi on võrdne... ma ei tea, millega," ütleb ta soojalt ning lisab, et kolmandana saab ta energiat oma meeskonnalt.

"Kohutavalt tähtis on omada töökohta, kuhu sa tuled rõõmuga. On suur asi, kui sul on nii hea meeskond, et tunned nendega veedetud tundidest ja päevadest vaid puhast rõõmu!"

Soove, kuidas akut laadida, on tal teisigi. Küll oleks tore, kui jõuaks käia rohkem teatris, sõpradega väljas veinitamas või lihtsalt niisama olla. Endise hea sportlasena tunneb Tiina, et peaks tegema regulaarsemalt trenni – aga kui on valida trenni ja lapselastega olemise vahel, siis valib ta alati lapselapsed.

 

Hinda positiivset
 

Tiina elus on seljataha jäänud väga mitmed rasked hetked ja perioodid. Sellest hoolimata on ta ikka üdini positiivne: "Mitte keegi ei ole öelnud, et elu peab lihtne olema, ning minu oma pole tõesti olnud ei lihtne ega ka kerge – kaugel sellest. Aga nüüd, kus pikk elu on juba elatud, mõistan ma seda, et iga raske hetk paneb mõistma ja hindama seda positiivset, mis aitab jälle püsti tõusta. Pärast seda oskad hinnata inimesi palju paremini, sinu maailmapilt muutub palju laiemaks ning märkad paremini ilu ja headust. Ja seda pean mina hästi suureks rikkuseks!"

Sarnased artiklid