Tõnis Vellama: valgustid on isiksused
Silvia Pärmann
XPO (2017). | Tootja

Oma esimesel disainietteastel 1992. aastal galeriis Molen kahasse Helmet Rajaga tehtud näitusel tõi Tõnis Vellama rahva ette erinevaid asju. Praegu on peamiselt valgustidisainerina tuntud mees oma tööeluspiraalil jõudnud taas suuremasse tootmisettevõttesse – mullu kevadel liitus ta valgustite tootjaga Luminec – ja hilissügisest alates eksponeerib oma lampe-lühtreid disainigaleriis Ultima Thule Maakri kvartalis Tallinnas.

Disainiauhinnaga Bruno pärjatud Tõnis Vellama portfoolio on muljet avaldav – ta on teinud huvitavaid projekte Taani disainibüroos Jacob Jensen Design ja oma firmas SEOS Valgustus, töötanud disainerina valgustivabrikus AS Glamox HE, juhendanud tudengeid Eesti Kunstiakadeemias, korraldanud festivalil Disainiöö disainioksjoneid ja kureerinud rahvusvahelisi valgustinäitusi.

Näiteks 2019. aastal Helsingis sisustusmessil Habitare ja seejärel Tallinnas Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis toimunud Soome ning Eesti suurmeistrite ühine esitlus «Kuud» kujunes väga menukaks. Taevo Gans, Simo Heikkilä, Jouko Järvisalo, Jüri Kermik, Yrjö Kukkapuro, Hannu Kähönen, Mait Summatavet ja Yrjö Wiherheimo näitasid toona oma vastset valgustiloomingut.
«Näitust koostades sünnib sageli midagi imelist. Sealses keskkonnas pole üks pluss üks alati kaks, vaid vahel on kolm, sest tekib mingi uus, tavaliselt üllatav mõõde!» teatab Tõnis Vellama.
 

Seega võib vahel üks näitus või näitusele mõeldes disainitud asi käivitada lausa sündmuste jada või põhjalikuma toote­arenduse?

Mul olid Molenis toimunud näitusel väljas mõned mööbliesemed, samuti esimesed minu kavandatud ja teostatud algupärased valgustid. Kauplesin välja loa Türi tänaval Estoplasti eksperimentaaltsehhis, mis oli vinge koht, tööpäeva hommikuti kell kaheksa-üheksa tõeliste meistrimeeste käe all omi asju teha.
Kirjutasin näituse tunnuslauseks: «Need on asjad, mis tahtsid nähtavaks ja katsutavaks saada.»

Usun endiselt, et näituse tegemine annab motivatsiooni mingid ideed teoks teha ja mängida rohkem kunstiliste katsetustega, kui tootedisainer igapäevases töös saab lubada. Lisaks on hea saada tagasisidet oma loomingule.

Ja tõepoolest – näituse «Kuud» impulss tuli ka sellest, et nägin esmalt Simo Heikkilä seinavalgusteid ühel galerii näitusel ja siis arenes sellest Eesti-Soome meistrite spetsiaalselt näitusele loodud kollektsioon.
Oma esimese valgusti – kivilambi disainisin mõni aasta enne esimest näitust ja samasuguse tegin ka Moleni galeriisse, kust ostis selle ära üks Soome ettevõtja, kes kuu aega hiljem helistades pakkus välja idee teha Tallinnase valgustifirma. Ettepanek oli ahvatlev, aga kuna ma ei teadnud tookord ettevõtlusest ja ärist ega firmade tegemisest mitte midagi, rääkisin põnevast pakkumisest sõber Aivar Simmermannile, kes ehitas üles firma, mis nüüd on tuntud kui Moodne Valgustus.

Muide, Moodne Valgustus nimetab mind naljatamisi oma ristiisaks. Vast loodud ettevõttele leiti kontor Virmalise tänaval, kus kord istusime koosolekul ja otsisime firmale nime. Virmaline on ju väga hea valgustifirma nimi.
Proovilogole kirjutasin «Virmaline. Moodne valgustus». Mingil põhjusel leidis ülejäänud seltskond, et firma nimi võiks olla Moodne Valgustus, ja nii see jäi.

Vineerist kohvri Alexander tegin Eesti disaininäitusele Londonis. Aeg oli küps teostada ammune mõte – Lutheri kohvri minivariant tänapäevases versioonis. Kui Lutheri vabrik erinevas mõõdus vineerkohvreid tootis, oli neid tuhandetel väga vaja, aga praegu on maailmas asju niigi palju. Pühendusin Lutheri ajaloole ja tahtsin oma kohvriga juhtida tähelepanu, kui ülivõimas oli see Eesti ettevõte, paistes Euroopas silma mitte ainult toodete disaini, vaid ka juhtimise ja turundamisega. Kuna eduka vabriku tõusujoon lõigati 1940. aastal vägivaldselt läbi, võime praegu ainult ette kujutada, kuidas normaalse arengu korral Lutheri mööbel ja muu toodang konkureeriks edukalt Põhja­maade disainitehastega.
 

Alexander on pälvinud tohutut tähelepanu. 2018. aastal anti sellele stiilsele vineerkohvrile parima elustiilitoote Bruno auhind.

Ma olen Bruno auhindadele esitanud oma uusimaid ja paremaid valgusteid, aga paraku pole need kuhugi jõudnud ... ja siis tegin vineerist kohvri. Arvan, et auhind tuli osalt tänu asjaolude kokkusattumisele, sest tookord oli žüriis Londonis asuva Isokoni fondi direktor, Lutheri vabriku ajaloo uurija Magnus Englund.

 

Tartu Kunstikoolist saadud puiduteadmised kulusid kohvrit kavandades marjaks. Millised väljavaated terendasid puidu kunstilise kujundamise eriala tudeerinul pärast õpinguid?

Lõpetasin kunstikooli 1984. aastal. Kuigi oli sügav stagnatsiooniaeg, tahtsin eestiaegsete pallaslaste vaimust virgutatuna minna välismaale ennast täiendama. Muidugi oli see siis utoopiline unistus.
Läksin edasi õppima Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti (ERKI) toote­disaini ja kuna ma sain sisse õhtusesse osakonda, võeti mind ka kohe sõjaväkke. Kui ma paar aastat hiljem Riiast varahommikuse rongiga naasin, läksin sama päeva õhtul oma kursuse rebastepeole. Olen mõelnud, et kuidas tookord info liikus – polnud ju mobiiltelefone, lauatelefonegi oli vähestel.

Liitusin sellise ägeda kambaga, kus olid ka Villi Pogga, Sven Sõrmus – suhtleme oma kursusega siiamaani. Meie töödtegemised kulgesid Tombergi-aegses mõjuväljas. Mulle jättis Bruno Tomberg kustumatu mulje juba lahtiste uste päeval.
Üks juhuslik kohtumine ERKI sööklas muutis minu elus palju. Noored taanlased otsisid oma Tallinnas avatavale kohvikule The Ugly Duckling sisekujundajat ja sinna ma tegingi oma elu parima sisekujunduse. Tänu sealt hargnenud kontaktidele sattusin 1989. aastal Holbæk Kunsthøjskole vormi- ja keskkonnadisaini kursustele ning siis kutsus Timothy Jensen mind disainerina tööle oma isa rajatud büroosse Jacob Jensen Design.
Üks minu salasoove täitus seega ooda­tust palju varem. Töötasin seal aastail 1990–1994, viimasel paaril aastal olen taas nende projektidega seotud.
 

Kuidas sellises suures büroos nagu Jacob Jensen Design töö on korraldatud?

Minu mudel oli aastaid ühesugune: kaks kuud tegin Eestis kavandeid ja seejärel töötasin kuu aega Taanis. Nad maksid mulle väga korralikku palka minu mõistes ja väga soodsat palka nende mõistes. Õppisin seal töötades tohutult ja pean seda aega oma teiseks ülikooliks.

Kõige esimene töö Taanis oli houseboat’i ehk jõelaeva, kus elatakse sees, interjöör. Kuna Jacob Jenseni büroo asub Jüütimaal, siis missioonist hakati ellu viima ühe väikeettevõtja kirjutatud Taani fjordides tiirutava jõelaeva-hotelli tootmisprojekti. Tegin pliiatsiga joonistades – arvuteid veel polnud – kolm erinevat kontseptsiooni Eestis ja nende maketid Jüütimaal.
Sattusin Taanis töötades rahvusvahelisse noorte loomeinimeste seltskonda. Mu kolleegid olid pärit Inglismaalt, Austraaliast, Brasiiliast – iga tegelane oma looga. Kuna ma olin seal ju külalisesineja, elasin kloostrist tehtud pansionaadis ja me suhtlesime omavahel palju inglise keeles. Sellepärast ei õppinud ma ära ka taani keelt.
Aga Taanis olin ma ikkagi ühe brändi ja stiili taga lukus, sest tuli teha ju tellimustöid.
 

Mis sai edasi?

Vahepeal läks Eestis elu huvitavamaks ja siis tuli pere. Võtsin end kätte, tegin ka ülikooli lõputöö – välisvalgustisarja ära ja sain 1995. aastal diplomi.
Sarja kavandades tegelesin lisaks projekteerimisele ka valgustite teostamise ja tootmisega ning puutusin kokku paljude eluliste probleemidega, millega disaineril tuleb igapäevatöös rinda pista.

Samal ajal asutasime sõpradega firma Seos Projekt. Olin küll meeskonnas, aga äriasjad mind eriti ei huvitanud. Peagi kutsuti mind Glamoxisse – Norra valgustitootja ja Harju Elektri ühisfirmasse disaineriks. Kaks noort insenerit TPIst ja mina moodustasime siinse ettevõtte tootearendustiimi. Nägin suure valgustifirma eri tahke: liini- ja plekikeskuse tööd, kaabli koostamist jms.

Viie aastaga sain Glamoxis hindamatuid kogemusi ja nüüd valgustit projekteerima asudes mõtlen esmalt läbi selle tootmisreaalsuse – kas on otstarbekam teha pleki- või valutehnoloogiline, kas plast- või klaasdetailidega? Ma oskan neis kategooriais täiesti vabalt opereerida – see on nagu keeleoskus.

Lisaks valgustite kujustamisele ja tootmisele on mul huvi probleeme lahendada. Näiteks kui tuleb SEOS Valgustusse sisearhitekt sooviga saada kindlasse ruumi unikaalset valguslahendust, siis mina saan pakkuda oma variante ja mõnel juhul pole neis disainielementi üldse. Kui valgusti(te) joonised on juba olemas, siis mina lahendan tehniliselt selle «ülesande». Ma tunnen selle töö disaini- ja ka tehnilist poolt.
 

Kuidas uued valgustid sünnivad ja millal need endale nime saavad?

Praeguses etapis pole ma niivõrd kunstnik, kuivõrd disainer. Mõnekümne aastaga on valgustimaailm muutunud kõvasti tehnoloogiliselt, aga valgustidisaineri argipäevas on endiselt palju joonistamist ja joonestamist. Rõõmustavalt tulevad mõnikord asjad veel paremad välja, kui oskasin ette kujutada. Nii näiteks juhtus seinalambiga Iris. See valgusti üllatab – kas vaatan teda või vaatab tema mind. Siin juhtus see, et tänu harjatud messingpinnale valgusti justkui liigub vaatajaga kaasa.

Valgustid on kõik isiksused ja vahel on nendega samamoodi nagu inimestega – teist nime ei oska tal üldse ette kujutada. Näiteks õisikut meenutava lühtri nimega Inflore juhtus nii, et sõna «õisik» on nii ladina keeles inflorescentiae aequilongum kui ka inglise keeles inflorescence. Kuna see nimi on aga liiga pikk ja lohisev, paningi Inflore.

Intuitsioon on minu jaoks väga tähtis. Vahel ei saa ära seletada, miks mul tuli selline idee või kujund. Püüdlen valgustite loomisel lihtsate vormide ja funktsionaalsete lahenduste poole, aga sageli lisandub sinna mingi poeetiline nüanss. Seda «miskit» võib ehk nimetada käe­kirjaks.
 

2017. aastal toimunud isikunäituse «Tule valges» kataloog oli ju tegelikult luulevihik, mille illustratsioonideks valis kujundaja Asko Künnap lambivisandid ja tekst (luuletused) oli trükimasinafondis. Kust see luuletamine alguse sai?

Arvan, et loomingulisel inimesel on vahel vaja olla üksinduses, nagu mina elasin Taanis pansionaadis, kus oli üks kapp täis kirjutusmasinaid. See oli aeg enne arvuteid.
Kui õhtuti olin vaba, istusin oma toas ja hakkasin masinal oma mõttevälgatusi ritta toksima – tulbana või kompositsioonina. See oli täiesti teistmoodi, äge! Aeg-ajalt olen veel mõned kirjutanud. Luuletamine on teraapiline ja loominguline väljendusviis.
Näituse jaoks mõtlesime Askoga, et tavalise kataloogi asemel teeks midagi teistsugust. Tuligi luulevihik valgustipiltide ja joonistega.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid