Tallinnas Tartu maantee ääres tselluloosi- ja paberivabriku – mida on edukalt nüüdisajal Fahlena bränditud – kunagisi hooneid on viimase paari aastaga pikkade sammudega täiendatud ja ümber ehitatud. Täiesti ekstraklassist on vast valminud Postimehe (nii öeldakse maja seinal) – või õieti küll Eesti Meedia korporatsiooni maja. Tahaks öelda kõrghoone, kuid tegelikult on korruseid kõigest kuus. Visuaalset sihvakust ja pealtpööritavaid vaateid lisab tegelikult hoopis paeklint, millele uusehitis püstitati.
Siinsete klomppaeste müüridega rajatiste (kõige poeetilisem on kahtlemata Jacques Rosenbaumi kavandatud soomepärases juugendstiilis pritsimaja, 1912) sekka sobib uus klaasiline-pitsiline tulija nagu valatult. Arhitekt Margit Aule toonitabki, et inspiratsiooni saadi siinsetest ehitistest ja metalset seinamustrit luues ka juugendist, kust laenati veidi romantikat ja justkui lõigatud aknaruutude kuju. Seevastu ümbruskonna haljastus – mille eest vastutas väga populaarne maastikuarhitektuuribüroo Kino (Mirko Traks, Juhan Teppart, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Karin Bachmann) – meenutab tugevalt viisi, kuidas loodus varemeid ja tühermaid vallutab. Vitaalsed taimed näikse üles paiskavat katteplaate ja tungivat välja kivide vahelt.
Sisenedes hakkab silma kohe parklakorrus, mida piiravad lihtsalt võrratud uduvihma meenutavad klaaslamellid. Peasissepääsu kohal eendub konsoolina neli ülemist korrust, mis päädivad katuseterrassiga. Omamoodi ehitusaineseks paistavad olevat pilved, mis mööda seinapindu tuulte tahtmisi mööda seilavad. Hoone ees on kargelt kivine – osaliselt klaasist, osaliselt sepispiirdega – lõunasse avanev väljak, mida meedia kasutab sarnaselt terassidega usinalt televõtete tegemiseks, ning mille meeleolu jätkab sisehoov. «Kui sa tuled siia, näed mitmekesist ümbrust ja tekib ajastute kihiline ruum,» iseloomustab Aule eritabast olustikku.
Linn peo peal
Kõrge laega fuajees, aga ka mujal, hakkavad silma puidust elemendid (iseäranis torustikku ja juhtmeid varjavad ripplaed), mida on toodud sisse betooni, metalli ja klaasi jaheduse kodustamiseks. Ühtlasi on ju puit aus ajalooline materjal, mis haakub kunagise tööstusala esteetika, aga ka tegevusalaga (mis see tooraine ikka oli kui mitte puit!).
Kõige kõrgemal korrusel kroonivad väärtusperspektiivi kuvavalt tippjuhid. Siin on inimestel omaette kabinetid, parimad vaated, kõige rohkem ruutmeetreid ja privaatsust ning vahest seeläbi ka mõttelendu. Kabinetid ja ka alumiste korruste enamik töökohti paiknevad välisperimeetris ning maast laeni ulatuvate klaaspindade tõttu võib siin mõnust vaid nurruda. Kogu Tallinn on otsekui peo peal – näeb vanalinna ja meie newyorklikku city’t, merd ja Lasnamäed, kaubanduskeskusi ja kunagisi tööstushiide. Niinimetatud miljonivaadetega turustatakse paljusid ettevõtmisi, kuid siin on arenduse ilmselge kulukus olnud tõepoolest hinda väärt.
KAOS Arhitektide töö tulemlikkuse võtmeks on ehk see, et firmas töötavad projektides kohe algusest peale käsikäes arhitektid ja sisearhitektid. Antud juhul arhitektid Margit Aule, Toomas Adrikorn, Katri Mets ja sisearhitektid Margit Argus, Katariina Teigar ning muinsuskaitsespetsialistina oli kaasa mõtlemas Diana Haapsal. Nende viimaste aastate suursaavutustest võiks mainida näiteks Haapsalu piiskopilinnuse-muuseumi uut nägu, Vastseliina «palverändurite» külastuskeskust ning Viljandi Parki hotelli. Tundub, et neid eelistavad tellijad, kel tuleb rinda pista ajalooliste väärtustega, kuid kes ei aja taga magusust, vaid tahavad leida aktuaalset-moodsat lähenemisnurka.
Muide, vanemate jaoks Sossi mäena tuntud paigas on meediamaja vaid osa suurejoonelisesest Fausto Capitali arendusprojektist Fahle Park, millega KAOS tegeleb. Plaanis on rajada terve uus ärikvartal, kus on klaaslagedega galeriide laadis sisetänavad ja palju büroosid, aga ka meelelahutust. «Väga inspireeriv on koos midagi teha!» kiidab arhitekt Margit Aule dünaamilist ja visioonirikast arendajat. Tallinlasena on väga rõõmus meel, et avangardliku avantüürina rajatud Fahle maja industriaalsesse lohutusse ei jää.
Paindlik, ent asine töökeskkond
Interjööride stilistika puhul lähtuti ettevõtte soovist jääda truuks Postimehele omasele sinisele. Siniste paletti avardati siiski üsna palju ja seda kombineeriti halli ning naturaalse puidu ja potitaimede rohelusega. Seinakleebistes leidub viiteid ka uhkele pärandile – eesti ajakirjanduse käilakujudele, originaalsetele mõttekäikudele.
Baltimaade suurim meediakontsern Postimees Grupp ei teeni praegu muidugi enam vaid paberlehte müütades, vaid sissetulekud tulevad mitmesugustelt reklaamipõldudelt, näiteks veebiportaalidest. Nõnda ongi kompleksis kodu ka Elu24 ja venekeelse Limoni tegijatel, aga muidugi ka näiteks raadiojaamal Kuku ning Kanal 2-l.
Enamik ajakirjanikke ja tugiteenuste pakkujaid teeb tööd avatud kontoris. Õnneks on üldine atmosfäär õhuline, üsna minimalistlik ja üksteise otsas istumise tunnet väga ei teki. Loodetavasti tõi koroona kaasa ka arusaama, et sallida võiks ka suuremat paindlikkust, kaugtööd ja efektiivsus ei võrdu tingimata töölaua taga istumisega. Hea reporter käib ikka ka «põllul»!
Lisaks traditsioonilistele lauatagustele töökohtadele pakutakse ka mitmesuguseid pesasarnaseid tugitoole, helistamis-, intervjueerimis-, salvestamispaiku, efektseid võttetaustu. Töötegemise kulgu kergendavad ka kööginurgad, lauatenniselauad, jalutamiseks sobilikud alad, lähitulevikus ka uued söögikohad naabruskonnas. Programmiliselt võib siiski märgata, et juhtide ja omaniku rõhk on olnud asisel olustikul, mitte niivõrd idufirmadele omasel puhkamisel-mängimisel-ajuründamisel.
Eesti Meedia kasutab tuttuuele tahukale lisaks sellega otsapidi kokku kasvatatud paekivist tootmishoonet. Selle puhul on autorid oskuslikult ära kasutanud ruumi kõrgust ning eksponeerinud sees ja väljas algupäraseid metall-, betoon- ja kivikonstruktsioone. Trafarettmaalingud ja postide kapiteelid sellises robustses kohas on ikka hämmastavad! Eriti meeldib mulle inetutest tugipostidest vaba lai trepp, millel on tsingitud metallist piirded.
Postimees Grupi maja sisearhitektid pälvisid tänavu ka Softrendi INJU preemia, mis annab tunnistust, et ka eriala inimestele on värske kujundus läinud südamesse, aga ka natuke irooniliselt seda, et Softrendi sümpaatset toodangut hoones kasutati. Uue kandi tööstuslikku ja edumeelsuse apetiitsust on märganud juba teisedki ning vanade paekivist seinte sisse rajatud uude sinepikarva kodusse (ka KAOS) on kolinud näiteks Stora Enso. Arhitektuur kui ajalooline võlukunstižanr avaldub siin igati ilmekalt – head majad teevad inimesed õnnelikuks ja ettevõtjad jõukaks.
Postimees Grupi maja
Projekti meeskond: KAOS Arhitektid: Margit Argus, Margit Aule, Toomas Adrikorn, Katri Mets, Katariina Teigar
Maastikuarhitektuur: Kino maastikuarhitektid: Mirko Traks, Juhan Teppart, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Karin Bachmann
Tellija: Fausto Capital
Konstruktor: Innopolis Insenerid
Töökohtade mööbel: Occo
Pehme mööbel: Softrend
