Miks üldse selline valik tehti, on tegelikult mõistetav – juba aastaid kügeleti kitsastel pindadel. Kirovi näidiskalurikolhoosi hiilgeajal 1976. aastal sai raamatukogu küll tollases mõttes luksruumid Haabneeme keskuse tuttuues kompleksis, kuid erastamise pahupoole näitena sundis omanik majast välja kolima ning nõnda jõuti 1994. aastal sauna, seejärel 1997. aastal otsapidi hooldekodusse. Nüüdne uudiskodu on hea kasvõi ainuüksi selles mõttes, et sisuliselt ongi kogu Viimsi keskus end sisse seadnud üksteisele lähestikku paigutatud kaubanduskeskustesse, kus on parimad söögikohad, toidupoed, trennivõimalused ja lastealad. Ilmselt ongi praeguseks juba raske välja mõelda asutust, mida ei saaks sellisesse kogumisse tuua. Nõnda on näiteks Tartus Lõunakeskuse konglomeraadis hotell, jäähall, aga ka suisa kool ning Tallinnas Nauticas võtab tohter patsiente vastu.
Siiski on päris üllatav, et Viimsi Marketisse kolinud raamatukogu täiesti omaette maailma moodustab, mitte ei sarnane lihtsalt suuremat sorti poega. Imelikul kombel ei häiri kõrval olevate kaupluste melu – vastupidi, siin on piisavalt vaikne, teistmoodi ja ka väärikas, mida sellistes keskustes alatasa vajaka jääb.
Tegevust kõigile
Lugejate käsutuses on kaks avarat korrust. Vist kusagil mujal Eestis pole raamatuid nii hästi eksponeeritud – esil on uudisteosed ja valitud teemad ning riiulite vahel lahedalt ruumi. Nii avastan isegi mitmed mujal defitsiitsed teosed, mida tahaks kohe laenutada. Kirjandus on siin selgelt hinnas ja seda demonstreeritakse igal sammul. Võimalused lubavad ka tegevusvälja rikastada – korraldatakse kohtumisõhtuid kirjanikega, illustraatorite kunstinäitusi ja kõike muud vahvat. Moodsate võimalustena on raamatukogus ka õmblusmasin ja 3D-printerid, lisaks video- ja muusikasalvestusruumid.
Omamoodi uuendusena liitub teise korruse lasteosakonnaga noortekeskus, mis on osutunud lühikesest tegevusajast hoolimata uskumatult menukaks. Ilmselt on põhjus miljöös: head tingimused, näokas kujundus ja keskne asukoht meelitavad kohale ka turtsakama teismelise.
Lahenduse peamised autorid on sisearhitektid Anne Määrmann ja Kristi Prinzmann, keda tõi sellesse projekti arhitekt Mattias Agabus.
«Idee autor on Viimsi raamatukogu direktriss Tiiu Valm, kes on hästi laia silmaringiga ja uuendusmeelne,» rõhutab Anne Määrmann. Autorid räägivad, et kuigi raamatukogu kaubanduskeskuses on omamoodi imeasi, siis sarnast praktikat kasutatakse Soomes juba laialt. Määrmann: «Inimesed käivad nagunii ostukeskuses, seega on mõeldud, miks siis mitte ka raamatukogu sinna teha. Seda enam, et raamatukogu on aina enam suhtlemiskoht.» Sarnaseid lahendusi käidi ka ise vaatamas, et veenduda, kas ollakse õigel teel, ning teha ka omamoodi ideekorjet.
Üldse paistab, et Annet ja Kristit eelistavad need, kes ootavad otsast lõpuni väljanuputatud sisearhitektuuri ning eeldavad katsetamisjulgust ja oskust kaasa mõelda kliendi kõige ekstravagantsemate soovidega. Vaadakem kasvõi Pomo restorane või Lucky Looret!
Raamatukogu kui kohtumispaik
«Raamatukogu mõte on muutunud,» seletab Prinzmann. «Kui tahad vaikust, lähed individuaalboksi, aga mujal ei pea sa olema hiirvaikselt. Pigem võid leppida kokku sõbraga, et trehvate raamatukogus.»
Nõnda rõhutati ka disainiga, et siin on elav kohtumispaik. Sestap lasti näiteks ehitada keset ruumi suhtlust ergutav isteastmestik, kus saab korraldada suuremaid või väiksemaid arutelusid. Tõeline kogukonnakeskus! Õnneks on siiski neile, kes tahavad omaette lugeda või tööd teha, eraldatud kuubikuid ja majakesi meenutavaid tugitoole. Lastel on olukord veel parem – neile on tehtud lesimisalasid, mängunurki (on ka lelusid, leiab näiteks Pipi, Lotte ja Muumitrollid), aga ka justkui urgu meenutav eraldumispaik, kuhu tuleb aukude kaudu sisse pugeda.
«Meie jaoks oli suur väljakutse, kuidas luua kohalikele muljet, et me pole endisesse poodi ehitustarvete riiulite asemele pannud lihtsalt raamaturiiuleid. Kuna ruumil on ka tohutu kõrgus, tegime mitmeid liigendavaid elemente ja tasapindu,» avab sisearhitekt Määrmann probleemide ringi. «Muidu võiks see tunduda kõrge ja kõle ruum, aga tulemus on hubane ja inimesed leiavad riiulite vahel endale sopid ja kohad, kus mõnusalt istuda.»
Kuigi võis arvata, et akustika saab olema murekoht, kogeti, et müra summutavate elementidena toimivad väga hästi raamatud ise.
Identiteedi loomisel mõeldi Viimsi kandi rannamaastikele, millest sündis ka dünaamilisem põrandavorm. «Meil on sealt tulenevalt omamoodi raamatu- või lugemismaastik,» avab Määrmann. Merelist esteetikat kajastavad ka lugemisboksidel olev Eesti firma Valhalla kõrkjalistega fototapeedi graafika. «Sellele pehmusele vastukaaluks on raamatutega tohutu tapeet, mis võimendab raamatukogulikku suursugusust.» Prinzmann lisab, et taheti meelde tuletada raamatute tähtsust inimeste elus.
Koloriit on värviline ja helge. Täpsemalt analüüsides saan pärast aru, et sellise mulje loovad eelkõige raamatud ise – on ju kaaned tänapäeval kõikvõimalikes värvides. «Meile tundus, et hoidsime ennast suhteliselt vaos,» naeravad sisearhitektid. «Ainult padjad ja toolid on värvilised, muidu aga kõik mustvalge. Põrand on hall, ruudumustriga, riiulid valged ja helged.»
Professionaalselt – botaaniku abiga – on paika pandud sisehaljastus. Et lugejad oskaks ilma personali sekkumiseta ka ise suurema sekeldamiseta hakkama saada, on eraldi tähelepanu pööratud graafilisele disainile. Viimase eest vastutas Velvet. Mudilaste rõõmuks saab lasteosakonnas proovida ka lastekirjandust tutvustavat interaktiivset mängu või naerda vigurdava tegelaskuju – Lugemispisiku üle. Jah, Viimsi raamatukogu pole Helsingi uhke ja moodne Oodi ega ka templilik rahvusraamatukogu, kuid ägeda kohaliku ajaviite- ja tarkuseoaasina pole see sugugi vähem vajalik. Vaat et vastupidi.
