Uus seadus täpsustab, millal tuleb järgida müra piirväärtust ja millal sihtväärtust

Välisõhus leviva müra puhul eristatakse kaht normtaset: piirväärtust ja sihtväärtust. Müra piirväärtus on suurim lubatud müratase, mille ületamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ning toob kaasa kohustuse rakendada müra vähendamise abinõusid. Müra sihtväärtus on piirväärtusest rangem normtase, mille eesmärk on tagada parem elukeskkond. Seni on käsitletud sihtväärtust seaduses suurima lubatud müratasemena nn uue üldplaneeringuga aladel.

Just see määratlus on praktikas tekitanud ebaselgust. Õiguskantsler juhtis juba 2023. aastal tähelepanu, et termin „uue üldplaneeringuga ala“ ei ole arusaadav ehk pole selge, millisel juhul tuleb kohaldada müra sihtväärtust. Kõigil kohalikel omavalitsustel on üldplaneering ning seetõttu ei ole võimalik üldplaneeringuga hõlmata „uut“ ala sellises tähenduses, nagu seadus seda eeldab. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et müra sihtväärtused on kehtestatud inimeste terviseriskide ennetamiseks ning terviserisk ei sõltu sellest, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või mitte.

Õigusselgus müranormide kohaldamisel on aga oluline, kuna need on otseselt seotud mitmete põhiõigustega. Ühelt poolt aitab müra sihtväärtustest lähtumine planeerimisel vähendada elanike terviseriske. Teisalt võib kohaldatavast müranormist sõltuda, kas teatud alale on üldse võimalik kavandada elamuid või näiteks segafunktsiooniga hooneid. Kui rakendada tuleb müra sihtväärtust, võib eluruumidega hoone planeerimine osutuda võimatuks näiteks ka juhul, kui müra piirväärtust ei ületata. Seega annavad müranormid ühelt poolt elanikele õiguse ülenormatiivse müra tõrjumiseks, kuid võivad samas piirata ka maaomaniku omandipõhiõigust.

Mis uue seadusega muutub?

Tänavu 20. aprillil jõustuva seadusemuudatusega täpsustati müra sihtväärtuse mõistet ja selle kohaldamise tingimusi. Müra sihtväärtus on nüüd defineeritud kui piirväärtusest rangem normtase, mille eesmärk on müratundlike alade elukeskkonna parendamine või säilitamine. 

Olulisemad muudatused puudutavad just planeerimismenetlust. Müra sihtväärtust kohaldatakse edaspidi üksnes planeeringu koostamisel juhul, kui planeeringuga muudetakse maakasutuse juhtotstarvet ja kui planeeringualal ei ole müra sihtväärtust juba ületatud.

Lisaks täpsustati, et müratundlik ala on ala, millele on üldplaneeringus määratud maakasutuse juhtotstarbe alusel vastav mürakategooria. Planeeringu koostamise korraldajal on teatud juhtudel võimalik lähtuda sihtväärtuse asemel piirväärtusest, kui müra tekitava ehitise rajamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi.

Seega peab planeeringulahendus tagama planeeringualal välisõhu müra normväärtuse, mis määratakse kindlaks ja muutub siduvaks planeeringu kehtestamisel. Planeering on seejuures keskne vahend, mille kaudu tuleb müraga seotud konfliktid lahendada enne nende realiseerumist ehitus- või kasutusloa menetluses. Kui müra normväärtus on detailplaneeringus määratud, kohaldub see automaatselt edasistes loamenetlustes. Sama normtaseme järgimine jätkub kõigis järgnevates etappides.

Kui väliskeskkonna müra suureneb pärast planeeringu kehtestamist, tuleb sõltuvalt asukohast ja müraallikast rakendada täiendavaid leevendusmeetmeid, mille rakendamise eest vastutab müraallika omanik.

Müranormide rakendusprobleemid ei piirdu üksnes normtaseme valikuga

Atmosfääriõhu kaitse seaduse muudatus tõi täpsustusi müra siht- ja piirväärtuste kohaldamise küsimuses. Samas ei lahenda see kõiki müranormidega seotud rakendusprobleeme, eeskätt neid, mis on seotud üldplaneeringutes maakasutuse juhtotstarvete määramata jätmisega.

Müra siht- ja piirväärtuste kohaldamine on tihedalt seotud üldplaneeringuga. Planeerimisseadusest tulenevalt määrab vald või linn üldplaneeringuga müra normtasemete kategooriad, lähtudes kohaliku ruumi vajadustest ja planeeringu eesmärgist ning tuginedes atmosfääriõhu kaitse seaduses sätestatud mürakategooriatele. Sellest tuleneb, et kohalikul omavalitsusel on ulatuslik roll ja vastutus müraga seotud ruumiliste lahenduste kujundamisel.

Müra normtasemed ei sõltu maa tegelikust kasutusest ega maakatastrisse kantud sihtotstarbest, vaid üldplaneeringus maa-alale määratud maakasutuse juhtotstarbest. Praktikas on see põhjustanud ebaselgust ja vaidlusi, kuna mitmetes uuemates üldplaneeringutes on hajaasustuses maa-aladele jäetud konkreetne juhtotstarve määramata, kuigi neil aladel võib paikneda olemasolevas mürakeskkonnas elamuid või muud müratundlikku kasutust.

Õiguslikult on selline olukord problemaatiline. Juhtotstarbeta maa-ala ei vasta ühelegi mürakategooriale ning seda ei saa käsitleda müratundliku alana, millel kehtiksid õigusaktidest tulenevad müra normtasemed. Seetõttu ei ole võimalik üheselt määrata, milliseid müranorme sellisel maa-alal kohaldada. See raskendab isikute õiguste kaitset ning arendusotsuste tegemist.

Ühes hiljutises vaidluses tühistas kohus üldplaneeringu osaliselt põhjusel, et kohalik omavalitsus oli jätnud konkreetsele kinnistule maakasutuse juhtotstarbe määramata, mistõttu jäid määramata samuti mürakategooria ja sellega seotud normtasemed. Kohus rõhutas, et omavalitsusel tuleb kinnistule juhtotstarve määrata, et oleks selge, milline mürakategooria kinnistul kohaldub ning lähedalasuvad müratekitajad saaksid sellega arvestada. Seega on kohtupraktikas tunnustatud isikute õigust konkreetse juhtotstarbe määramisele, kuna selle puudumine muudab õiguste kaitse müranormide mõttes oluliselt keerulisemaks.

Üldplaneeringute roll müraga seotud otsuste tegemisel on ajas tugevnemas

Kokkuvõttes kinnitavad viimaste aastate kohtupraktika ja peagi jõustuv seadusemuudatus kohaliku omavalitsuse keskset rolli müraga seotud ruumiliste konfliktide lahendamisel. 

Omavalitsuste määratavad mürakategooriad on sisult maa-alade kasutustingimused, mis kuuluvad olemuslikult üldplaneeringu reguleerimisalasse. Kohalikud omavalitsused tunnevad oma piirkonna eripärasid ja elanike vajadusi kõige paremini ning seetõttu on neile pandud kohustus kujundada planeeringud viisil, mis arvestab kohalikke tingimusi ja loob õigusselge aluse müranormide kohaldamiseks. Sellest tulenevalt omab üldplaneeringu koostamise protsess järjest suuremat tähendust nii maaomanike, arendajate kui ka kohaliku kogukonna jaoks. Üldplaneeringu menetluses pannakse paika alused, millest lähtutakse müra küsimuste lahendamisel hilisemates menetlustes. Hilisemates menetlustes on üldplaneeringuga tehtud valikute ümberkujundamine juba õiguslikult piiratud.