Võitlus närilistearmeega. Ära lase oma kodu ja aeda vallutada!
Kristina Traks
Närilistel on väga tundlik haistmine ja võõralt, näiteks sigaretisuitsu järgi, lõhnavat mürki nad pigem ei puutu. | Shutterstock

Harva piirduvad närilised veel võrdlemisi viisaka seina sees krabistamisega. Üldiselt suudavad nad korda saata keskmise suurusega kaose – olgu selleks siis toiduainete rikkumine, mööbli ja seinte närimine või juhtmete läbi hammustamine. Rääkimata sellest, et nad levitavad haigusi.

Ei maksa arvata, et hiired-rotid ainult keldrites ja pööningul ringi sebivad. Väga vabalt võib nende pesa avastada näiteks kevadel murutraktorit käivitades selle kapoti alt või hämmastaval kombel koguni igapäevaselt käigus oleva auto tagatulest, kuhu ettevõtlik hiireperekond on teisaldanud suure osa autoistmest välja uuristatud polstrist. Tundub, et neid väikesi närijaid ei võta ussi- ega püssirohi ning nad söövad kõike, alates köögiviljast keldris, lõpetades seebiga saunas.


Kui kassi ei ole
 

Pest Control OÜ tegevjuht Meelis Lepp ütleb, et hiirte-rottide tõrjumisega teevad inimesed päris palju vigu ning just sellepärast tõrje ei õnnestugi. Kõige levinum mõtteviis on see, et kui hiiri parasjagu näha ei ole, siis neid majas polegi. See ei pea üldjuhul paika, sest nad on koguaeg olemas ja tegutsevad varjatult. „Hiirtest-rottidest lahti saamine võtab mitu kuud aega ja sellepärast tuleks mürki hakata panema juba jaanipäevast alates. Nii saame sügiseks närilistest lahti.
Kui nüüd aga alustada tõrjega alles sügisel, kui on juba näha kahjustuste jälgi keldris olevatel aiaviljadel, siis saame neist lahti alles veebruariks,“ selgitab ta.

„Siin ei maksa oodata kiireid tulemusi. Kui hommikul pannakse mürki ja õhtul pole seda söödud, ei maksa heita meelt. Võimalik, et loom tuleb mürki uurima alles kolmandal päeval. Kusjuures hiired tulevad mürgi peale kiiremini, aga rotid on palju umbusklikumad.“

Kui hiiremürki välja sead, siis parem on, kui sa enne seda pole ennast lõhnastanud ega hoia teises käes suitsu. Närilistel on väga tundlik haistmine ja võõralt, näiteks sigaretisuitsu järgi, lõhnavat mürki nad pigem ei puutu. „Mürki ei maksa panna liiga palju, sest muidu tassivad närilised selle lihtsalt oma varudesse kokku. On avastatud, hiir oli kogunud endale 2 kilo jagu viljaterasid. Täpselt samamoodi võib ta endale suure mürgilao tekitada. Teralist mürki võiks panna 2 supilusikatäit, tükilist mitte rohkem kui 3 tükki, ning siis oodata 3 päeva, mitte hakata kohe juurde panema või meelt heitma, kui pole puututud. Mürki ei tohi avalikult taldrikul tuppa või õue panna – see peaks olema „serveeritud“ karbis, kuhu ainult näriline sisse saab,“ räägib Lepp.


Toimeaine on mürkidel sama
 

Lepp selgitab, et toimeaine on rotimürkidel sama, kuid konsistents erinev. „Eks siin tuleb katsetades kindlaks teha, milline on teie näriliste maitse. Meie juba teame, et näiteks Õismäe rottidele maitseb pehmem, aga Lasnamäe elukad tahavad kõvemat mürki närida,“ muigab ta. „Samas, kui naabril on kelder, kus närilised saavad vabalt köögivilju närida, siis ega nad mürgi peale pruugi maiad ollagi.“

Bauhofi tootejuht Andres Õunmaa ütleb, et tõrjevahendi valik sõltub eelkõige kasutamiskohast ning vastavalt sellele tuleks valida kas vahaplokid, terad-helbed või pastapadjakesed. Neist esimesed sobivad hästi niisketesse kohtadesse, pastapadjakesed aga kohtadesse, kus hiirtel-rottidel niigi juba ahvatlevalt palju süüa (nt viljalaod). Teri-helbeid on parim kasutada siseruumides. „Tähtis on asetada söörmürk näriliste liikumisteedele, võimaluse korral uru avauste juurde, seinte äärde ehk kohtadesse, kus on näha nende väljaheiteid ja hävitustöö jälgi. Söötmürk peab olema värske ja närilistele pidevalt saadaval. Söödahunnikuid uuendatakse iga kahe nädala tagant, kuni need jäävad puutumatuteks. Rottide ja hiirte söötmürgi toime on efektiivsem, kui näriliste juurdepääs muule toidule on raskendatud, eriti puudutab see just värskeid juurvilju, mis sisaldavad palju K1-vitamiini,“ selgitab ta.

Juhtub aga, et närilised on elupaigaks valinud auto, siis ei soovita Meelis Lepp autosse mürki panna – nimelt on sellesse alati lisatud atraktiivi, mis mürgi näriliste meeldivaks teeb, ning selle „hea“ lõhna peale võib autosse hakata veelgi hiiri-rotte juurde tulema. „Mürk tuleks panna auto lähedusse, aga mitte autosse,“ ütleb ta.
Tänapäevastele mürkidele lubavad tootjad, et seda söönud loom mumifitseerub ning ei hakka roiskuma. Lepa sõnul enamasti see nii ongi, välja arvatud juhul, kui loom juhtub surema kuskil niiskes kohas, kus mumifitseerumist ei teki. Siis võib tekkida ka mõnda aega püsiv hais.

 

Muti saab veel lõksuga kätte, rotiga on keerulisem

 

Hiirejahti võib pidada ka lõksudega, kuid Lepa sõnul on see enamasti vähem tõhusam kui mürgiga lähenemine. Nimelt on närilistel omadus tohutu kiirusega paljuneda – hiireema toob iga kuu uue pesakonna ilmale – ja vähe on abi, kui 1-2 hiirt majapidamisest lõksuga kinni püüda. „Kui majas juba hiired on, siis neid on tavaliselt rohkem kui paar,“ ütleb Lepp. „Rottide lõksuga püüdmine on aga veelgi keerulisem, sest nad ei lähe lõksu, mis on samas kohas rohkem kui paar päeva.“
Julgemad inimesed võivad katsetada ka liimpüünisega püüdmist. See on tugevast kartongist justkui majake, mis liimiga koos ning kuhu siis hiir või rott kinni jääb. Kui hästi läheb, sureb loom samas, aga jõulisem isend võib ka lahti rabeleda ning vaid tuusti karvu püünisesse jätta.

Näriliste tõrjumiseks kasutatakse ka elektroonilisi vahendeid, näiteks ultrahelipeletit. Paraku kohanevat hiired-rotid ka selle vahendiga Lepa sõnul väga kiiresti ja asja mõju on ehk 100 tundi.


Sõda muttide-mügridega
 

Samavõrd tüütu kui närimine siseruumis, on ka mutid muruplatsil või mügrid köögiviljapeenras. Kui krundil tegutseb mutt, ei maksa hellitada lootust ilusast siledast muruplatsist ning mügriseltskond jõuab alati köögiviljade küpsust testima enne pererahvast. Halvimal juhul kaksatakse taimed juure juurest pooleks veel enne, kui neist midagi kasvadagi jõuab.
Muttide püüdmiseks on aia- ja ehituskauplustes müügil mitmesuguseid lõkse. Üldine reegel on, et mutilõksuga toimetades peaks kindad käes olema ning kindlasti ei tohi lõksu pesta – inimese hõng jääb juurde. Räägitakse ka, et hästi püüab see lõks, kuhu mõni mutt on juba kinni jäänud. Kiitvaid sõnu jagub Talpirid mutilõksu kohta, mida on kerge paigaldada ning mis näib toimivat.

Veel leidub igasuguseid viise, kuidas mutte oma krundilt (naabri juurde) peletada. Küll sokutatakse mutikäikudesse muti jaoks ebameeldivalt lõhnavaid taimi (näiteks rassi või aedruutu), topitakse käikudesse haisvaid kaltse, kallatakse näiteks halvaks läinud piima või lastakse vängelt haisevat tossu. Lollikindel viis on muti varitsemine labidaga ja tema lihtviisiline mahalöömine. Ka mutikäiku pistetud toigas, mille otsas laperdab tuule käes tühi õllepurk või tuulik, tekitab muti jaoks nii ebameeldiva vibratsiooni, et ta kolib kaugemale. Leidub ka koeri, kes on kirglikud mutijahtijad ning aia puhta hoiavad.
Mügrisid võib katsuda mürgitada. Müügil on spetsiaalsed mügridele mõeldud mürgikuubikud või padjakesed. Nende puhul on oluline, et nad taluksid pinnase niiskust. Kui mürki välja panna, tuleb kanda kindaid, sest mügri haistab muidu inimese lõhna ja mürki ei võta.

 

Nippe praktikutelt hiirte-rottide-muttide-mügride vastu

* Rõngakujuline mürgisööt hiirtele-rottidele – hea on näha, kuidas söömine edeneb ja mürk väheneb.

* Ultrahelipeleti, mis tuleb paigutada õigesse kohta. Ei haisu, ei laipu ega ka hiiri-rotte.

* Peenarde alla panna peenikese silmaga traatvõrk, kust mügrid ei pääse läbi peenrasse pahandust tegema – ainuke võimalus neid peenrast eemal hoida.

* Mutid peletavad minema nende käikudesse pandud poolikud küüslauguküüned. Iga poole aasta tagant lisada küüslauku ja mutid lähevadki minema.

* Väldi iga hinna eest hiirte-rottide majja saamist – kõik praod ja augud tuleb kinni toppida! Maja ümber ei tohi ladustada mingid kolu, sest see on neile elamiseks ideaalne paik.

* Kui majapidamises koduloomi pole, saab aastaringselt kasutada mürksöötasid maja ümber.

Sarnased artiklid