Viinamarjad Eesti aias ei ole ammu enam imeasi. Neid saab kasvatada nii küttega ja kütteta kasvuhoones kui ka avamaal või hoone lõunaküljel seina ääres.
Kõiki ohtlikke või natuke kahjulikke taimi ei saa keelustada, ent neid on hea teada ja tunda.
„Ilu ei sünni patta panna ega kaunist katlasse,“ ütleb Eesti vanasõna. Ega vanarahvas ilmaasjata hoiatusi jaganud. Kusagil on seal alati tõenupp peidus.
Marjapõõsaste korrigeeriva lõikuse võib teha kevadel, kuid põhilõikuse sügisel. Marjakultuure oskuslikult valides ja noorendades võib olla kindel, et saak tuleb rikkalik ja hea.
Harva võib leida koduaeda, kus pole kasvamas ühtegi marjapõõsast.
Pojengid kuuluvad aias vähenõudlike püsilillede hulka, saades sageli aias hakkama ka ilma väetamata.
Siiski, kui kasvatatakse väga suureõielisi täidisõitega sorte, on soovitatav pojenge väetada, vastasel korral ei pruugi taimed moodustada sordiomaseid t
Kui enamasti jõuavad sibullilled meile Hollandist, siis teadlase-paberitega aednik ja mitme aiandusraamatu autor Andi Normet kasvatab neid kodusel Põlvamaal Issako-Peetri talus enam kui hektari suurusel põllul, millest kevaditi on raske ahhetamata mööduda
Muru väljanägemine oleneb palju sellest, kas valiti õige seemnesegu ja kui korralikult muru rajati.
Hilissuvi ja varasügis on parim aeg rajada uus muru, sest siis sajab tavaliselt rohkem (ei pea nii palju kastma) ning suvesoojas niiskes mullas tärkab se
Lihtõieline ebajasmiin ’Belle Étoile’ jääb meeldivalt madalaks põõsaks ja lõhnab õitsemise ajal ebamaiselt hästi.
Ebajasmiin (Philadelphus) on ajast aega olnud populaarne aiataim.
Koerahambad, tulivõhad, kolmiklilled, preeriaküünlad ja mitmed teised vähem levinud sibullilled on piiritult imetlusväärsed, pakkudes võimalust tundma õppida looduse ainukordset mitmekesisust.
Sibultaimed on osa looduse osavast ellujäämise ja paljunemis