Karmel Killandi – positiivsus kuubis
Tiiu Talvist
Kodutohter
Karmeli tähtsad inimesed: Hele, Karmel ja Karoliina Josefiine Killandi | Krõõt Tarkmeel/Karmel Killandi erakogust

Teletoimetaja ja -saatejuht Karmel Killandi sattus kunagi tudengipõlves õnneliku juhuse tõttu televisiooni tööle ja sinna tema hing pidama jäigi. Esimese hooga töötas temperamentne naine teles ligi kümme aastat, tegi siis 15-aastase pausi ja jätkab nüüd Eesti Televisioonis oma viiendat hooaega.

Karmeli peamine kuningriik on praegu igal argiõhtul ETV eetrisse jõudva populaarse meelelahutussaate "Ringvaade" toimetus, kus ta tegutsebki ühena saate toimetajatest. Toimetaja töö tähendab Karmeli sõnul igapäevast saate sisulist ettevalmistust: kogu meeskond arutab läbi võimalikud teemad, millest võiks juttu tulla, leiab intervjuu teraviku ehk võimalikult täpse teemade nurga ja esitleb seda külalisele, keda tahetakse saatesse kutsuda.

"Inimestel, kes on nõus tulema intervjuud andma, ei ole tänapäeval vaja siia tulla tähelepanu saavutamiseks. Neid, kes on oma töös tugevad, märgatakse niikuinii – meie peame neid pigem veenma, et nad tuleksid. Seetõttu tuleb meil anda neile juba enne intervjuud selgelt teada, mida me neilt täpselt küsida soovime. Intervjueeritava jaoks on ju oluline, mida ta saates ütleb, sest kõik tema öeldu jääb digiarhiivi alles – veel aastaid hiljem on väga lihtne leida, mida keegi on kunagi kusagil arvanud."

Mälutreening ja õppimine

Et "Ringvaade" on eetris iga tööpäeva õhtul, tähendab see Karmeli sõnul tohutult pingelist, täpset ja operatiivset tööd, et täita saatele antud 65 minutit võimalikult sisukalt. "Meie ülesanne on teha nii, et õhtuks oleks olemas huvitavad ja päevakohased teemad ning et need saaksid käsitletud nii hästi, et isegi vaataja, kes enne sellest teemast mitte midagi ei teadnud, saaks asjast aru."

Sugugi vähem tähtis ei ole ka see, et külalistel oleks saates meeldiv olla, sest muidu nad järgmine kord lihtsalt enam ei tule. "Eesti väiksust arvestades on ülioluline, et ühtki silda ei tohi põletada, inimestele ei tohi valetada ja kõike peab ajama avatult – nii peab julgema ka halva teema ette kokku leppida ja sellest saates rääkida, kui on vaja," sõnab Karmel veendunult. Lai teemaring eeldab kõigilt saate tegijatelt kursisolekut väga erinevate valdkondadega, ja kui ei oldagi, tuleb end kiiresti kurssi viia. Lugemine, uurimine, konsulteerimine erinevate spetsialistidega kuulub Karmeli sõnul tema igapäevase töö juurde. "See mulle "Ringvaate" juures kõige rohkem meeldibki – me ei saa end hetkekski lõdvaks lasta! See on nagu mälutreening ja ülikiire õppimine üheskoos."

Karmeli sõnul on kõik tema tööpäevad pingelised, aga mõni kohe eriti. "Eesti on väike ja mõnel päeval on ikka väga keeruline leida teemat, milles oleks päevakajalisust, kaalu ja sisu, mis oleks televisiooni visuaalsust arvestades ka mõjus ja huvitav." Enamasti kõik lõpuks ikkagi õnnestub ja see, et sellest pingest grammigi vaatajani ei jõua, on puhtalt meeskonna professionaalsuse küsimus.

See meeldib mulle!

Karmeli sõnul tuleb tema telesse naasmise eest öelda suur aitäh Eesti rahvusringhäälingu ETV programmi peatoimetaja Heidi Pruulile ja samuti teleajakirjanik Maire Aunastele, kes kord helistas ja sõnas, et tal oleks vaja oma autorisaate juurde kogenud toimetajat. Karmel mõtles pisut ja andiski nõusoleku, aga otsustas, et kaadri tagant ta, vähemalt esialgu, välja ei tule. "Koostöö Mairega oli väga põnev, ta on kogenud ja professionaalne saatejuht, aga samas tore ja huvitav inimene," tõdeb Karmel.

Maire ülesandel sattus ta tegema ka oma esimest intervjuud kaamera ees. "Oli vaja minna Estonia klaverivabrikusse tegema intervjuud perekond Lauludega ning Maire ütles, et mina pean minema. Ehkki olin tuttav nii teema kui ka perekonna endaga, tundsin end ikkagi alguses väga ebakindlalt. Aga kui hea ettevalmistus oli tehtud ja intervjuu õnnestus, tundsin, et see tegelikult ikka väga meeldib mulle!"

Nüüd on Karmel intervjueerijana kaasa löönud juba mitme ETV suurprojekti juures: tema osalusel valmis näiteks ETV 60 aasta juubel, kus tegid kaasa kõik tuntud omaaegsed ja ka praegused saatejuhid. Möödunud aastal tähistati aga suure saatega 25 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taastamisest ja selle kordaminekuks peab Karmel seda, et intervjuuks õnnestus kokku saada kõik taasiseseisvunud Eestis valitsenud peaministrid.

Karmeli kaasabil sündis ka Eesti vabariigi 100. sünnipäeva avaüritus 16. aprillil, kui televisiooni tehti tema sõnul otse keset Eestimaa võsa, metsi ja põlde, kus tuhanded inimesed matkaradadel Eestimaa ilu avastasid. "Tehniliselt oli see saade meile ülisuur saavutus, sest ega me ju ei teadnud, kas signaal igalt poolt üldse kohale jõuab," nendib Karmel ja ütleb, et sellistes projektides osalemine on tema jaoks tõeline nauding. Eriti meeldib talle selliste suurte ettevõtmiste logistiline pool, koostöö kolleegidega ja energia, mis sellises koostöös sünnib.

Soengud kultuuri teenistuses

Eluaeg muusikat õppinud Karmel sattus esimest korda televisiooni tööle 1993. aastal, kui muusikaakadeemia kursusevend Eero Raun kutsus ta appi "Kultuuripikniku" saadet tegema. Piknikusaade sai sügiseks läbi, aga Karmel kutsuti ETV-sse päriselt tööle ning tema ülesandeks sai kultuuriuudiste tegemine.

Kes seda aega mäletab, see teab, et kultuuriteema oli 1990. aastate Eestis ülimalt teisejärguline – kultuur tundus millegi kauge ja kõrgena, mis mõeldud ainult väljavalitutele. "Arutasime toimetuses, kuidas oleks võimalik kultuuri käsitlevatele teemadele rohkem tähelepanu tõmmata, kultuuri rahvale lähemale tuua." Mõeldi välja, et Karmel võiks eetris olla kuidagi silmapaistvama välimusega, aga seda ei osanud keegi ette kujutada, mille peale Karmel ja juuksur Katrin Kruusma tulid – õhtust õhtusse ilmus noor saatejuht eetrisse erineva soenguga, üks hullem kui teine.

Karmeli tornisoengud panid mõnikord ootamatusest vakatama isegi toimetusekaaslased, mis siis veel publikust rääkida. "Tollal lasti mind kriitiliste arvamuste poolt auklikuks ning noore inimesena võtsin seda ikka väga hinge. Mitte keegi meist ei taha saada kogu aeg riielda, nii oli vahel kohe päris raske," meenutab naine. Aga lõppkokkuvõttes see töötas, sest kes jälgis uudiseid ja kes soengut – kultuurisõnum jõudis ikkagi vaatajani.

Suunata ja juhtida

Karmeli esimene teleperiood lõppes üsna pea pärast poeg Karl Elmari sündimist. Selgus, et laps on siia ilma tulles kaasa saanud ülitugeva allergia ja sellest tingitud astma. Nii otsustas naine teletöölt ära tulla ja end täielikult poja tervise parandamisele pühendada. "Mõistsin siis, et see on minu elu peaülesanne ja pean sellega lõpuni minema. Nüüd, kus mu poeg on suureks kasvanud, võib ta tegeleda juba peaaegu kõigega, millega vaid soovib, ja mõõdukalt süüa kõike seda, mis maitseb, tunnen end tohutult uhkena – Karli praegune tervis on minu elutöö!"

Pärast pojaga koju jäämist leidis Karmel endas jaksu alustada eraettevõtlusega. Lugejale ehk meenuvad siinkohal näiteks suurte lilleõitega erilised rõivad, millel oli kaubamärk Powered by Karmel. "Logistika, töö koordineerimine ja jõudude ühendamine on olnud minu tugev külg juba sellest ajast, kui õppisin muusikapedagoogiks ja dirigendiks – ka seal tuleb suunata ja juhtida ju tervet koori või klassitäit lapsi." Ettevõtmine muudkui kasvas ja lõpuks oli Karmeli dirigeerida hulk õmblejaid ja disainereid, kelle koostööst sündis omanäoline ja kvaliteetne toodang. Ja kuigi firma suurema tootmise juhi teletööle naastes lõpetas, jätkub Powered by Karmeli rõivaäri väikest viisi siiani, nüüd lihtsalt valmivad firmas vaid tellimustööd.

Oma perekonna lugu

Rõivaäri tegemise perioodil sündis Karmelil ka teine laps, tütar Karoliina Josefiine. Pere elamises-olemises on alati olnud tähtis koht ka Henryl ja Helenil, Karmeli abikaasa Rait Killandi lastel eelmisest kooselust. Möödunud aasta kevadel said kõik lapsed kutse erakorralisele perekonna nõupidamisele – nagu neil ikka kombeks on, kui mingi perele oluline asi vajab koos läbiarutamist. Pere vanemad lapsed elavad juba eraldi, ja kui nad kokkulepitud päeval koju jõudsid, juhtus nii, et Karmel jäi tööasjade pärast jälle hiljaks.

Lapsed said omavahel kokku ja arutasid, mida tähtsat vanematel neile teatada on. "Kas tõesti võib olla, et me saame endale õe või venna?" tundus esimene loogiline küsimus. Koos leiti, et ei, ema läks just tagasi tööle, vaevalt ta jälle koju tahab jääda. Siis arutati, et äkki on vanemad nüüd lõpuks nõus koera võtma. Sellest on peres aastaid juttu olnud, aga kuna kellelgi pole õieti aega loomaga tegeleda, pole seda siiani tehtud. Viimane laste välja pakutud variant kõlas vanemate meelest eriti uskumatult: "Äkki nad ütlevad meile, et keegi meist on adopteeritud?" Nii said vanemad kõigepealt suure suutäie naerda, enne kui lastele teatavaks tegid, et isa palus ema kätt.

Ehkki Karmel ja Rait olid enne abiellumist koos elanud 20 aastat, tunnistab Karmel, et ootamatult tulnud abieluettepanek võttis tal ikka silma märjaks küll. "Oleme ju elanud juba terve pika elu koos, me täiendame ja tasakaalustame teineteist suurepäraselt. Ütlen ausalt, et pikemaajalist ja paremat sõpra mul pole – sel hetkel mõtledki, kuidas sul on vedanud." Karmel meenutab, et kõige rohkem tundsid nende abiellumise otsusest rõõmu just lapsed. "Minu meelest on ka tähtis, et perel oleks sündmusi, mida koos tähistada. Et oleks oma perekonna lugu, ja meie lastel on nüüd selline lugu olemas. Miks mitte!"

See ongi rõõm!

Karmeli praegusest olekust õhkab rahu ja rõõmu, tasakaalu ja sära. Kogu vestlus temaga on positiivsus kuubis! Ometi ei ole tema elu alati roosiline olnud. Muidugi algas üks väga raske periood siis, kui selgus, kuivõrd keerulise diagnoosiga tema pisipoeg sündis. Hiljem sai Karmel saatuselt veel teisegi hoobi: nimelt diagnoositi tema isal eesnäärmevähk. "Arst soovitas tablettravi, aga isa otsustas, et kui kirurgia on kord juba leiutatud, siis tuleb seda võimalust kasutada! Ja ehkki tegemist oli eaka inimesega, otsustasid arstid võtta riski ja opereerida. Operatsioon õnnestus ning isa elab praegu täiesti normaalset elu."

Raskuste tõttu või nende kiuste on Karmel selgeks saanud mõned tähtsad elutõed, mis lubavad tal nüüd elust tõeliselt rõõmu tunda. "Ma tean, mis on tõsine mure, ja ma tean, et kui kõik on korras, siis see ongi rõõm! Olen õnnelik, et mul on selline perekond ja töö; olen tänulik, et mul on sellised kolleegid ning et ma saan jälle teha asja, mis mulle päriselt meeldib ja sobib – tunnen elust täielikku rõõmu! Aastatega olen selgeks saanud, et pole vaja tekitada endale muret enne, kui probleem päriselt kätte jõuab. Elame sinnamaani täisväärtuslikult, ja kui mure on käes, lahendame selle!"