Kuidas renoveerida kivifassaadi?
Merike Lees
TM Kodu & Ehitus
Vanem kivimaja | Shutterstock

Kivifassaadide renoveerimine algab pinna puhastamisest, kahjustuste likvideerimisest ja sobiva värvi valimisest. Kuna värvitavate pindade spekter ulatub sajandite vanusest lubikrohviga elumajast äsjavalminud betoonrajatiseni, pole neile kõigile universaalselt sobivat värvi.

Sageli selgub värvimistööde ettevalmistusetapis, et ilmastiku- ning inimtegevuse tagajärjel räsitud hoone fassaad vajab märksa põhjalikumat remonti kui pelgalt ülevärvimine, ütleb Akzo Nobel Baltics tootejuht Herki Tomberg. Neil juhtudel on eriti tähtis läheneda süsteemselt, arvestades nii ehitiste niiskustasakaalu, varem kasutatud värvitüüpi, materjalide omavahelist koosmõju kui ka õigeid töövõtteid.

Fassaadikahjustused

Kõige enam kahjustab fassaade niiskus. Vigaste vuukide, väära ehitustehnilise lahenduse või ruuminiiskuse tungimise tõttu piirdesse täituvad poorid veega, mis talvel jäätub. Jää ruumala on vee omast suurem ja see põhjustabki pinna pragunemise, pragude kaudu imendub pinda üha enam vett.

Krohvi aluspinnaks võib olla tellis, betoon või kergbetoon, vanemate ehitiste puhul ka puit. Maha kukkunud krohvikihi ennistamine on kordades kallim kui betoonilt koorunud värvikihi taastamine. Krohvi võib kahjustada vigane vihmaveerenn, halvasti paigaldatud aknaplekk või maapinnast imenduv niiskus.

„Oma osa krohvi pinnakahjustuse tekkel võib olla ka krohvi jaoks sobimatu, veeauru mitteläbilaskva värvi kasutamine,” selgitab Tomberg. „Selle tulemusel jääb niiskus pidama krohvikihi alla ning külmudes põhjustabki krohvi lagunemise.” Soolade sadestumine fassaadile on enamasti vaid visuaalne probleem, kuid see viitab niiskuse liikumisele aluspinnas, mis tõsisematel juhtudel võib tuua kaasa värvi koorumise.

Aluspinna kontroll

Aluspinda hinnates tuleb teha kindlaks, kas tegemist on soojusisolatsiooni liitsüsteemi, vana mineraalse katte, sünteetilise värvi või varem värvimata pinnaga ning kas aluspind on määrdunud, sammaldunud või hoopis pragunenud. Tomberg soovitab kasutada selleks lisaks visuaalsele vaatlusele noaga tehtavat kraapimisproovi, mis aitab hinnata pinna tugevust, samuti niisutusproovi pinna imavuse hindamiseks. Indikaatorpaberiga saab mõõta leelisuse taset, lahustiproov aitab määrata pinnal olevat vana värvitüüpi, haamriga tehtud koputusproov näitab aga kätte aluspinnast lahti olevad ning parandust vajavad kohad.

Praktiline ettevalmistustöö värvimiseks peab algama pinna puhastamisest. Puhastamisel on oluline, et valitud puhastusviis ning -intensiivsus sobiksid aluspinnaga. Nii toob nõrga krohvpinna puhastamine liivapritsiga pigem kahju kui kasu, kõrge kuumus murendab betooni. Harja või kaabitsaga puhastamine on paljudel juhtudel liialt ajamahukas ja kulukas. Aluspinna tüüp, seisukord, poorsus ning määrdumisaste on olulisimad omadused, millega tuleb puhastamisel arvestada. „Kemikaale kasutades tasub hoolega järgida tootja soovitusi – ise eksperimenteerides võib aluspinnale loodetud tulu asemel pigem karuteene osutada,” rõhutab Tomberg.

Pinna ettevalmistamine

Heiki Tombergi sõnul tuleb alustuseks lahtine krohv eemaldada ja praod puhtaks kraapida. Lagunenud betoonist paistev roostetav armatuur tuleb puhastada hoolikalt traatharja või liivapritsiga ning katta roostetõrjevärviga. Suurema kahjustuse korral tasub mõelda ka täiendavate sarruste lisamisele. Lagunenud kohtade paikamiseks on soovitav kasutada ümbritseva pinnaga sama tüüpi mörti, vastasel juhul on suur oht uute pragude tekkeks. Parandused tuleb teha aegsasti, et mört enne värvimist korralikult kuivaks.

Värvide valik

Värvitüübi valikut mõjutavad nii viimistletava aluspinna tüüp, hoone asukoht, pinnal olev vana värvikiht kui ka värvimistöödeks valitud aastaaeg (lubi- ja silikaatvärvi kasutamine eeldab ööpäevaringselt vähemalt +8º C). Nõrgemate pindade nagu lubi- ja lubi-tsementkrohvi puhul on enamasti kindlaim lahendus suure  veeaurujuhtivusega mineraalne lubi- ja silikaatvärv. Mineraalvärvi peamine eelis sünteetiliste värvide ees on väga kõrge veeaurujuhtivus ehk võimet lasta aluspinnas oleval veeaurul pinnast lahkuda. Sel moel tagatakse välispiirde kiire kuivamine ning väiksemad niiskuskahjustused talvisel perioodil.

Seevastu tugevamate pindade nagu betooni ja kergbetooni, samuti tsementkiudplaatide viimistlemiseks sobivad eeskätt silikoon- ja akrüülvärvid.„Sünteetiliste värvide eelis mineraalvärvide ees on parem veehülgavus, samuti laiem värvigamma ning kasutatavate töövahendite hulk,” sõnab Tomberg. Kui sünteetiliste värvide puhul sobib töövahendiks nii rull, pintsel kui pihusti, on mineraalvärve soovitav parima nakke tagamiseks pinnale kanda üksnes pintsliga.

Silikoonvärv on Tombergi sõnul kombinatsioon mineraal- ja sünteetilise värvi headest omadustest. See on kõrge veeaurujuhtivusega värv, millel on tõhus kaitse aluspinda imenduva vee vastu, samuti lai toonigamma ning võimalus kasutada pinnaviimistluseks erinevaid töövahendeid. „Pindade õige eeltöötlus, värvimine ning hilisem korrapärane hooldus ei tõsta üksnes fassaadi esteetilist väärtust, vaid pikendab ka selle eluiga,” märgib Tomberg.

Artikli märksõnad