Ahiküte on trendikas ja soodne alternatiiv. Renoveerida vana või ehitada uus ahi?

kodus.ee
Kui vana ahi on aga liigselt lagunenud ja kivid juba välja kukkunud, tuleb tellida spetsialistilt ekspertiis, et hinnata, kas küttekeha saab renoveerida või tuleb ehitada uus. | Shutterstock

Kui kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel läksid kõik, kel vähegi võimalik üle kaug-, õli-, gaasi- või elektriküttele ning ahjud ja puupliidid lõhuti kodudest välja, siis praegu on trend vastupidine.

Kuigi 80 protsendil juhtudest on puuküte kõrvuti mõne teise kütteliigiga, võib kindlalt öelda, et ahjud ja puupliidid on Eesti kodudes tagasi.
„Ahjukütte trendikusel on nii praktilisi kui emotsionaalseid põhjuseid. Puudega kütmine on jätkuvalt suhteliselt soodne ja kuigi ka puidu hind tõuseb, siis teiste kütteliikide hinnad on seni tõusnud kiiremini. Ahiküte loob hubasust ja kodutunnet, võimaldab suvel ja sügise hakul niiskuse majast välja lüüa ning on alati olemas kui torm või rike elektri ära võtab,“ räägib K-rauta santehnika, ventilatsiooni ja kütte tooterühma juht Andrei Sööt.
Üha olulisemat rolli mängib ka see, et esimese vabariigi aegsed toiduvalmistamise traditsioonid on taas au sees ning üha sagedamini soovitakse koju küttekeha, milles saab leiba küpsetada ning üleöö valmivat hernesuppi või lambaliha valmistada.

 

Renoveerida või mitte?


Kui uue maja puhul seda küsimust ei teki, siis vanade talukohtade ja suvilate küttekehasid hinnates kerkib sageli küsimus, kumb on mõistlikum, kas vana küttekeha lammutada ja uus ehitada või püüda vana renoveerida. Eakad küttekolded on sageli väheökonoomsed, pisut lagunenud ja pole alati ootuspärase väljanägemisega, seega tuleks lasta spetsialistil olukorda hinnata. Enamasti on renoveerimine siiski soodsam kui uue rajamine.
Vana ja uut saab ka efektselt ühildada, näiteks saab vanale pliidile osta uue pliidisüdamiku koos praeahjuga või teha vanast lahtisest kaminast tänapäevase küttekeha. Kui vana ahi on aga liigselt lagunenud ja kivid juba välja kukkunud, tuleb tellida spetsialistilt ekspertiis, et hinnata, kas küttekeha saab renoveerida või tuleb ehitada uus. Ka vanade plekkahjudega tasub ettevaatlik olla, sest ühelt poolt lähevad need ohtlikult kuumaks, teisalt põlevad läbi ja tikuvad roostetama.

 

Ahi vajab alati projekti

 

Kui ahju või pliiti hakatakse rajama kohta, kus seda varem pole olnud, peab esmalt veenduma, kas seda üldse saab teha. Raske ahju ja kivikorstna all peab olema projekteeritud vundamendi tugevdus, mida arvutatakse vastavalt küttekeha ja korstna raskusele ja mõõtudele.

Kui ahi on maja peamine kütteallikas, tuleks valida soojust salvestav ahi, mis võib hoida toasooja mitu päeva, kuid seda loomulikult eeldusel, et soojustus on piisav. Pikalt hoiab soojust ka soojamüüriga puupliit ning palju maha ei jää kamin-ahi.

Suurima kasuteguriga on siiski kogukad looduslikust voolukivist või selle tehislikust alternatiivist kuumust akumuleerivad ahjud. Voolukivi on looduslik materjal, millel on hea soojuse salvestamise võime ja soojusjuhtivus. Voolukivi soojendab köetavat pinda ühtlaselt, ei kuivata õhku ega kerki lakke, lisaks ei muutu voolukivi pind kunagi tulikuumaks. Massiivne ahi võib olla nii hea põhi- kui lisakütte allikas, aga sellel on ka oma miinuspool – kui suvel on soov niiskust kõrvaldada, siis tuleb arvestada, et ahi hoiab sooja mitu päeva ja võib muuta elamise liiga palavaks.

Põhimõtteliselt on variant ehitada ahjule ka isoleeritud plaatidest ümbris ja panna sisse vaid voolukivi kiht, aga sel juhul on soojapidavus lühem.

Kindlasti ei tohi unustada, et eramu korsten vajab regulaarset puhastamist. Oluline on eemaldada koldest ja lõõridest tahm ja pigi, mõlemad on väga tuleohtlikud. Selleks, et ohte ise minimeerida tuleb valida kvaliteetne küte, seejuures võiks eelistada lehtpuud, näiteks leppa, mis tahmab vähe ja ei loobi ka sädemeid. Paberi suures koguses põletamist ahjus ja kaminas võiks pigem vältida – ka see soodustab tahmapõlenguid. Loomulikult peavad ahiküttega majas olema nii suitsu- kui ka vinguandurid.

Artikli märksõnad