Uustulnukana mereäärse linnajao tänavapilti lisandunud betoonvilla astub kolmekorruselise kortermaja ja peamiselt viilkatustega ühepere-elamute reast välja ennekõike oma mastaapsuse ja vormipuhtusega. Eramu maht on selgelt domineeriv, ent suur kinnistu võimaldab hoida distantsi naabermajadega ja piisavalt vaba ruumi hoone ümber. Maja kõrge maht lõikab kasu ka krundi looduslikust kallakust – maapind langeb piki krunti ligi kolm meetrit ehk terve korruse jagu. Nõlva sisse ehitatud hoone tänavapoolne külg on kolmekordne: esimesele tasandile avanevad garaažid ja tehnilised ruumid, teisele peauks ning kergelt eenduv kolmas korrus püüab vaateid ümbruskonnale. Maja külgedel kulgevad trepikäigud ja liigendatud maastik loovad väliruumis sujuva ülemineku ühelt tasandilt teisele.
Pikk ja põhjalik protsess
Projekteerimiseks võeti rahulikult aega ja aastatepikkust protsessi saatsid tellija ning arhitekti teineteisemõistmine. Tarmo Õkva räägib, et omanikuga erinevaid variante arutades sai üsna kiiresti selgeks, et maja tuleb ehitada osaliselt või tervikuna raudbetoonist. «Materjal andis kätte võimalused, mida soovisime projektis näha: konsoolsed väljaasted, suured aknapinnad, avarad siseruumid, kõrged laed.»
Teostuse kvaliteedi osas kompromissile minna ei tahetud ja nii otsiti pikalt ka professionaalset teostajat. «Heal tegijal on tööd rohkem kui aasta ette planeeritud. Selles mõttes oli huvitav kogemus, et keegi otseselt ära ei öelnud, projekt tundus huvitav ja ahvatlev, aga maht oli suure firma jaoks väike ning nõudmised kvaliteedile kõrged. Kokkuvõttes teostaja leidus ja betooni valamise ning eksponeerimisega on palju vaeva nähtud,» räägib arhitekt. «Ka tehnilised ja targa maja süsteemid on hoones kõrgel tasemel, ehkki võimalusi on tänapäeval veelgi rohkem. Uute projekteerimisnormide ja -tingimuste juurde käivad juba iseenesest päikesepaneelid, sidesüsteemid, automaatika, valve- ja kontrollsüsteemid jms. Palju oleneb tellija tehnikalembusest.»
Läbipaistvus
Ehituslik läbimõeldus, selgus ja loogika jätkuvad ka majas sees. Vajadus paigutada eramu nõlvakule dikteeris paljuski siseruumide asetuse. Kui esimene korrus on tehnilistele ruumidele ja abipindadele kohaselt madalam ning kolmandalgi korrusel anti tavakõrguses lagedega magamistubadele hubasem ja -intiimsem olemus, siis teise tasandi eluruumid esitlevad maja mastaapsust täies uhkuses.
Ülikõrgete lagedega ruumikas elutoas on luksuslikult õhku, avarust ja avatust. Suured põrandani aknapinnad ja klaasseinad lasevad valguse liikuma ja pakuvad vaateid nii majast välja kui ka läbi erinevate ruumide. Mööda läbi maja kõrguvat klaasšahtiga treppi liikudes avanevad ootamatud vaatenurgad, peegeldused ja interjööri kaunid arhitektuursed rakursid.
Arhitekti sõnul on maja hea näide voolavast ruumiplaneeringust, mida iseloomustab mitmetasandiline ühest avatud ruumist teise kulgemine, kuid samas selgepiiriline ja funktsionaalne ruumide kogum. «Toad on paigutatud üksteisest eraldi, nii et peale pesuruumide pole teistel tubadel justkui uksi vajagi, need võivad kogu päevaks avatuks jääda.»
Béton brut
Kujunduses jätkub halja betooni teema. Jõuline materjal näitab oma eheduse võlu ausalt ja ilustamata, tuues raketise jäljed, defektid ja ebatasasused varajamatult nähtavale. Betooni brutaalset ilu hindav omanik nimetab materjali kujundlikult superkangelaseks, mis muutub ajas üha õilsamaks ja kindlamaks. Pinna viimistlemine värvi või tapeediga ei tulnud kõne allagi.
Sellisele mõneti maskuliinsele ja kargele foonile tegi sise-kujunduse disainer Natalia Perova (NP Design), kes lisas inter-jööri tubli annuse suurlinlikku loftilikkust ja futuesteetika. Betooni kõrvale valitud mehistes materjalides – tumedas puidus, metallis, klaasis ja nahas ning suurte ruumide askeetlikus tühjuses on Stanley Kubricku filmidest tuttavat ulmelisust ja julesverne’likku allveelaevatemaatikat.
Elutoa keskmes on skulptor Aleksander Litvinovi masina-esteetikast kantud hiiglaslik sepistatud pannoo, millel olevas periskoobis plingib punane tuluke justkui Terminaatori silm. Nii selles kui ka paljudes teistes detailides avaldub omaniku kirg tehnoloogia, ulme ja tulevikuutoopiate vastu. Tundub, et üldse laiem maailmale avatus ja kosmopoliitsus on pererahvale omane. Veel oma õigele kohale sättimist ootava kunsti hulgas on nii kohalike kunstnike teoseid kui ka maailmanimesid. Näiteks võtab peauksest sisenejaid vastu Mehhiko kunstniku Sergio Bustamante inimsuuruses pronksskulptuur «Alateadvus», mis kõrges trepihallis uskumatult imposantselt esile tõuseb.
Tasakaalus tervik
Üksikute skulpturaalsete mööbliesemete ja robustsete betoonseintega interjööris ei teki kordagi külma või steriilset tunnet. Hallikasroheka tonaalsusega betoon koos tumepruuni puidu ja pronksikarva detailidega mõjub hoopis üllatavalt hubaselt ning soojalt. Avatusele ja läbipaistvusele rõhuvas interjööris on ka mitmeid omaette olemise kohti – intiimsema olemisega magamistoad, suurte raamaturiiulitega soliidne kabinet teisel korrusel või mugavate tugitoolidega istumisnurgad.
Lõõgastumiseks on mõeldud ka krundi servas eraldi väikeses majas asuv koduspaa basseini, sauna ja kodukinoga.
Ehkki Kivisilla Haljastuse loodud maastikukujundus saavutab taimestuse mõttes oma toreduse alles aastate jooksul, on üldpilt paigas − valmis on piirdeaed, väikevormid, käiguteed ja välisvalgustus.
Nii arhitektuurset lahendust kui ka sisekujundust võikski iseloomustada hoolikas ja detailideni läbi töötatud protsess, mille tulemuseks on nii füüsiliselt kui ka esteetiliselt terviklik ja toimiv eramu. See on kodu, mille valmimisel ei järgitud tavapäraseid eeskujusid, vaid isiklikke eelistusi ja elustiili. Tabavalt võtab teema kokku arhitekt, öeldes, et tellija soov oli teha midagi endale, midagi väga isiklikku – «maja, mis ei pea meeldima kõigile, vaid kus kodu rajaja tunneb oma soovide ja ideede materialiseerumisest täit rahuldust».
