Ehtekunstile keskendunud mitmekülgne Julia Maria Künnap
Tiina Kolk
Herbert Hoffmanni nimelise preemiaga pärjatud Julia Maria Künnap on ise ka ühe teenetemärgi – Eesti parimaid looduskaitsjaid tunnustava tammelehekujulise märgi autor. | Terje Ugandi

Julia Maria Künnap pälvis tänavu varakevadel konkurssnäitusel “Schmuck 2018” ehtemaailma ühe ihaldatuma auhinna, Herbert Hoffmanni nimelise preemia. 

Samuti on tema loomingulisi otsinguid tunnustatud Roman Tavasti ja dr Ruth Reisert-Hafneri stipendiumide ning Ede Kurreli ja kunst.ee aastapreemiaga. Julia Maria Künnapi loodud linateos “Pingviinide paraad” kuulutati Tessaloniki filmifestivalil parimaks animafilmiks ja tema kavandatud lastetool võitis Red Doti disainiauhinna.

Viimasel ajal on Julia Maria Künnap keskendunud ehtekunstile. Mullu astus ta oma loominguga rahva ette Niguliste kirikus toimunud näitusel “Elu ja surma küsimus”. Nii väljapanek kui ka sellega kaasnev kataloog olid üles ehitatud lineaarselt, moodustades voldikulaadse teose, milles taiesed (ja kataloogis fotod) on esiküljel, tagaküljel aga joonistused ja kavandid. “Kõigi ehete “pealkirjadest” kokku tuli luuletus,” kommenteerib autor.

Tol näitusel ja ka järgnevail väljapanekuil veetlevad vaatajaid Künnapi lihvitud kividest ehted. Eelmisel aastal oli neid võimalik vaadata nii väikesel isikunäitusel Taipeis kui ka kutsutud osalejatega näitusel Pariisi mineraalimuuseumis. Veebruaris osales ta Eesti ehtekunstnike grupinäitusel “Udujutt” Stockholmis, seejärel Münchenis “Schmuckil”. Künnap võtab pidevalt osa rahvusvahelistest näitustest, praegu on tema tööd Belgias Monsis välja-panekul “Elle Luit” ja ühisnäitusel USA kunstniku Michael Crowderiga Houstonis Texases. Mais võib Künnapi töid näha veel Padovas ja Pariisis, augustis Imatras, kus ta ehtetriennaali raames ka workshop’i annab, ning oktoobris Euroopa tarbekunsti konkurssnäitusel Belgias Monsis.


Neist etteasteist kõige tähtsam on “Schmuck”. Teie loomingut on varemgi sellele näitusele valitud, kuid seekord võitsite “lahingu” ja saite Herbert Hofmanni nimelise preemia. Kas see auhind on ehtevaldkonnas sama kaalukas kui filmimaailmas Oscar?

Tõesti, see on üks olulisemaid nüüdisaegse ehtekunsti auhindu, mida antakse välja aastast 1973. Selle laureaadid valitakse Münchenis Internationale Handwerksmesse raames toimuval konkurssnäitusel “Schmuck”, mille dr Herbert Hofmann asutas 1959. aastal.

Müncheni ehtenädal ongi õitsele puhkenud tänu “Schmuckile”. Kohal on kõik selle ala maailma tegijad: kollektsionäärid, galeristid, muuseumide kuraatorid, õppejõud ja tudengid.

Tänavu valis 920 kandidaadi hulgast näitusele 65 kunstniku tööd Halle kunstikõrgkooli professor Hans Stofer. Preemia žüriisse kuulusid Caroline Broadhead Central Saint Martinsi kolledžist, Danneri Fondi tegevjuht dr Gert Bruckner, Pforzheimi ehtemuuseumi juht Cornelie Holzach ja Itaalia kunstnik Stefano Marchetti.

Tavaliselt jagatakse kolm võrdset auhinda solidaarselt erinevate generatsioonide – vanem, keskmine ja noorem – vahel. Mina olin seekord aastate poolest noorim.

Mulle tundub, et päris nii lihtsalt see asi ei käi, et keegi tuleb pöörase taiesega ja saab esimesel korral auhinna. Žürii otsus on enamasti pika ja põhjaliku vaidluse tulemus, ehku peale ei minda.

Kuigi seekord esitasin rohkem töid, valis Stofer näitusele ainult kaks ehet. Muidugi ei kuulu tema otsus vaidlustamisele. Ühe neist on broneerinud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM).


Teete peamiselt kividega ehteid. Millega on looduskivid teid “ära teinud”?

Läksin ehtekunsti õppima juhuslikult. Kui pidin EKA ettevalmistuskursustel otsustama, võtsin päevakese mõtlemis-aega. Olin varem kaalunud skulptuuri, aga ma ei julgenud nii abstraktse ala kasuks otsustada ... Jäigi üle ehtekunst – ruumiline ala hoomatavas mõõtkavas. Tol ajal kuulus ehtekunst metallikateedri alla ja kui läksin küsima, kas ehtekunsti saab ka õppida, siis vastati: “Nojah, metalli siis.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Diivan.

Artikli märksõnad