Ehtekunstile keskendunud mitmekülgne Julia Maria Künnap

Tiina Kolk

Herbert Hoffmanni nimelise preemiaga pärjatud Julia Maria Künnap on ise ka ühe teenetemärgi – Eesti parimaid looduskaitsjaid tunnustava tammelehekujulise märgi autor. | Terje Ugandi

Julia Maria Künnap pälvis tänavu varakevadel konkurssnäitusel “Schmuck 2018” ehtemaailma ühe ihaldatuma auhinna, Herbert Hoffmanni nimelise preemia. 

Samuti on tema loomingulisi otsinguid tunnustatud Roman Tavasti ja dr Ruth Reisert-Hafneri stipendiumide ning Ede Kurreli ja kunst.ee aastapreemiaga. Julia Maria Künnapi loodud linateos “Pingviinide paraad” kuulutati Tessaloniki filmifestivalil parimaks animafilmiks ja tema kavandatud lastetool võitis Red Doti disainiauhinna.

Viimasel ajal on Julia Maria Künnap keskendunud ehtekunstile. Mullu astus ta oma loominguga rahva ette Niguliste kirikus toimunud näitusel “Elu ja surma küsimus”. Nii väljapanek kui ka sellega kaasnev kataloog olid üles ehitatud lineaarselt, moodustades voldikulaadse teose, milles taiesed (ja kataloogis fotod) on esiküljel, tagaküljel aga joonistused ja kavandid. “Kõigi ehete “pealkirjadest” kokku tuli luuletus,” kommenteerib autor.

Tol näitusel ja ka järgnevail väljapanekuil veetlevad vaatajaid Künnapi lihvitud kividest ehted. Eelmisel aastal oli neid võimalik vaadata nii väikesel isikunäitusel Taipeis kui ka kutsutud osalejatega näitusel Pariisi mineraalimuuseumis. Veebruaris osales ta Eesti ehtekunstnike grupinäitusel “Udujutt” Stockholmis, seejärel Münchenis “Schmuckil”. Künnap võtab pidevalt osa rahvusvahelistest näitustest, praegu on tema tööd Belgias Monsis välja-panekul “Elle Luit” ja ühisnäitusel USA kunstniku Michael Crowderiga Houstonis Texases. Mais võib Künnapi töid näha veel Padovas ja Pariisis, augustis Imatras, kus ta ehtetriennaali raames ka workshop’i annab, ning oktoobris Euroopa tarbekunsti konkurssnäitusel Belgias Monsis.


Neist etteasteist kõige tähtsam on “Schmuck”. Teie loomingut on varemgi sellele näitusele valitud, kuid seekord võitsite “lahingu” ja saite Herbert Hofmanni nimelise preemia. Kas see auhind on ehtevaldkonnas sama kaalukas kui filmimaailmas Oscar?

Tõesti, see on üks olulisemaid nüüdisaegse ehtekunsti auhindu, mida antakse välja aastast 1973. Selle laureaadid valitakse Münchenis Internationale Handwerksmesse raames toimuval konkurssnäitusel “Schmuck”, mille dr Herbert Hofmann asutas 1959. aastal.

Müncheni ehtenädal ongi õitsele puhkenud tänu “Schmuckile”. Kohal on kõik selle ala maailma tegijad: kollektsionäärid, galeristid, muuseumide kuraatorid, õppejõud ja tudengid.

Tänavu valis 920 kandidaadi hulgast näitusele 65 kunstniku tööd Halle kunstikõrgkooli professor Hans Stofer. Preemia žüriisse kuulusid Caroline Broadhead Central Saint Martinsi kolledžist, Danneri Fondi tegevjuht dr Gert Bruckner, Pforzheimi ehtemuuseumi juht Cornelie Holzach ja Itaalia kunstnik Stefano Marchetti.

Tavaliselt jagatakse kolm võrdset auhinda solidaarselt erinevate generatsioonide – vanem, keskmine ja noorem – vahel. Mina olin seekord aastate poolest noorim.

Mulle tundub, et päris nii lihtsalt see asi ei käi, et keegi tuleb pöörase taiesega ja saab esimesel korral auhinna. Žürii otsus on enamasti pika ja põhjaliku vaidluse tulemus, ehku peale ei minda.

Kuigi seekord esitasin rohkem töid, valis Stofer näitusele ainult kaks ehet. Muidugi ei kuulu tema otsus vaidlustamisele. Ühe neist on broneerinud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM).


Teete peamiselt kividega ehteid. Millega on looduskivid teid “ära teinud”?

Läksin ehtekunsti õppima juhuslikult. Kui pidin EKA ettevalmistuskursustel otsustama, võtsin päevakese mõtlemis-aega. Olin varem kaalunud skulptuuri, aga ma ei julgenud nii abstraktse ala kasuks otsustada ... Jäigi üle ehtekunst – ruumiline ala hoomatavas mõõtkavas. Tol ajal kuulus ehtekunst metallikateedri alla ja kui läksin küsima, kas ehtekunsti saab ka õppida, siis vastati: “Nojah, metalli siis.”

Praegu kasutan metalli vaid hädapäraselt. Eelistan kulda, aga valida võiks veel hõbeda ja plaatina vahel – need ei tekita inimkehale allergiat.

Hõbe on liiga pehme, oksüdeerub ja ehte pinnaviimistlus ei säili. Kuld puhta metallina on küll hõbedast pehmem, kuid sulamis (enamasti prooviga 585 või 750) hõbedast paremate omadustega. Kuld võib pisut teravama maitsemeelega inimestele võõristavalt mõjuda, sest eks ole kullast ajaloo jooksul palju võrdlemisi inetuid ehteid valmistatud. Seepärast muutus kuld vahepeal nii rahvusvahelises kui ka Eesti ehtekunstis tabuks. Kuid värvilt ja töödeldavuselt pole kullale võrdset.

Kividega hakkasin tegelema oma teisel “teeotsal”. Nii EKAs õppides kui ka paar aastat pärast õpinguid püüdsin luua ehteid uusi tehnoloogilisi võimalusi kasutades, mida veel mõni aasta varem polnud olemaski: kivide asemel leedtuled, tillukesed elektrimootorid, patareid. Noore inimese asi.

Ühel hetkel hakkas see laad ennast ammendama. Siis meenus mulle esimesel kursusel kingiks saadud suure särava kiviga sõrmus. Olin tol ajal näinud unes, et tahklihvis kivi asemel on hoopis klaas, mis oli hakanud sulama nagu komm päikese käes. Kümme aastat hiljem unele tagasi mõeldes tundus, et sellist kivi võiks üritada lihvida. Üldse, mulle meeldib teha neid asju, mida ma ei suuda vaimusilmas ette kujutada. Mul polnud võimalust siin ühtegi töökotta sisse astuda, et sellist kivi lihvida. Tõenäoliselt oleks mind luuaga välja pühitud, sest oleksin kallist lihvmasinat kohe tahtnud väärkasutada. Seepärast tellisin endale lihtsa hobimasina, ehitasin selle ümber ning netist leitud õpetuste järgi tegin endale peamised fassettlihvi tõed selgeks. Murdumisnäitajad, kriitilised nurgad, lihvitüübid. Saatsin esimesed kivid “Schmucki” konkursile ja kõik kolm ehet valiti ka näitusele, kust üks Itaalia kollektsionääride perekond ostis ära kaks tööd. Ma pole arvet pidanud, aga arvan, et peale ETDMi püsikogu on neil Padova kollektsionääridel suurim minu tööde kogu. Sel aastal tahtsid nad väga rinnaehet, mis “Schmucki” kataloogiski näha, aga ETDM oli ehte juba välja valinud.


Küllap nad oskasid toona ja nüüdki hinnata peale ehete ilu ka lihvi meisterlikkust ning ainulaadset kunstniku käekirja.

Kui tahta millessegi sügavuti minna, tuleb endale piirid luua ja ühele asjale keskenduda. Mina töötan kividega ja pean selles raamistikus teatud asjadega arvestama, näiteks et igal värvil on teatud omadused. Eset, mida saan teha rohurohelisest nefriidist, pole võimalik valmistada pigimustast obsidiaanist ehk vulkaanilisest klaasist, sest struktuuri ja keemilise koostise tõttu on nende kivide omadused erinevad.

Nefriidist, kõige elastsemast mineraalist on võimalik lihvida väga peeneid või õhukesi esemeid, seepärast on nefriidist valmistatud paberinuge. Isegi kukkudes või täie jõuga painutades on nefriiteset raske murda. Tahklihvis on mõtet lihvida läbipaistvaid kive. Lihvitüübid on välja kujunenud toomaks parimal viisil esile kivi võimet valgust tagasi peegeldada. Olen kasutanud nii ametüsti, tsitriini, suitsukvartsi kui ka mäekristalli – kvartsi erimeid. Eri värvi ja sellest tuleneva nimetuse tingivad väga väheses koguses kivis leiduvad lisandid, mineraal, kvarts ehk ränioksiid, on kõigi puhul sama.

Pikalt üht tüüpi materjaliga töötades rändab mõte teiste ideede juurde, mille teostamiseks on vaja teistsuguseid materjale. Vahelduseks võtan jälle kätte nefriidi või lapis lazuli, mõnikord hoopis vesipühvli sarve. Olen üsna teadlikult vältinud kallimaid ehtekive, sest odavamad kivid annavad rohkem vabadust mängida, eksida, kui soovite.

Idee võib ju olla suurepärane, kuid vahel on töö käigus vaja teha korrektuure, sest ükski looduskivi pole matemaatiliselt ideaalne. Kivis võivad olla suletised – kristallivead, mõnda neist pole võimalik palja silmaga märgatagi. Vahel võib kivi töö valmimise lõpufaasis sellisest kohast murduda. Siis on vaja otsustada, kas allesjäänud osa on võimalik kasutada või mitte.

Fassettlihvi puhul peab iga tahkude ring olema lihvitud ühe ja sama sügavuseni. Kui hetkeks mõttesse vajuda ja liiga sügavalt lihvida, tuleb kogu ring uuesti üle käia. Olenevalt lihvitüübist tuleb vahel kohendada rohkem kui üht ringi. Täiuslikust ideest saab lõpuks ikka hoolikalt peidetud vigade kogum. Korraliku lihvi üks lihtsamini märgatavaid tunnuseid on, et tahkude nurgad jookseksid kokku ja sümmeetrilised tahud oleksid ühesuurused. Muidugi on tähtis kivi sära ehk see, kuidas valgus tahkudelt tagasi peegeldub. Peegeldus sõltub tahkude nurgast kivi kesktelje ja üksteise suhtes. Erinevate mineraalide optilised omadused, mida esimese asjana iseloomustab murdumisnäitaja, on erinevad ja sellest sõltub ka kriitiline nurk – väikseim võimalik tahu nurk kivi alaküljel ehk paviljonil, mille puhul valgus tagasi peegeldub, ei läbi kivi. Üldiselt on tahklihvimine kui näidikute järgi udus lendamine – töö õnnestumine selgub alles pärast poleeritud kivilt viimaste kinnituslakijääkide eemaldamist.
Töötan kividega nagu maalija õli ja lõuendiga või skulptor saviga. See on maailm, milles end väljendan.


Kuidas sündis 2010. aastal maineka Red Doti disainiauhinna võitnud minimalistlik söögitool Mari?

Mind on vist varasest east  saatnud teatav nipsakus. Odav on sageli kole ja see, mis meeldib, liiga kallis ning vahel ikka mitte piisavalt hea. Seepärast teen parem ise. Söögitool Mari oli üks arvukaid “disainesemeid”, mille olen valmistanud. Ju siis tol hetkel haaras mind mingi ambitsioon, et saata tool Essenisse maailma suurima disainiauhinna konkursile. “Been there, done that,” võin takkajärele öelda. Kingad, käekotid, mantlid, lauad, diivanid, raamaturiiulid, lastenari või trepp, mille alla mahub nii panipaik kui ka tualett – selliste esemete kavandamine ja teostamine on olnud mu elu osa. Tõepoolest, pärast bakalaureusekraadi kaitsmist leidsin end ühel hetkel professionaalses stuudios nukufilmi tegemas. Sellised põiked on enese võimete tundmaõppimiseks omamoodi vajalikud, kuid usun, et kõige sügavamini saab minna ja seeläbi kõige huvitavamaid tulemusi saavutada ikkagi õpitud alal.


Mida te vabal ajal teete, kuidas oma akusid laete?

Kunstniku needus on see, et tal õigupoolest polegi vaba aega. Kunstnik ollakse 24/7 või siis ei olda üldse. Enese lahtirebimiseks ja kummitavate mõtete peast pühkimiseks on vaja tugevaid drooge – mulle sobib tuul. Lapsena hullasin mereäärsetes lainetes, noorena sõitsin purjelaual ja viimased kümme aastat koos perega purje all. Tuul puhub kõik maised mured peast. Ega vanad kreeklased asjata öelnud: on elavad ja surnud ning need, kes sõidavad merd. Ma läheks oma ateljees talviti päris hulluks, kui ei teaks, et ühel suvepäeval on jälle võimalik lasta kaiotsad lahti ja tõsta purjed, püüda tuult ning jätta maaviirg horisondi taha.

Artikli märksõnad