INGRID RUUDI: Arhitektuuri mõistmiseks on vaja rohkem vahetuid ruumikogemusi, mis saavad koguneda ajaga
Tiina Kolk
Arhitektuuriajaloolane Ingrid Ruudi ühteaegu õpetab EKAs tudengeid ja lõpetab seal ka oma doktoritööd. | Terje Ugandi

19. maini Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud näitus "Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile" võimaldab tõstatada erinevaid küsimusi ja näha Eesti 20. sajandi arhitektuurilugu, tänapäeva praktikat ja ruumikasutuse viise sisseharjunust hoopis tavatumas valguses. Kuraator Ingrid Ruudi võttis eesmärgiks pakkuda põnevaid teeotsi, millistelt positsioonidelt võiks üldse arhitektuuri üle arutleda.

Ingrid Ruudi on tunnustatud ­arhitektuuriajaloolane, -kriitik ja kuraator ning Eesti Kunstiakadeemia (EKA) doktorant ja nooremteadur, kelle üheks uurimissuunaks on soouuringute rakendamine arhitektuuriajaloole. Aga teda paeluvad nii hilisnõukogude aja kui ka tänapäeva Eesti arhitektuur, arhitektuuri ja kunsti suhted. Ta on kirjutanud kunsti- ja arhitektuurikriitikat, (pea)toimetanud aastail 2004–2011 ajakirja Ehituskunst, kureerinud kunsti- ja arhitektuurinäitusi.

2015. aastal toimus Soolalaos tema koostatud menukas näitus «Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994» ja selle põhjal üllitati mahukas kataloog.

Ta oli ka suurt rahvusvahelist vastukaja pälvinud 2008. aasta Veneetsia ­arhitektuuribiennaali projekti «Gaasitoru» kuraator. Nii «Gaasitoru» (koos ­Maarja Kase, Ralf Lõokese ja Neeme ­Külmaga) kui ka 2011. aastal linnainstallatsioonide festivalil «LIFT11» (koos Margit Aule, Margit Arguse, Maarin Ektermaniga) kureerimise eest pälvis ta kaaslastega ­Kultuurkapitali aastapreemia.

2015. aastal sai ta Eesti Arhitektide ­Liidu teenetemedali ja tunamullu ­Perekond Kreisi Fondi preemia.
 

Kuna õpetate EKAs 20. sajandi arhitektuuri, arhitektuuri analüüsi ning kunsti ja avaliku ruumi kursusi, siis tundub, et näituse «Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile» teema(d) on teid ­juba aastaid paelunud. Kuidas selle näituse idee sündis?

Nagu ikka näitused sünnivad – kuklas kripeldavatest mõtetest ja küsimustest, mis tahavad vastuseid. Feministlik arhitektuur pole küll minu põhiteema, aga olen ilmselt intellektuaalselt ahne ja rahutu. Mõtteid on rohkem, kui teha jõuaks. Mõistlik akadeemiline inimene tegeleb ühe teemaga ja süvenenult, aga mina kipun korraga jooksma mitmes suunas. Seepärast teengi väga erinevaid ­asju. Olen tegelnud nii kujutava kunsti kui ka arhitektuuriga ning püüdnud tekitada nende vahel kokkupuutepunkte ja traageldusi.

2004. aastal usaldati mulle teoreetilise suunitlusega Eesti Arhitektide Liidu ajakirja Ehituskunst, mida nüüd üllitab EKA arhitektuuriteaduskond, toimetamine. Võtsin eesmärgiks avardada arusaamist arhitektuuriteooriast ja erinevatest ­lähenemisvõimalustest arhitektuurile, nii tegingi esimese numbri feministlikust teooriast lähtudes. Kuna Eesti arhitektuuris, erinevalt kujutavast kunstis, sellega praktiliselt ei tegeldud, kaasasin ka välisautoreid, tõlkisin ise ajakirja klassikalisi tekste. Aga kuigi too ­Ehituskunsti number sai vastukaja küll, ei toonud see tegelikult uusi uurijaid ega laiemat diskussiooni ja arhitektide ringkond oli ­samuti äraootaval positsioonil.

Igatahes jäid need teemad õhku ja mulle tundus, et Eesti arhitektuuri ajalugu võiks vaadata ka sellest vaatepunktist lähtudes. Näituse idee küpses kaua, aga kui kolm aastat tagasi tegin ettepaneku muuseumile, sain aru selle ambitsioonikusest, sest polnud ju varasemaid uurimusi, millele toetuda.

Tahtsin väljapanekuga «Oma tuba. ­Feministi küsimused arhitektuurile» korraga näidata palju teeotsi ja selle lähenemise rikkalikkust.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Diivan.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid