* Kui ööd on juba soojad, vii toalilled (v.a õrnad troopikataimed) välja suvitama.
* Pärast õitsemist lõika vanu oksi välja forsüütial, tuhkrul enelal, nipponi enelal, värdenelal, ebajasmiinil, jaapani ebaküdoonial, Thunbergi kukerpuul, kuldsõstral jt kevadel ja varasuvel õitsenud ilupõõsastel.
* Murra rododelt pärast õitsemist õisikud ära, et nad ei kulutaks asjatult jõudu seemnete kasvatamises. Seda tehes ära vigasta noori pungi.
* Tulpidel ja nartsissidel näpista ära kuivanud õied, sest seemnekuparde kasvatamine kurnab sibulat. Õievart ja lehti hoia aga kolletumiseni, et toitained jõuaksid minna sibulasse.
* Toesta aegsasti pojenge jm kõrgekasvulisi püsililli, enne kui nad jõuavad lamanduda.
* Jälgi taimede noori võrseid, et võimalikult ruttu avastada lehetäid ja need hävitada.
* Hoia tuhaämber käepärast, et peletada tuhaga maakirpe redise-, kapsa-, kaalika- jt ristõieliste peenrast.
* Kui öökülmad enam ei kimbuta, istuta avamaale ette kasvatatud külmaõrnad köögiviljad: kurgid, tali- ja suvikõrvitsad, aedoad, suhkrumais.
* Pane hernestele kepid või tõmba vaiade vahele nöörid.
* Juuni keskel külva säilitusporgand, sest tõusmete tärkamise ajaks on porgandikärbes lendluse ja munemise lõpetanud. Enam pole ohtu, et porgandid lähevad „ussitama”.
