Kaisa Selde meelest on kõik tema tegemised rikastavad. Ta nimetab erinevaid kogemusi elukestvaks õppeks, olgu selleks igakuine dubleerimine, mõned korrad aastas õhtujuhtimine või püstijalakomöödiate tegemine. Kõik õpitu võtab ta lõpuks endaga lavale kaasa.

"Hiljuti hakkasin ka laulmisega tegelema, mis on mulle täiesti uus asi. Muusik Merike Susiga puutusin ma kokku saates "Suur komöödiaõhtu" ja meil oli hea klapp. Mõtlesime, et võiksime koos veel midagi teha. Ma kutsun seda blogimuusikaliks, kuna laulan laule, mis on mulle mingil eluperioodil tähtsad olnud, ja räägin nende juurde lugusid oma elust," kirjeldab Kaisa.

Ta tähendab juurde, et see lauluprojekt on suunatud pigem väiksemale publikule, näiteks baaris või restoranis. Praegustes veel jätkuvalt keerulistes oludes ootab laulukava aga sahtlis oma võimalust.
Kui Kaisalt küsida, milline muusikapala iseloomustab tema praegust eluperioodi, meenub talle laul, mis hakkas teda kummitama sügisesel seenelkäigul. "Laul hommikuvõimlemisest" taustal kõlamas, seikles Kaisa siis mööda metsa ja kavatseb nüüd selle samuti oma laulude kavasse võtta.

Kaoses peitub isevärki rutiin
 

Kriisi tähe all kulgenud aasta mõjutas kõigi elu ja erandiks ei olnud ka Kaisa. "Eelmisel kevadel oli mul küll selline tunne, nagu vaip oleks jalge alt ära tõmmatud ja maailm kokku langenud. Mäletan hetke pimedal kevadõhtul, kui olin bussiga teel Tartust etenduselt tagasi Tallinna ja hakkasin järjest saama meile etenduste ning esinemiste ärajäämise kohta. Käed vajusid rippu ja minu esmane mõte oli egoistlik, et mis minust nüüd saab," meenutab näitleja.

Paar päeva hiljem läks Kaisal see tunne üle, sest kevades oli vähemalt valgust ja lootust. Kuid temalgi tuli harjuda pideva ümberplaneerimise ja segadusega. Siiani elab Kaisa pigem päev korraga. "Kriisi teise laine ajal tuli mulle mitmeid esinemiskutseid, kus keeruliste aegade tõttu taheti küll kogu elamust, aga kas poole hinnaga või tasuta. Tegin siis mõned heategevusprojektid, aga tegelikult oli ju kõigil raske ja ka mina ei saa minna poodi ning tasuta või poole hinnaga leiba küsida."

Kui eelmine aasta kõrvale jätta, on Kaisa kaootilise eluviisiga harjunud. Iga tema päev on erinev ja see mõjub värskendavalt. Sellises kaoses peitub Kaisa jaoks omamoodi rutiin ja ta ei kujuta ette, kui peaks iga päev kellast kellani tööl käima. Introvertse inimesena sobis Kaisale koroonakevadel ka rohkem kodus olla, mida ta tavapäraselt väga naudib. Kui aga kriisiaeg pikemaks venis, hakkas temagi inimkontakti järele igatsema.

Rohelise vööga personaaltreener
 

Vastukaaluks pigem sissepoole elavale loomule on Kaisa õppinud füüsilise teatri eriala. "Ma eelistan nii näitleja kui ka pealtvaatajana just aktiivsemad etendusi," tunnistab ta.
Kaisa koduteatris Eesti Noorsooteatris (endine NUKU) on käinud palju füüsilise teatri viljelejaid. "Nende lavastatud teatritükkides osalemine on mulle alati värskendav ja südamelähedane."

Teatriväliselt püüab Kaisa samuti iga päev palju liikuda ja trennis käia. Ilusamate ilmadega vaheldab ta jõutreeningut jooksmisega, sügistalvisel ajal eelistab lihastreeningut siseruumis. Regulaarse treenimise juurde jõudis Kaisa aga alles mõni aasta tagasi, kui ta hakkas pärast pikka pausi Reval Spordi klubis rühmatreeningutes käima. Sealne olustik ja ägedad treenerid innustasid teda treenimisest veel rohkem teada saama – miks ja kuidas midagi teha. Sellest arenes eesmärk õppida personaaltreeneriks ja kuigi Kaisal on juba ka juhendatavaid, eelistab ta seda ametit pigem hobi korras pidada.

"Minust sai eelmisel sügisel personaaltreener ja ise treenides katsetan jätkuvalt erinevaid harjutusi ning lähenemisviise. Kui keegi midagi küsib, siis olen selle enda peal järele proovinud või vähemalt sellele mõelnud," nendib näitleja.

Varem oli Kaisa kokkupuude spordiga minimaalne, kui välja arvata karate, milles on tal elu ainus kuldmedal. Ta tegeles karatega kooli ajal, aga ta jättis selle pooleli, kuna trennidega kaasnesid vigastused ja tüdimus lüüasaamisest.

Kaisa tunnistab: "Kõiges, mida ma teen, pean alati parim olema. Karates oli mul roheline vöö, aga treenisin endast kõrgemal tasemel, pruuni vöö saavutanutega. Sain nendega harjutades pidevalt lüüa ja väsisin sellest ilmselt lõpuks ära."

Trenn annab tervist ja võhma
 

Kaisa treenib eesmärgist eesmärgini ja seab endale realistlikke sihte. Tema viimane suurem soov oli jõuluvanale viis korralikku lõuatõmmet teha ja selleks valmistus Kaisa pikalt. Teine eelmise aasta lõpuks täitunud siht oli oma keha raskuse koormusega kükkide tegemine. Niisugused arendavad eesmärgid, mille nimel järjepidevalt töötada, on talle ühtlasi ka motivaatoriks.

"Trenni tulemusena olen tervem ja tunnen end hästi. Võhma on rohkem ja kõik tavaelus ning ka laval toimuvad tegevused on siis kerged," räägib näitleja, kuid lisab: "Paar aastat tagasi tuli mul ka treeningusõltuvust ette. Kui trenn vahele jäi, kippusin rahutuks muutuma. Õnneks sain sellest üle ja nüüd lepin sellega, kui mõni kord vahele jääb."

Treenimise füüsilistele positiivsetele aspektidele lisaks toob Kaisa välja vaimse poole. Vahel kaldub ta depressiivsusele, trennist leidis ta aga selle vastu võluvõtmekese. "Kui lihas on töös, siis vajab ta verd ja see tuleb n-ö aju arvelt – trennis mõtlen ma vähem. See on aeg mulle endale ja väga nauditav."

Treenimise tulemusena on muutunud või kadunud mõned Kaisa harjumused.

"Ma ei tarbi enam peaaegu üldse alkoholi. Varem käis mu õhtusöögi kõrvale klaas või paar veini või siis pudel õlut pärast tööd. Enam ei tunne ma selle järele vajadust. Suitsetamise jätsin ka novembris maha, aga sellest rääkimine on riskantsem, kuna nimetatud harjumusest on keerulisem lahti saada," tunnistab näitleja. Peale treenimise maandab Kaisa end seenel käies ja reisides.

Taimetoitlane ja stressisööja
 

Toitumises lähtub Kaisa isudest ja energiavajadusest ning koogitükk või jäätis teda ei heiduta. Kehakaal tema elus hetkel tähelepanu ei nõua, aga keskkooli ajal võttis ta stressi tulemusena aastaga 25 kilo juurde. "Katsetasin igasuguseid trenne ja dieete. Kaal läks aga maha siis, kui ma iseendaga sõbraks sain ega mõelnud enam kogu aeg selle peale, kui paks ja kole ma olen."

Kaisa nimetab end stressisööjaks, sest ka hiljem on raskematel perioodidel liigsed kilod tagasi tulnud. Õnnelikuna võib ta söögi täiesti ära unustada, stressi korral saab toidust aga lohutust. "Kolm-neli aastat tagasi, kui olin taas juurde võtnud, ütles hea kolleeg möödaminnes: "Kaisa, sa oled jälle nii paks!" See tuli tal südamest ja sooviga teada saada, mis juhtunud on. Siis helises mu peas kelluke ja ma hakkasin regulaarselt trennis käima," meenutab näitleja.

Kaisa on juba pikalt olnud taimetoitlane, seda eelkõige vastumeelse liha tekstuuri tõttu. "Mu elukaaslane on hobikalamees ja me käime koos kalal. Ma võin kala püüda, aga mind ei isuta seda süüa. Eks suuremas plaanis on ka nukker vaadata, kui palju liha tarbitakse, ja tahaksin maailma muuta. Teengi siis seda enda kaudu."

Tervise huvides üritab Kaisa võimalikult palju värske õhu käes viibida ja oma menüü värvilise hoida. "Kuulan oma keha ja annan talle, mida ta soovib. Tahaks loota, et tervisele aitab kaasa ka minu toitumine. Mulle meeldib hästi terav toit ja söön seda iga päev. Üks kange sinep läheb kahe nädalaga," muheleb ta.

Töögraafiku tõttu on Kaisa öine sööja. Hommikul sööb ta kas kergelt või üldse mitte ja asub liikvele. Päeva jooksul ta näksib ja põhilised kalorid kogub õhtueinest. "Ma ei saa proovi ega etendusele minna täis kõhuga. Siis kuluks mu energia seedimisele ja ma ei suudaks kaasa mõelda. Õhtuti ei ole mul probleemi suur kogus toitu süüa ja siis magama minna. Mulle meeldib see väljalülitamise tunne, kui saan kõhu täis süüa ja mõnuleda. Toitumise teoorias olen ma tugev, aga peeglisse ei taha vaadata."

Põõnab hea meelega lõunani
 

Kaisa on üldiselt terve inimene ja arstile vist parim patsient, kuna naljalt tema juurde ei satu. Kui on mingi tõsisem mure, läheb ta eraarsti juurde või traumapunkti. Kõige rohkem tegeleb Kaisa aga ikkagi probleemide ennetamisega ja tunneb end just tänu sportimisele veelgi tervemana.

Terviseprobleeme Kaisal kuigivõrd esinenud ei ole, aga tal on diagnoositud astma. "Kui diagnoosi sain, olid mu näitajad nii kõrged, et arst imestas, kuidas üldse hingata saan. Mulle määrati kanged rohud, mida võtsin kuu aega. Hea oli siis hingata küll ja jõudsin järsku märgatavalt palju rohkem nii jõusaalis kui ka joostes. Lugesin aga ravimi kõrvalmõjude kohta käiva jutu läbi ja otsustasin seda elu lõpuni mitte tarvitada. Mulle meeldib väga jalutada ja viibin rohtude võtmise asemel rohkem looduses. Trennis aitab hingamisele kaasa rohke vedeliku tarbimine. Ühtlasi kasvatan treenides ka enda hapniku tarbimise võimet," rõhutab Kaisa.

Kaisa elus on väga tähtis just uni ja seda on tal väikesest peale jagunud. Vabadel hommikutel põõnab ta hea meelega lõunani või siis nii kaua, kuni tema keha soovib. Lõõgastumiseks käib Kaisa ka rullmassaažis. Kehahooldusprotseduuride osas tal aga eriti järjepidevust ei ole, isegi kui alguses on entusiasm suur.

"Positiivse rutiini tekitamine oma elus võiks olla minu järgmine eesmärk. Mul on olnud väga palju katsetusi, mille puhul alustan, proovin ja loobun. Trenniga oli ka kunagi nii, et alustasin ja üritasin lühikese ajaga kõik vahele jäänud aastad tasa teha, ning siis loobusin. Järjepidevus ja mõõdukus on kõige raskemad saavutada."