Kevadtalvised õitsejad

Sulev Savisaar
Lumeroos 'Sügispurpur'. | Sulev Savisaar

Keset sügisest ja talvist jahedust, niiskust ning hämarust elab inimeste hinges igatsus kevadise soojuse, päikese ja esimeste kevadlillede järele. Puhkedes tunduvad nende õied lausa imena, olles sõnumitoojateks sellest, et ees ootab soe ja valgusküllane aeg. Esimesed õitsejad on armsamad kui järgnevad. Kui lumikelluke õitseks suvel, oleks inimeste rõõm ja vaimustus temast mitu korda väiksem.

Varakevad on üleminekuaeg talve ja kevade vahel, järgnedes kevadtalvele. Varakevad algab lumikatte täieliku sulamisega ning kase mahlajooksuga, kestes taimede kasvuaja alguseni, mil ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb püsivalt üle 5 °C. Selle aja lõppemise märk looduses on vahtra õitsemahakkamine. Varakevad saabub Lõuna-Eestis tavaliselt märtsi lõpus ja Põhja-Eestis aprilli alguses ning lõpeb harilikult aprilli teisel poolel.

2020. aasta talv oli erakordne. Sügisesed plusskraadid kandusid üle ka talvesse, mistõttu sarnanes selle esimene pool pigem sügisega.

Kunagi varem pole ma näinud ilutaimi aias nii vara õitsemas. Tekkis teine küsimus: kas talvel seal õitsvad taimed on ikka varakevadised õitsejad? Seetõttu tundus 2020. aasta puhul õigem rääkida varakevadise õitsemise asemel pigem kevadtalvisest.

Taimedele endale pole nii varane õitsemine kasulik, sest mesilased-kimalased ei lenda ja lilled jäävad tolmeldamata ning seetõttu ka levimiseks vajalikud seemned tekkimata. Ei hakka me ju ise neid pintsliga tolmeldama. Tava-aastal, isegi varase kevade puhul, mil õitsemine võib alata juba märtsi keskel või teises pooles, ilmuvad seevastu esimeste õite puhkemisel veidigi soojema ilmaga kohe mesilased välja.

 

Küllaga üllatusi

 

Jaanuari lõpupäevadel käisin Tartu Ülikooli Botaanikaaias ja nägin seal avamaal juba ootamatult palju taimi õitsemas. Ilupõõsastest oli täisõitsengus oranžikate õitega värd-nõiapuu (Hamamelis ×intermedia) sort ’Jelena’, palju lillasid õisi oli dauuria rododendronil (Rhododendron dauricum) ning esimesed roosakasvalged õied oli avanud ka kõmri lodjapuu (Viburnum ×bodnantense).

Püsikutest jättis kõige vapustavama mulje suure laiguna rikkalikult õitsev must lumeroos (Helleborus niger) oma neitsilikus valges puhtuses. Selle ligidalt leidsin üllatuslikult õilmitsemas minu enda 2005. aastal nimetatud lumeroosisordi ’Sügispurpur’, mille olin üles kasvatanud Leedust 1976. aastal saadud seemnetest. Enamik aastaid nägin sügiseti tema õite asemel vaid purpurseid õiepungi, sest peaaegu alati saabus talv enne, kui ta oma õied avada jõudis. Nüüd oli ta botaanikaaias juba ammu täisõitsengus.

Mitmel pool oli seal ilusate laikudena õitsemas rikkalikku isekülvi andev kollaseõieline talvine lumekupp (Eranthis hyemalis). Põnev oli vaadata mäenõlval kasvavat ja aastati isekülvist üha laienevat ümaralehise alpikanni (Cyclamen coum) laiku paljude lillade õitega. Samas kõrval sinetasid transilvaania sinilille (Hepatica transsilvanica) suured ülivarased avatud õied. Eesaias oli õitsemas näha suureõielist lumikellukest (Galanthus elwesii), kurrulist lumikellukest (G. plicatus) ja harilikku lumikellukest (G. nivalis). Samas olid puhkemise eel kolmeemakalise merendera (Merendera trigyna) pikad lillad õienupud.

Paiguti hakkasid juba kaugelt silma kaunite igihaljaste läikivate lehtedega vinava lumeroosi (Helleborus foetidus) üle ½ meetri kõrgused puhmikud arvukate rohekasvalgete rippuvate õienuppudega. Ka sellisena jättis see suurepäraselt aiakujunduseks sobiv arhitektuurne taim eemalt vaadates õitsva mulje. Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedest pärit poolvarjutaim kasvab kodus enamasti lubjasemal mullal.
Hiljem järgnenud 8kraadine külm oli eespool nimetatud taimedest ära võtnud vaid dauuria rododendroni õied.

 

Teistmoodi kui tavaliselt

 

Facebook’ist loen inimeste teateid näsiniine (Daphne mezereum), priimulate, erinevat värvi liht- ja täidisõieliste lumeroosisortide, märtsikellukese ja mitmete muude aiataimede õidepuhkemise kohta jaanuaris ja veebruari alguses.
Üllatusi pakkus ka minu enda aed, kus kasvatan põhiliselt sibullilli. Sügisel olin seal peenrad värskelt multšinud õhukese saepurukihiga. Ehkki see külm kate nihutab õitseaega hilisemaks, oli osa kevadlilli siiski lasknud ennast püsivalt soojadest ilmadest ära petta ning juba kevadtalvel oma õied avanud.

Esimesena puhkesid minu aias 29. jaanuaril 2020 Kanadas Alan McMurtrie aretatud tumesiniste õitega hübriidsed võrkiirised (Iridodictyum). Neile järgnesid ahtalehine lumikelluke (Galanthus angustifolius), kes oli sel aastal üllatuslikult teistest lumikellukestest peajagu varasem, helelillade õitega veidi kapriisne Biebersteini sügislill (Colchicum triphyllum) ja kollaste õitega ušaki krookuse (Crocus uschakensis) sort ’Uschak Orange’. Viimane on nii rikkalik isekülvi andja, et võib peenardel lausa umbrohuks muutuda.

Veebruari esimesel dekaadil lisandusid õitsejatele Armeenia endeemne kahvatulillade õitega liik Mirzojeva sügislill (Colchicum mirzovae), Türgist pärinev ning meil hästi vastu pidav ja paljunev pisikeste helelillade õitega munzuri sügislill (Colchicum munzurense), Primorje kraist pärinev valgete õitega tähtjas lumekupp (Eranthis stellata), kolmeemakaline merendera (Merendera trigyna), armeenia sügislille (Colchicum szovitsii) suurte ja laialt avatud puhasvalgete õitega sort ’Tivi’. See annab hästi ka isekülvi, olles meie kliimaoludes kevadistest sügislilledest tõenäoliselt parim valik. Õied puhkesid veel Tbilisi lähedalt pärit tumelillade õitega harilikul võrkiirise kaukaasia teisendil (Iridodictyum reticulatum var. caucasicum) ning McMurtrie aretatud valgeõielisel hübriidsel võrkiirise sordil ’Making Out’. Minu aias arvuka sortimendiga esindatud lumikellukesed jäid õitsemise varasuse edetabelis 2020. aastal üllatuslikult kõigist eespool loetletutest palju tahapoole.

Peale teiste õitsesid ka mõned krookuseliigid, kuid karmide olude tõttu nii tagasihoidlikult, et suletult oli neid peenras isegi raske märgata.

Talvises lillepeenras torkab hästi silma itaalia aarumi (Arum italicum) sort ’Tiny’ – mugulatega kääbustaim, kelle marmorja mustriga kreemi kuni hõbedase soonestusega lehed alustavad kasvu varasügisel, ehtides aeda kogu talve. Tema pole mul seni veel kunagi õitsenud, aga see polegi nii oluline, sest tegu on eelkõige lehtilutaimega. On ka muid talvel kenade lehtedega aarumeid.

 

Erakordne aasta
 

Tavaliselt on esimeste kevadiste õitsejate järjekord teistsugune kui ebatavaliselt soojal ja varasel 2020. aastal. Traditsiooniliselt on esimene õitseja aias tähtjas lumekupp (Eranthis stellata), olles teistest palju varasem. Talle järgnevad peaaegu üheaegselt puhkevad ušaki krookus ’Uschak Orange’, kolmeemakaline merendera (Merendera trigyna) ja amuuri adoonis (Adonis amurensis). Ühel aastal rabas mind amuuri adoonis õidepuhkemisega läbi lume koguni veebruari alguses. Ta pole küll sibullill, kuid tema lehestik kuivab samuti suve keskel. Annab ka rikkalikku isekülvi.

Järgnevate kohtade osas esineb varasuse edetabelis aastate lõikes suuri erinevusi. Kuna kirjutasin selle artikli veebruari keskel, siis järgnevatest õitsejatest ja nende puhkemise järjekorrast ei saa ma siin ülevaadet anda.

Loomulikult järgnevad eespool kirjeldatud kevadtalvistele õitsejatele varakevadel õide puhkevad sibullilled, kes tava-aastatel teevad seda enne aprilli keskpaika, aga sellel aastal kindlasti varem. Need on altai ülane (Anemone altaica), valevlilled (Bulbocodium), kirgaslilled (Chionodoxa), kirgassilla (× Chionoscilla), kõige varasemad lõokannuseliigid (Corydalis), enamik kevadel õitsvatest krookustest (Crocus), kõige varasemad koerahambad (Erythronium), näiteks Sulevi koerahammas (Erythronium sulevii), palju erinevaid lumikellukesi (Galanthus), nudiseemnikud (Gymnospermium), suur valik erinevaid võrkiiriseid (Iridodictyum), varased juunoliigid (Juno), kevadine märtsikelluke (Leucojum vernum), merendera (Merendera) liigid, linnupiimadest kui minu ühtedest lemmikutest Balansa linnupiim (Ornithogalum balansae), zangezuri linnupiim (O. schmalhauseni hort.) ja Sintenisi linnupiim (O. sintenisii), puškiinia (Puschkinia), mitmed sillaliigid (Scilla), kõige varasemad tulbiliigid (Tulipa).

Sarnased artiklid