Kodu puhtaks kangete kemikaalideta! Hüva nõu + retseptid

kodus.ee
Hügieen on tänapäeval hädavajalik, kuid see tähendab puhtuse hoidmist peaasjalikult mehaaniliste meetoditega. Kanget keemiat võiks vältida. | Shutterstock

Kasutame koristamisel ja puhtuse hoidmisel sageli kümneid erinevaid kemikaale. Ehk saaks hakkama ka vähemaga? Milliste looduslike vahenditega saaks asendada kodumajapidamises kasutatavaid keemiatooteid?

Supermarketite puhastusvahenditest lookas riiuleid vaadates jääb mulje, koristamine on nagu pidev sõjaseisukord, kus sääske pommitatakse suurtükist. Tavaline kodu ei ole nii paksult mustust täis, et selle koristamisel tuleks kasutada tervet keemiliste puhastusvahendite arsenali. Iga poti, valamu, segisti, materjali ja pinna jaoks on olemas eraldi puhastusvahend, kusjuures sellel omakorda on mitmeid alternatiive.

Samal ajal on maailmas plahvatuslikult kasvanud allergiahaigused. Selles on oma osa üha hügieenilisemaks muutuval elukeskkonnal, usuvad hügieeniteooria pooldajad. Pärast sõda pöörati hügieenile üha rohkem tähelepanu, elanikkonda hakati vaktsineerima ja antibiootikumide kasutamine muutus liigagi tavaliseks. Samaaegselt hakkas linnastumine tempokalt kasvama ja looduslik mitmekesisus vähenema. Tundub, et hea eesmärgi poole pürgimise käigus on rahvastiku immuunsus nõrgenenud.

Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et võime fanaatiliselt puhtaksnühitud kodu ideaalist õigustatult paar sammu taganeda. Mustus ei põhjusta allergiat, vaid võib seda hoopis ära hoida. Hea tervise aluseks on elav ja mitmekesine elukeskkond.  

Inimese immuunsüsteemi toimimist mõjutab hulk mitmesuguseid silmale nähtamatuid organisme, enamus neist viirused, bakterid, hallitusseened ja algloomad. Näib, et linnades ja hügieenilises keskkonnas jääb taluvusreaktsioonide väljakujunemine puudulikuks. Kõik mikroorganismid ei ole kurjast, mistõttu ei pea püüdma neid kõiki paaniliselt hävitada.

 

Ohtlikult kanged tooted
 

Kõige kangemad puhastusvahendid on desinfitseerivad ja antibakteriaalse toimega. Lahtiseletatult tähendab see, et need tooted sisaldavad biotsiide ehk elusorganisme surmavaid kemikaale ja nende eesmärk on hävitada kodus kõik mikroobid – bakterid ja mikroseened. Taoliste toodete pideval kasutamisel on sama tulemus nagu satuks vihma käest räästa alla. 

Pideva desinfitseerimisega suudetakse osa mikroobe hävitada, kuid nende asemele ilmuvad vastavatele ainetele resistentsed mikroobid.
Ka mikroobid, mis alguses olid teatud kemikaalide suhtes tundlikud, võivad ajapikku areneda nende suhtes resistentseks.

Probleem võib tekkida siis, kui tõsisema vajaduse korral ei ole meil enam vahendeid, millega teatud baktereid hävitada. Seepärast tuleks bakteritüved rahule jätta, nii palju kui võimalik.  Hügieen on tänapäeval hädavajalik, kuid see tähendab puhtuse hoidmist peaasjalikult mehaaniliste meetoditega.

Antibakteriaalseid või muid antimikroobse toimega aineid kasutatakse vaid ajutiselt ja kindlaks otstarbeks. Kas köögi ja muu majapidamise rutiinse koristamise käigus on tingimata vaja kasutada desinfitseerivaid vahendeid? Et kanged kemikaalid võivad tavalistele ohututele mikroobidele soovimatut toimet avaldada, siis ei tohiks neid aineid igapäevaselt kasutada.

Ka koristustulemuse seisukohast pole mõtet kulutada raha koristusvahenditele, mida tegelikult vaja ei ole. Seda, et normaalsetes kodustes tingimustes kasutatud antibakteriaalsetest jm mikroobidevastaseid toimeaineid sisaldavatest puhastusvahenditest oleks mingitki kasu tervisele, ei ole tõestatud. 
 

Peame kodukeemiaga piiri
 

Põranda-, seina- ja muud pinnad saab iganädalase koristuse käigus puhtaks lihtsa üldotstarbelise seebipõhise pesuvahendi ja veega. Puhtuse hoidmisel on tähtsad õiged töömeetodid ja igapäevased rutiinid, näiteks nõudepesulappi tuleb sageli pesta ja seejärel õhu käes kuivatada.

Piisav ventilatsioon ja õige niiskusrežiim tagab kodus hea siseõhu, kus hallitusseente eostel puuduvad sobivad elutingimused. Selleks kõigeks ei lähe kemikaale tarvis.

Kui kodu regulaarselt koristatakse, ei jõua mustus erinevatele pindadele koguneda ja nii tugevalt kinnituda, et seda peaks eemaldama kangeid toimeaineid sisaldavate puhastusvahenditega.
Võtame asja rahulikult: kodu ei pea olema steriilne nagu operatsioonisaal. Meile ju piisab sellest, kui kodu on puhas?

Koristamise tarbeks toodetud kodukemikaalidega võiks tahtmise korral täita maast laeni rohkem kui ühe koristusvahendite kapi. Kuid tegelikult võiks kodus olla vaid põhilised puhastusvahendid: neutraliseeriva toimega käsinõudepesuvahend (pH 6–8), üldpuhastusvahend (pH 6–8) ja happeline (alla pH 6) puhastusvahend erineva settelise mustuse eemaldamiseks, vajadusel ka tualetipuhastusvahend.
Hoiduda tuleks kloori sisaldavatest desinfitseerimisvahenditest, samuti lahusteid sisaldavatest ning antibakteriaalse toimega puhastusvahenditest, mis kahjustavad nii meie tervist kui keskkonda.

Meil tuleks endale selgeks teha, mis on vajalik ja mis ei ole. Võiks kaaluda, kas näiteks õhuvärskendajate kasutamine on tervise seisukohast õigustatud. Kas meie sissehingatavasse õhku paisatud keemilised ained on vajalikud kodu või õhu puhastamiseks, ja kuidas võivad need mõjutada meie hingamisteid ja tervist laiemalt? Tualeti- ja õhuvärskendajaid soovitatakse vältida, kuna need sisaldavad kahjulikke ühendeid. Lõhn ei tee kodu puhtamaks. Õhku värskendab piisav puhta õhu juurdevool.

 

Jälgi ökomärgiseid
 

Keskkonnasõbralikke puhastusvahendeid aitavad leida pakendile trükitud ökomärgised, näiteks Euroopa Liidu Lilleke, Põhjamaade Luik või Saksamaa Sinine Ingel. Ökomärgisega tähistatud toote keskkonnamõju on arvestatud toote kogu elutsükli jooksul. Need puhastusvahendid ei tohi sisaldada vähki tekitavaid ega genotüüpi kahjustavaid koostisosi. Nahka ärritavaid ja allergiat tekitavaid aineid püütakse neis viia miinimumini. Kõik kasutatud ained peavad looduses lagunema, kahjustamata elusloodust ja inimese tervist ka pikas perspektiivis.

Luigemärgiga toode vastab rangetele keskkonna- ja kvaliteedinõuetele. Märki saab taotleda ainult keskkonda säästvatele toodetele. Eriti efektiivse toimega puhastuskeemiale, nagu näiteks desinfitseerimisvahendid, lubjasette eemaldamiseks mõeldud tooted, abrassiivsed pesuvahendid või WC-poti siseservale kinnitatavad lõhnavad tualetivärskendajad, ökomärki ei anta.

Puhastusvahendite tervist kahjustav mõju ei jää ainult kasutaja koduseinte vahele, vaid jõuab lõpuks veekogudesse ja keskkonda laiemaltki. Ökomärgiga tooted koormavad looduskeskkonda minimaalselt või üldse mitte, kuna nende valmistamisel ei ole kasutatud keskkonnaohtlikke aineid.         
 

Tõhus ja loodussõbralik äädikas

 

Nii keskkonna kui inimese tervise seisukohast kõige ohutumad puhastusvahendid on meil kodus juba olemas: koristusvahendite esirusikas on kahtlemata äädikas. See on odav ja keskkonnasõbralik aine, millega saab eemaldada plekid paljudelt esemetelt ja pindadelt.

Universaalse pesuvahendi saamiseks segatakse piirituseäädikas ja vesi vahekorras 1:9. See võimaldab koristamisel aega kokku hoida, kuna seda ei pea tingimata hiljem maha loputama.

Äädikaga saab pesu- ja duširuumi seintelt üsna kergesti eemaldada tüütud lubjaplekid. Katlakivi eemaldamiseks näiteks kraanidelt soovitatakse panna äädikasse kastetud majapidamispaber või koristuslapp pooleks tunniks kraani ümber. Seejärel lapp eemaldada ja nühkida puhastatav koht üle koristusvahendiks taandatud vana  hambaharjaga. Ka katlakivise dušiotsiku saab äädikas puhtaks leotada. Dušikabiini seintel ja uksel olevatest lubjaplekkidest saab lahti äädika või sidruniga.  

Tumedaks tõmbunud teekruuside, samuti nagu klaasnõude ja lillevaaside puhastajana pole äädikale võrdset. Kõigepealt segatakse kokku äädika-soolapasta (2/3 tl äädikat, 1/3 tl vett ja 2 spl soola), siis hõõrutaks sellega nõud üle ja lõpuks pestakse puhtaks. Köögis saab äädikaga puhtaks potid, pannid ja ahjuvormid; terasnõud löövad pärast lahjendamata äädikaga puhastamist lausa läikima. Ka kirkalt säravate aknaklaaside, peeglite, klaaslauapindade ja kristallnõude saladus on – äädikas! Vett ja äädikat segatakse vahekorras 1:1.

Äädika üks imetlusväärne omadus on see, et ise nii intensiivselt haisev aine eemaldab lõhnasid. Kui juhtub, et elektrikatkestuse või unustamise tagajärjel riknenud toiduained on terve külmiku haisema pannud,  siis pestakse külmik üleni vee ja äädika lahusega üle – ja ebameeldivat lõhna nagu polekski olnud.

Külmik äädika lõhna juurde ei võta. Äädikaga saab eemaldada ka muid lõhnu, näiteks kalahaisu kätelt või lõikelaualt. Kui riietel on juures läppunud hais ja higilõhn, siis pannakse pesumasinasse loputusvahendi asemel äädikat. Kui pesu on kuivanud, on kadunud kõik ebameeldivad lõhnad, samuti äädikalõhn. Ja veel üks võlutemp äädikaga: lahjendamata piirituseäädikas eemaldab puidust lauaplaadilt pastapliiatsi plekid.   
Äädikat puhastusvahendina kasutades tuleks meeles pidada, et sissehingamisel võib kange äädika intensiivne lõhn ärritada hingamisteid.

 

Kohvimasin katlakivivabaks
 

Kohv, see meie argipäevade katalüsaator, aitab tuhandetes kodudes päeva käivitada. Kohvi tegemist võib aga segada kohvimasinasse kogunev katlakivi, mis lühendab kohvimasina eluiga ja halvendab kohvi maitset. Enamus meist ju ei keeda kohvi pudeli- või filtriveest. Muidugi on olemas kõiksugu katlakivieemaldajaid, kuid masina saab puhtaks ka päris lihtsate koduste vahenditega. Lõpuks pestakse kõik masina lahtised osad põhjalikult puhtaks.

ÄÄDIKAS: segada äädikas ja vesi vahekorras 30:70 (30 äädikat), kallata lahus kohvimasina veepaaki ja panna masin tööle. Kui pool vedelikust on kannu jooksnud, siis lülitada masin välja ja lasta äädikal pool tundi mõjuda. Siis panna masin uuesti tööle ja lasta tsükkel lõpuni viia. Seejärel loputada kohvimasin 2–4 tsükli puhta veega, seni kuni äädikamaitset ei ole enam tunda.

SÖÖGISOODA: 3 spl söögisoodat ühe liitri vee kohta. Teha kõik samamoodi nagu  äädikalahusega, loputamiseks piisab 1-2 tsüklist puhta veega. 

SIDRUNHAPE: 2–3 spl sidrunhapet ühe liitri vee kohta. Teha kõik samamoodi nagu  äädikalahusega, loputada 2–3 tsükli puhta veega.
 

Praeahju puhastamine
 

Spetsiaalsed ahjupuhastusvahendid on tugevalt leeliselised (pH üle11) kemikaalid, mille tootejuhendites on kirjas, kuidas neid ohutult kasutada. Vahel võib neid tõesti tarvis minna, kui ahi on kaua puhastamata ja mustus ei tule muul viisil lahti. Abrasiivsete pesukäsnadega ei tohi ju ahju nühkida.

Ahju saab puhastada mitmete koduste vahenditega. Üks neist on männiseebi (rohelise seebi) lahus. Kõigepealt pestakse ahi lahja nõudepesuvahendi lahusega nii puhtaks kui võimalik, seejärel kantakse plekkidele männiseebi lahust. Ahi kuumutatakse +50 kraadini. Seejärel, kui ahi on veidi jahtunud, nühitakse plekke pehme harjaga ja pühitakse niiske lapiga üle.  

Väga määrdunud ahju puhastamiseks kasutatakse soodapastat (vett ja soodat vahekorras 1:1), mille võib jätta ahju terveks ööks.  Seejärel pestakse ahi puhtaks. Praeahju küürimiseks kasutatakse ka vee-soola-soodapastat (kõiki 2 spl).
 

Aiakemikaalide asemele
 

Kangete umbrohumürkide kasutamist väldivad nii bioloogilise mitmekesisuse pooldajad, loodussõbraliku aia armastajad kui lastega pered ja lemmikloomaomanikud. Näiteks glüfosaadipõhised herbitsiidid, nagu Monsanto Roundup, on väga tõhusad, kuid glüfosaat on paraku ohtlik selgrootutele, kahepaiksetele ning vees elavatele organismidele. Glüfosaadipõhised herbitsiide ei tohi pritsida veekogudele lähemal kui 15 meetrit. 

Kuni glüfosaadipõhiste herbitsiidide mõju vee-elustikule ja muule looduskeskkonnale põhjalikumalt uuritakse, võiksime oma aias katsetada loodussõbralikumaid umbrohutõrjemeetodeid. Kahjuri- ja umbrohutõrjeks kasutatakse ka tavalist äädikat. Aianduskauplustes võib leida äädik- ja pelargoonhapet sisaldavaid valmislahuseid, kuid odava tõrjevahendi saab ise valmis segada. Selleks lahjendatakse kanget äädikat vette, nii et tekib 12% lahus.

Kastmiskannu või pihustipudelisse kallatud lahusega tehakse paar-kolm korda suve jooksul täppistõrjet. Äädikast ei jää loodusesse jääkaineid. Kann või pihusti tuleks pärast kasutamist veega üle loputada, kuna äädikas söövitab metalli.

Keskkonnasõbralikuks tõrjemeetodiks kasutatakse ka männiseebi või rohelise seebi lahust (2–3 dl männiseepi segatuna 10 liitri veega). Sellega saab tõrjuda lehetäisid ja muid pehme kehaga putukaid. Okaspuudele ei soovitata seda pritsida. Võiks teada, et männiseebilahus teeb liiga ka mõnedele kasulikele putukatele, näiteks aplalt lehetäidest toituvatele seitsetäpp-lepatriinu vastsetele.

Jahukaste on nii kuivadel kui niisketel suvedel esinev tavaline taimehaigus, mille tõrjumiseks saab kasutada söögisoodat. Selleks, et sooda taimedel ühtlaselt jaotuks, lisatakse soodale näiteks seepi.

Väikesed mustad sipelgad, mullamurelased, tungivad kevadisel ajal toitu otsides ka majadesse. Iseenesest on nad ohutud, ent kööki ilmunud sajapealine sipelgaarmee on siiski ebameeldiv. Nad tungivad kiiresti kõikjale, kus leidub toitu, eriti magusat. Sipelgatõrjeks tuleb kõigepealt põrandad toiduraasukestest puhastada ja putukate sissepääsuteed sulgeda. Keskkonnasõbralikuks tõrjemeetodiks on vahelduva eduga kasutatud küll kaneeli, küll kanget soolalahust.

 

Sarnased artiklid