Kuidas ma õppisin „ei” ütlema ja süümepiinadeta elama

Läksin Lifekeskuse kodulehele uurima. Esmane kirjeldus tundus kohati nagu võõrkeel, samas tekitas uudishimu. Jäi silma, et üle 70% klientidest jõuab teraapiani sõprade soovitusel, mis mõjus usaldusväärselt. Samuti see, et keskus on spetsialiseerunud ühele kindlale meetodile, mitte ei paku kõike korraga alates peavalu leevendamisest kuni häirivate mõtete „ära võtmiseni“. See jättis mulje, et keskendutakse millelegi väga konkreetselt ja põhjalikult.

Otsustasin proovida, kuigi see tähendas esimest korda elus teraapiasse minekut. Mõtlesin, mida ma seal üldse rääkima peaksin? Kinnise Eesti inimesena ei tundunud kuigi ahvatlev mõte hakata võõrale oma elu lahkama. Kuigi selgus, et ei peagi muresid kurtma, läksin esimesele seansile umbusklikult. Terapeut Angelika Randjärv selgitas protsessi: andurid kinnitatakse pea, randmete ja pahkluude külge, need ei tekita valu ega anna impulssi. Masin töötab taustal ja klient võib teha, mida tahab – rääkida, vaikida, isegi magada.

MER Biofeedback teraapia põhinebki biotagasisidel ehk sellel, et inimese keha annab läbi andurite märku, millised mõttemustrid, emotsioonid või alateadlikud pinged teda mõjutavad. Andurid edastavad organismi reaktsioone seadmesse, mis on võimeline tuvastama üle 700 võimaliku pingepõhjuse. Kui pinge on tuvastatud, aitab seade selle ka tasakaalustada, saates kehale tagasi vastava sagedusinfo. Terapeudi töö on suunata teadlikult protsessi ja tõlgendada tulemusi. Meetod sobib hästi inimestele, kes tunnevad end kehvalt, aga ei oska öelda, miks nad end nii tunnevad. Lisaväärtusena on võimalik saada teadlikuks, mis meile süvatasandil pinget põhjustab.

Kuna terapeut osutus soojaks, positiivseks ja toredaks inimeseks, kellega klappis jutt esimesest hetkest, sain seansi jooksul teada palju nii meetodi taustast kui ka terapeudi enda teekonnast. Selgus, et ka tema oli alguses skeptiline, isegi pärast seda, kui biotagasiside teraapia oli teda aidanud. Temas puudus sisemine rõõm, kuigi pealtnäha oli elus kõik hästi. Angelika sai teada, milline suur kurbus tema sees oli ning enesetunne paranes juba kolme seansiga. Siiski kasvas usaldus alles siis, kui ta nägi, kuidas seade aitas tema lähedastel sügavaid negatiivseid mõttemustreid lahti harutada ja iseend paremini mõista.

Mida enda kohta teada sain?

Kuna olin lugenud, et biotagasiside seade suudab parandada ka näiteks inimese töövõimekust, mõtlesin välja kolm asja, mida tahaksin muuta. Esiteks endale antud lubaduste murdmine – mul on koguaeg terve rida toredaid plaane, mida lükkan hommikust õhtusse ja õhtust järgmisele päevale. Teiseks oskus öelda „ei“ asjadele, mis enam rõõmu ei paku, kuid mida teen harjumusest või kohusetundest. Kolmandaks lahtilaskmine – nii inimestest, kohustustest kui ka kontrollivajadusest.

Pärast seanssi andis terapeut mulle tabeli, kus on kirjas, milliseid pingeid minu bioväli edastas ning kuidas läks pinge tasakaalustamine. Selgus, et mul oli suur mentaalne kurnatus, mis sisaldas liiga palju korraga peas olevaid mõtteid ja kohustusi. Kuid hea oli see, et juba ühe minuga suutis seade mind tasakaalu viia. Madalal oli ka mu elus edasi liikumise võime ja eneseusaldus, ent nende tasakaalustamine võttis oluliselt rohkem aega. Mida pikem aeg kulub tasakaalustamisele, seda suurema pingega on tegemist. Samas sain teada, et minu sisemine laps on täiesti olemas ning ma suudan tegelikult oma mõtete ja emotsioonide vaigistamise ning lahenduste leidmisega väga edukalt toime tulla. Tasakaalustamist vajas aga hirm läbikukkumiste ja pingutust nõudvate tööde, samuti muutuste eest. Nagu mu kodused alati naeravad – kui peres elab vähi tähtkujust inimene, siis esimene samm ettepanekute suhtes on tagasisamm.

Teisel seansil suuri muutusi ei tunnetanud, kuid olin rahulikum, sest teadsin, mida oodata. Rääkisime vahepealsetest nädalatest, reisimisest, teatrietendustest. Aga mis selgus: minus on sügavam kiht leina ja kaotusvalu, mis mõjutab enesetunnet rohkem, kui olin teadvustanud. Mingid rasked ja kurvad juhtumid minevikus ei lase mul täiel rinnal elust rõõmu tunda ning närivad mu elujõudu. Üllatusena tuli välja raskus aktsepteerida olukordi ja inimesi sellisena, nagu nad on, kuigi olen seda alati pidanud enda tugevuseks. Tasakaalustamist vajasid veel melanhoolsus, enesekindlus ja negatiivsed kinnisideed.

Viimasel seansil rääkisime viimaste nädalate juhtumitest ning äkki hüüatas Angelika, et just sellist muutust ta lootiski! Hakkasin mõtlema: esiteks oli käsikäes suure töökoormusega muutunud minu arusaam liigsest vabatahtliku koormast. Olin nagu poolkogemata öelnud ära paar pikaajalist projekti, mis mind ammu painasid ja killustasid. Ja kas ma tundsin süümepiinu? Ei, sugugi mitte! Hea vabanemise tunne oli, sest ma olin kõik need asjad headesse kätesse üle andnud. Veel oli aset leidnud paar juhtumit, mille peale ma varem oleks omaette vandunud. Nüüd aga tegid need asjad pigem nalja.

„Kas see on normaalne, et mul on asjadest poogen?” küsisin ehmunult. Terapeut hakkas naerma ja ütles, et absoluutselt, sest ma suudan mõelda enda peale ja fokusseeruda paremini asjadele, mis on mulle endale päriselt tähtsad. „Kuidas tööl läheb?” küsis ta. See oli minu jaoks veel kõige hämmastavam muutus, sest olin rahulikum, suutsin paremini süveneda ega olnud kordagi ühtegi keerulist, pikema tähtajaga tööd edasi lükanud. Kiire arvutus ütles, et olin olnud kaks korda efektiivsem, jõudnud rohkem ära teha ja seejuures mitte kurnatud, vaid õnnelik ja uhke oma saavutuste üle. Ja kui isegi ei jõudnud mõnda asja enne õhtut tehtud, polnud probleemi arvuti välja lülitada ning jalutama või teatrisse minna. Jõudsin mitu korda teatrisse, ütlesin ära päris mitmest õhtusest koosolekust, käisin sõbrannaga nädalasel reisil ning liitusin kuuenädalase teises linnas toimuva koolitusega. Ja see kõik ei seganud mu tööviljakust.

Testitulemused ütlesid, et ma ei ole enam nii kergesti mõjutatav välistest asjadest, usun muutustesse, suudan neutraliseerida vanu mõttemustreid ning sõltuvusi ja mõistan vajadust muutuda, loobudes iseendale valetamisest. Ma ei karda enam nii palju läbikukkumisi, olen parema keskendusvõimega ning oskan tunda elust rõõmu. Angelika ütleb selle peale, et ma olen leidnud oma tunnete alt üles iseenda, mis ongi MER Biofeedback teraapia mõte. „Mõttemustrid ja emotsionaalne seisund mõjutavad otseselt inimese käitumist ja tulemuslikkust. Kui sisemaailm on pinges, kandub see paratamatult ka tööellu – olgu see keskendumisraskus, motivatsiooni langus või automaatsed reaktsioonid,” selgitab ta. „Me ei saa anda nõu ega tõlgenda inimese elu tema eest. Terapeut juhib protsessi, aga vastused tulevad inimese enda seest.”

Angelika tunnistas, et olin tema jaoks väga põnev patsient. „Enamasti tulevad inimesed konkreetse murega, aga sul nähtavaid muresid polnud. See tähendab, et pidime esmalt leidma küsimused, mitte vastused. Aga leidsimegi põnevaid asju, millega sai kiht-kihi haaval tegeleda. Tegemist võib olla mõttetegevuse ja sisemise rahunemisega, voolama võivad hakata allasurutud või kogunenud tunded. MER Biofeedback on väga põnev tööriist enese tundmaõppimiseks.”

Ega skeptilisus minu sees kuhugi kadunud ei ole, aga sellele lisandus põnev kogemus. Ma ei oodanud teraapiast mingit suurt elumuutust, kuid lahkusin sealt parema fookuse, rahulikuma meele ja selgema arusaamisega iseendast. Kui igapäevane töö ja elu nõuavad pidevat pingutust, võib vahel just nähtamatu sisemine tasakaal olla see, mis määrab, kas liigud edasi raskusega või kergemalt.

Kuula Lifekeskuse podcaste Youtubes ja Spotifys!