Puu-Vallila on idülliline külamiljööd meenutav linnaosa keset Helsingit. Selle asumi peamiselt 1920nendatel aastatel valminud väikesed puit-korterelamud jäid 1960–70nendate aastate lammutustuhinas justkui ime läbi puutumata ja on nüüd inimliku mõõtme ja oma suurte roheõuede tõttu helsinglaste seas väga soositud; seda on näha ka korterite ruutmeetrihindades, mis on järsult tõusnud.
Kõnealuse piirkonna korterid on tüüpiliselt ühetoalised koos köögiga. Siin kirjeldatav korter on maja teisel korrusel.
Juba korterit ostes saadi teada, et maja pööningule on võimalik juurde ehitada lisaruum, kuhu viiks trepp otse korterist. Paar ülakorruse naabrit olid juba seda võimalust kasutanud ja korteriühistus võeti vastu otsus, kuidas vastavat võimalust pakkuda kõigile majaelanikele.
Mainitud korteri oma pööningukuur paiknes sobivalt just toa kohal ja lisaks oli samal kohal katuses ka kaunis 1920nendate aastate stiilis katuseaken. Pööning oli siiski sedavõrd madal, et sinna mahtus katuse alla vaid ühekaldelise varjualuse sarnane, üle kümne ruutmeetri suurune pööninguruum, millel kõrgust haripuu all kõige enam umbes kaks meetrit.
Planeerimistöö
Kasutati arhitekti abi, kes pakkus välja avara pööninguruumi lahenduse: avardada pööningu ahtat ruumi selliselt, et vahelaest jääks alles vaid vahelaetalad, millel oleks magamisplatvorm.
Konstruktsiooniline lähtekoht oli saada lahti vahelae peal pööningul olevast palkide ja püsttugede rägastikust, mis suuremalt osalt oli kaetud poole meetri paksuse klaasvilla, puru ja turbakihiga. Toed korvas selge toekonstruktsioon, milles katust kannavad võimsad, ligi kuue meetri pikkused liimpuitprussid, mis ühe otsaga toetuvad maja välisseinale ja teise otsaga maja kesktelje kõrval sellega paralleelsele vaheseinale.
Kuna elukorrus ja pööning tehti ühtseks ruumiks, pidi pööninguosa piirded tegema vähemalt EI30-tuleohutusklassile vastava konstruktsioonina, mis eeldas muuhulgas pööningule tehtava ruumi vooderdamist tuletõkke-kipsplaatidega ja soojustusena mineraalvilla kasutamist. Lisaks otsustati magamislavatsile teha ka tagavaraväljapääs pööningule.
400mm katuseferme kasutades saavutati piisav laesoojustus ja ventileerimisekski jäi ruumi, ilma et pidanuks lisaroovitist kasutama. Katuseakna alla katusefermide vahele otsustati paigaldada katusekaldes tuleohutusklassiga aken, mis laseb läbi küll katuseaknast tuleva valguse, ent ei muuda algupärase akna suhtes niiskustingimusi.
Töö algas lammutamisega
Soe lavats ehitati talve jooksul mõne nädala pikkuse tööperioodiga, millest esimene nädal kulus algse pööningukambri ning -põranda lammutamisele keset üle 90 aasta vanust pööningusodi ja -tolmu.
Lammutada tuli kaks põrandakihti, sest vana soojustuse ja vana laudpõranda peale oli 1980nendate alguses paigaldatud klaasvillakiht ja selle peale omakorda alusroovitisele ujuv laudpõrand.
Poole meetri paksuse turbakihi eemaldamiseks kasutati siiski autot, mis turba katuseaknast sisse toodud vooliku abil välja imes; selleks kulus aega vaid mõni minut. Kui autot poleks tellitud, oleks pidanud turba kottides majast välja kandma läbi trepikoja. Auto tellimisele kulunud üle tuhandeeurose väljaminekuga hoiti ajaliselt kokku mitu tolmust tööpäeva ning ka jäätmete utiliseerimise kulu ja vaeva.
Kogu ettevõtmise suurim väljakutse oli nelja ligi kuuemeetrise liimpuitprussi saamine pööningule, seda pidi tegema käsitaliga seitsme meetri kõrgusel oleva väikese aknaava kaudu. Konstruktsioonide kontrollimise järel jõuti veel paigaldada katuse ja seinte soojusisolatsioon, enne kui töö talveks pooleli jäeti uut kevadet ootama. Töid jätkati märtsi lõpus, kui temperatuur pööningul oli juba piisavalt soe – siis lõpetati roovituse paigaldamine seintele ja põrandale.
Mõõtmisvigadega toime tulemine
Kogu ettevõtmine oli olnud pidev ebakorrapärasustega toimetulek ja selliselt see ka jätkus, sest vana maja pööningul polnud ühtki täisnurkset nurka või rõhtsat pinda, mille oleks saanud mõõtmistel aluseks võtta. Pidi ju ka arvestama, kuidas pööninguruumi kõrgust maksimaalselt säilitada, pindade sirgeks ajamine oleks seda vähendanud.
Tuli otsida kompromisse, et saavutada selline töö täpsus, mille mõõtmisvead ei suureneks ega raskendaks järgmist tööetappi. Vanadele konstruktsioonidele toetuvate tööetappide puhul oli üldiselt kõige mõistlikum leppida olemasolevaga, aga teisalt jällegi näiteks põranda roovi tegemisel püüti see võimalikult täpne ja loodis teha.
Viimistlustöödega lõpetati
Mais jõuti viimistlustöödeni: kititi, paigaldati kipsplaate ning kinnitati põrandale ja seintele vineerplaate. Hoolika tööga saavutati soovitud lõpptulemus; tõsi – sellelegi tavalisest rohkem aega kulutades.
Vahelaesse tehti auk alles viimases järjekorras, et vältida alumise toa remondiruumiks muutumist. Kui mulje uuest ruumist oli hakanud tekkima, siis tänu katuseaknale selgus, et hirm pööninguruumi kitsaks jäämise ees oli olnud liigne. Seepärast tehti vahelakke vaid avar auk trepi jaoks, millega pööningulavatsi olemus erilise ruumina veelgi tugevnes.
Olgugi et eluruumide ruutmeetreid ametlikult juurde ei saadud, muudeti ühetoaline korter praktikas siiski kahetoaliseks.
Juurdeehitustööd muinsuskaitsealuses majas
Restaureerimisel vanast uut ei tehta ega peagi tegema.
■ Vanades majades ehitus-remonditöid tegema hakates peab enne sügavalt läbi mõtlema, mida ja kuidas teha, et väärikat hoonet mitte kahjustada. Vana maja võib küll renoveerida tänapäevastele normidele vastavalt, aga seda tuleb teha nii, et maja algupärane hing säiliks. Vana maja puhul ongi loomulikud igasugused kõverused ja ebamäärasused ja ei pea sugugi neid hakkama sirgeks tegema ja moodsate värvidega üle võõpama – kui sellist kodu tahetakse, ehitatagu juba päris uus maja ja kuhugi mujale.
Jah, sageli näeb sisustusajakirjade piltideltki, kuidas vanad hooned on interjöörilt uhketeks ja modernseteks muudetud, aga järgmine asjatundlikum uus omanik peab seda suure vaevaga taas ennistama hakkama... Vanas elamus peab piisavalt pikalt enne elama, seda kuulama ja tundma õppima, enne kui seal hakata midagi ümber muutma.
Mis teeb vana veetlevaks?
Mis on üldse vana maja hing? Vahel on see üksikasjades, nagu väärispuidust uksed ja messingist sulused; vahel jällegi ruumide paigutuses. Näiteks on ühes vanas majas WC keset maja ja selle saanuks ilusti pesuruumiks laiendada, aga sellega oleks ära kaotatud majas ühest otsast teise vaade läbi ruumide ja seetõttu tehti duširuum üle koridori teisele poole välisseina äärde ja sisevaade säilis.
Renoveerimisel võib uued elemendid sobitada vanade ja olemasolevatega, aga need võivad olla ka otseselt modernsed, nagu kõnealuse korteri pööningulavatsile viiv trepp. Uut aga pole mõtet teha vana halvasti matkides ega ka mitte vana modernsemat versiooni, millega püütakse vaid aimata, kuidas varemalt on olnud.
Siledate seinte katmine vanaaegse mustriga tapeediga või siis modernsete akende vanaaegse stiiliga piirdelauad ei loo uuest vana väljanägemist; restaureerimine on hoopis iseasi.
