Mihkel Masso: toote- ja kontseptsiooni­disainer
Tiina Kolk
Red Doti auhinnaga pärjatud ­naturaalsest tammepuidust ise­liimuv seinakatte­materjal Groveneer. | Tootja

Nagu elu on näidanud, oskab kahe Red Doti disainiauhinnaga pärjatud noor disainer lahendada väljakutseid tulemuslikult. Sel kevadel pälvis tema ja Karl Saluveeri koostööna valminud seinakattematerjal Groveneer selle maineka tunnustuse. Oma esimese Red Doti sai Masso elektrikerise Drop disaini eest 2015. aastal.

Siis võitsid nad Kristjan Feodoroviga Eesti Vabariigi välisministeeriumi skulptuurikonkursi ning disainer lõpetas magistrikraadiga Taani Kuningliku Kunstiakadeemia. Praegu juhib ta oma disainistuudiot ja juhendab Eesti Kunstiakadeemias (EKA) tudengeid.

Mihkel Masso on toote- ja kontseptsiooni­disainer, kellel on alati mitu projekti käsil. Lapsena Tallinna Kunstikoolis käinud ja muusikaga tegelnud nooruki pereliinis tundub jooksvat loominguline geen: tema vanaema oli legendaarne kodundusõpetaja ja kokaraamatute autor Salme Masso, ehitusinsenerist isa Tiit Masso kirjutatud raamatu «Väikemajad» järgi on Eestimaale kerkinud arvukalt eramuid. Mihkel Masso portfoolios on (tööstus)toodete, pakendi jm disaini kõrval ka klubide (sise)kujundusi.

«Liikudes muusikaringkonnas, sattusin kokku Tõnis Hiiesaluga, kellega 2009. aastast pidasime Telliskivi loomelinnakus klubi Salvador. Samal ajal lõime vendade Johannes ja Mattias Naaniga DJ-trio Daria & Cool – toona oli iga enesest lugupidav noor professionaalne diskor – misjärel kutsus Raul Saaremets meid raadiosse, kus tegime kümme aastat elektroonilise muusika saadet «Kaabel»,» selgitab disainer, kes enne tootedisainile pühendumist tudeeris Tallinna Tehnikakõrgkoolis rakendusarhitektuuri ja linnaplaneerimist.

Üliõpilaspõlves leidis energia väljaelamist koos sõpradega (öö)klubisid luues.

«Neist menukaim oli 2011. ja 2012. aasta suvel kino Helios õues tegutsenud Hoov. Mina olin üks sise- ja väliskujunduse elluviimise eest vastutajaid, kuid tegelikult kujundasime ja ehitasime seda kõike kollektiivselt – sõltumata ameti­positsioonist tegid kõik kõike, mis parasjagu vaja või huvi pakkus, polnud vahet, kas olid omanik või baarmen. Sealt sain suuri kujundamis-, korraldamis-, organiseerimis- ja ettevõtluskogemusi, kogu tiimi eestvedamisel toimusid kontserdid, kunstinäitused, loengud jpm,» meenutab Mihkel Masso.
 

Millest oli tingitud eriala vahetamine – pakuvad ju nii ehitus- kui ka tootekunst loomingulisi väljakutseid?

Ennekõike paelus mind objektide funktsionaalsus ja funktsiooni väljendumine esteetikas. Alles õpingute käigus tuli välja eriala tegelik mitmekülgsus – see pole ainult loominguline, vaid ka tehniline töö koos ühiskonna erinevate murede analüüsimise, eetiliste ja moraalsete küsimustega, samuti vajadusega tunda seadusandlust, psühholoogiat ja palju muud.

Iga toode on erinev. Kui näiteks praegu teen ühe projekti raames koostööd arstide ja kirurgidega, siis teise on kaasatud materjaliinsenerid ja sisearhitektid.

Protsess peab olema huvitav kõigile asjaosalistele – tähtsaim on avatud suhtumine projekti algul ja produktiivne lõpp. Igal probleemil ja mõttel on arvukalt lahendusi ning väljundeid, kuid harva on neist vaid üks ainuõige – tuleb luua kompromisse. Järeleandmiste tegemise ja väärtuste reastamise kunst on minu jaoks üks disaini põnevamaid väljakutseid.
 

Kas Red Doti võitnud elektrikerise Drop ja iseliimuva seinakattematerjali Groveneer loomisprotsessid olid keerulised?

Igas protsessis on tõuse ja mõõnu. Mõlema projekti puhul on olnud takistusi, nii tehnilist kui ka loomingulist laadi, aga oleme need suutnud meeskonnaga lahendada. Mul on tegelikult väga palju projekte, mis on kas halvasti või mitte üldse välja tulnud, kuid ilma nendeta poleks ka õnnestumisi. Õnneks pole need halvemad projektid eriti kajastamist leidnud ega suuremat kahju tekitanud.
 

Kui Drop sai valmis ja EKAs bakalaureus tehtud, järgnesid õpingud Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias. Miks just seal?

See oli teadlik valik. Kõigepealt viibisin Kopenhaagenis pool aastat vahetusüliõpilasena. Mulle sümpatiseeris Taani ­disaini esteetika, selles peegelduvad traditsioonid ja Taani ühiskonna iseloom.

Taani õppekvaliteet oli väga hea, kuid võrreldes õpingutega EKAs palju akadeemilisem. Kogemusena hea, kuid praegu eelistan pigem praktilist ja kontseptuaalset tööd.

Üheks selliseks on näiteks päästemeedikutele mõeldud lahase arendamiseks Rait Arroga asutatud ettevõte ETHR – selle projekti puhul on hea olla ise ettevõtte asutajate seas, kuivõrd püsib ­kontroll toote kvaliteedi üle ka hilisemas tootmisfaasis, kuhu tellimustööde puhul tellija disainerit tihti ei kaasa.
 

Millega modulaarset lahast arendav ­ettevõte alustas?

Militaarmeediku ja ettevõtjana tegutsev endine koolivend Rait Arro pöördus minu poole, kurtes kasutuses olevate lahaste kehvuse üle – neil puudus mitmefunktsiooniline lahendus eri vigastustele ehk meedikul pidi kaasas olema mitu eri lahast. Ta pakkus välja, et võiksime arendada katastroofi- ja militaarmeedikutele suunatud õhklahaseid. Katsetasime seda ideed pikalt, kuid jõudsime järelduseni, et modulaarne lehtlahas oleks välistingimustesse ehk n-ö põllule õigem ja kindlam lahendus.

Praegu on meil patenditud lahendus, mis on saanud positiivset tagasisidet nii Eesti, Taani kui ka NATO jõududelt, oleme võitnud ka Eesti Kaitseväe hanke ja üsna pea on meie toode meedikute seljakottides.

Kui Groveneeri lahendus on pigem dekoratiivne, siis universaalne moodullahas on tarvilik mitte ainult sõjaväelastele, vaid selle vastu tunnevad huvi meedikud, alpinistid ja teiste spordialade harrastajad.

Juhtumisi saime ka tsiviilolukorras lahastamise katse: üks meie investor murdis käeluu, aga kuna tal ei olnud võimalik minna EMOsse, sõitis minu meedikust koostööpartner lahasega kohale ja sidus tal käe kinni – lahas olevat olnud täitsa mugav.
 

Mis veel praegu käsil on?

Peale eelmainitute on mul veel töös virn väiksemaid disainiprojekte, mida teostan koos abilistega. Praegu kavandame ühele ukse- ja aknatootjale messilahendust, 6 m kõrgusi vanalinna (lihtsustatud) maju, disainitudengitega teeme elektriautolaadijat.

Väga palju aega kulub aga EKA sise­arhitektuuri osakonna tudengite bakalaureusetööde juhendamisele. Teeme seda kahasse Londonis Central Saint Martinsi tulevikumaterjalide eriala lõpetanud Sandra Pihlakuga – tegemist on sisearhitektuuri osakonna juhataja Hannes Praksi huvitava võttega anda kahe mittesisearhitekti käe alla sisearhitektide juhendamise.

Samuti asun üsna pea ametisse EKA tootedisaini magistriõppe juhina, eeltöö juba käib.

Õpetamine on töö inimestega. Nagu minu EKA-aegne juhendaja Heikki Zoova on öelnud: õppejõud peab üles leidma tudengite tugevaimad küljed ja mitte suunama lõpplahenduseni, vaid aitama leida võimalikke tulemuseni jõudmist toetavaid protsesse ja võtteid.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid