Oliver Orro: “Olen alati eelistanud huvitavaid keskkondi ilusatele.”

Tiina Kolk
Oliver Orro oma töökohas, Eesti Kunsti-akadeemia kunstikultuuri teaduskonna hoones Suur-Kloostri tänavas. | Terje Ugandi

Põnevate (raadio)ringkäikude, maju ja keskkondi avavate ilmekate ning faktirohkete ekskursioonide juhi, pühendunud arhitektuuriajaloolase, konservaatori ja muinsuskaitsja, Eesti Kunstiakadeemia (EKA) doktorandi, õppejõu ja teaduri Oliver Orro uurimissuunad on Eesti 19. sajandi teise poole ning 20. sajandi alguse arhitektuur (puitelamud, tööstus- ja militaarehitised), aga ka nõukogude perioodi linnaehitus ja muinsuskaitse.

Mullu Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud tema kureeritud näitusega “Kopli sonaat. Vene Balti laevatehas” kaasnenud raamat pälvis Eesti muuseumide aastaauhinna ehk Muuseumiroti teadustrükiste kategoorias. Uurimuses kajastavad Oliver Orro, Robert Treufeldt ja Maris Mändel 20. sajandi ühe suurejoonelisema Tallinna tööstusettevõtte, Vene Balti laevatehase ja selle asumi kujunemist ning tähtsust meie linnaehituse ja tööstuspärandi ajaloos.


Millised majad teid kõnetavad?

Mulle meeldivad lihtsad ja inimlikud majad – näiteks asunikutalud ehk 1920.–1930. aastate tavalisem taluarhitektuur. Samuti meie väikelinnade 17. ja 18. sajandi ehitustraditsioon. Veetlevad ka 20. sajandi esimeste kümnendite saksalikud armsad linnamajad – näiteks Tallinnas Nõmmel ja Tartus Tammelinnas, eriti Elva tänava elamud. Need on minu jaoks maailma kõige ilusamad majad.

Köitvad on ka nõukogude aja alguse individuaalmajad, mida suudeti ehitada projekti järgi ja keskmisest parema kvaliteediga. Neid kõrge (viil)kivikatusega elamuid võib leida Tallinnas Maarjamäel ja Nõmmel ning mujalgi Eestis. Paraku neid praegu veel väga väärtarhitektuuri kihistusena ei hinnata. Minu silmis esindavad need kodust ja intiimset arhitektuurilaadi sinna juurde kuuluva väga vahva aiakujundusega: paekiviplaatidest kõnniteed, hoovi ja aiaosa eraldav vahemüür, kus on kaarega värav ...

Hindan turvalist, väikekodanlikku arhitektuuri(ideaali). Paljudele kolleegidele meeldib napp modernism, aga minul on selline natuke kadakasakslikult magus maitse. Ma enam ammu ei häbene seda.

Interjööridest on mulle emotsionaalselt lähedane 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse soliidse pruuni mööbli, vaipade ja roheliste sametkardinatega väiksema mõisa interjöör või ka 1920ndate aastate linnakodu hilisjuugendlik laad. Varasemast ajast ampiir. Ma ei kujuta ennast barokklossis elamas, aga 19. sajandi alguse hõrku peterburilikku ampiiri oskan nautida.

Armastan ruume, kus on palju asju, eriti kui need jutustavad lugusid ja toovad ammuste aegade inimese meile lähemale. Elan Tallinna kesklinnas, kunagises 21. kooli õpetajate majas ja meie kodus on tohutult mitme eelneva põlvkonnaga seotud kraami.


Kas selle ajel valisite ka elukutse?

Eks mõtlesin erinevate humanitaaralade peale – folkloristika, usuteadus. Aga mul oli tunne, et ma ei jaksa ära õppida vana-heebrea keelt sellisel määral, et sellest tõlkimine oleks minu põhielukutse, ning ma pole nii sügavalt usklik, et saada vaimulikuks. Näis, et kunstiajalugu, kuigi pehme humanitaarteadus, annab konkreetsema ameti. Tänu meie 21. kooli legendaarse kunstiajalooõpetaja Tiina Meeri äratatud huvile jäingi kunstiajaloo juurde.

Põhiliselt olen EKA produkt – tudeerinud kunstiteadust, aga õppinud Tallinna Tehnikakõrgkoolis ka hoonete ehitust. Praegu olen kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise eriala doktorant. Tunnen laiemalt huvi nii ehitusvaldkonna kui ka humanitaaria vastu.

EKAs õppides selgus, et nüüdisaegne kunstiteadus tegeleb väga paljuski keerukamate kontseptsioonide või teoreetilisemate lähenemisviisidega, mis minu jaoks jäid võib-olla natuke elukaugeks. Siis aga leidsin kultuuripärandi ja muinsuskaitse ning liikusin sinnapoole edasi.


Milline ajastu siinsest ehituspärandist on teie jaoks kõige huvitavam?

Olen tegelenud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse puumajadega, just lihtsama osaga meie puitarhitektuurist, agulikeskkonnaga, mida paljud peavad lausa koledaks. Olen alati eelistanud huvitavaid keskkondi ilusatele. Agulist on pärit minu esivanemad. Minu emapoolne vanaema Rakverest ja vanaisa Tallinnast – mõlemad olid mitmendat põlve vaesed linnaeestlased. Ma austan oma esivanemate keskkonda, isegi kui ma ei pea seda ilusaks ega ideaalseks.

Olen uurinud tööstusarhitektuuri, huvitab ehitusajalugu, just ehitusmaterjalide, -tehnoloogia, -konstruktsioonide ja ehituse organiseerimise ajalugu. Minus on selline vastuolu, et hea kodanliku idülli kõrval tundub mulle omane ka selline lihtsa inimese elumaailm. Mind tõmbavad n-ö alternatiivsed keskkonnad, kuhu mõni kolleeg vist minnagi ei julgeks: avalikud saunad, turud, kõik säärane. Näiteks nõukogude perioodist tüüparhitektuur – nii eramajade kui ka tüüpkorterelamute arhitektuur. Tahaksin edaspidi teha ühe teadustöö Lasnamäest.

Samuti on väga põnevad nõukogudeaegsed suvilakooperatiivid ja raudteede äärde või elurajoonidest välja rajatud garaažilinnakud. Millised inimesed seal käivad, mida teevad, kaua nad seal viibivad, kelle sõna maksab? Omalaadne antropoloogiline huvi – tähtsustub mitte ainult see, kuidas professionaalne arhitekt ruumi loob, vaid kuidas ruumi tarbijad seda kasutavad ja ümber kujundavad, kuidas inimene teeb sellisest ruumist oma ruumi, kuidas inimesed kaunistavad käepäraste vahenditega oma keskkonda (näiteks lillepeenrad paneelmagalate hoovides). Sellised isetekkelised erinevate gruppide ruumihõivamispraktikad on minu jaoks olulised. Igasuguste piiride tähistamine, rahvuslikud eripärad – kui inimene värvib oma aknaraamid siniseks, siis kas ta siiralt usub, et see peletab kärbseid, või ta tahab laiemalt midagi oma identiteediga seonduvat manifesteerida?


Teie viimase aja üks huvisuundi on nõukogude perioodi restaureerimis-ajalugu?

Sellest peaks tulema doktoritöö, mis puudutab Eesti väikelinnade muinsuskaitsealasid ning muinsuskaitse ja mälupoliitika rolli kogu ruumiloomes hilissotsialismi kümnenditel. 1970.–1980ndatel tegutses muinsuskaitse ambivalentselt rahvusliku vastupanu ja võimude aktsepteeritud tegevusvaldkonna vahepeal. Ühelt poolt oli muinsuskaitsel kaheldamatult rahvuslik tähendus ja seda mitte ainult 1980ndate lõpul, Eesti taasärkamisajal, vaid ka enne seda, kui püüti muinsuskaitse vahenditega vastu seista nõukogulikule unifitseerimisele. Oli võimalik ära hoida standarditud tüüpprojektide, eelkõige paneelelamute paigutamist linnasüdametesse, ehitada riikliku ehituskomitee loaga eriprojektide järgi ajaloolise keskkonnaga haakuvaid hooneid. Muinsuskaitse kaudu sai kaitsta kohalikke eripärasid ja hoida seeläbi rahva mälu. Sel oli ilmselgelt vaikse vastupanu varjund.

Samas õnnestus nõukogude ajal Eestis siiski üles ehitada väga suur ja hästi mehitatud restaureerimissüsteem, kus 1980ndate lõpul töötas tuhat oma ala spetsialisti. Muinsuskaitset ei saa seega näha ainult kui mingit dissidentlikku nähtust, see asetub ka võimu väljale. Loomulikult alati ei jätkunud raha ega kvaliteetseid materjale, aga väga hästi osati ära kasutada nõukogude ühiskonna spetsiifikat. Kuna kõik kuulus riigile, oli ka võimalik näiteks planeerida, millised funktsioonid millisesse majja linnas tulevad, puudusid eraomandist tulenevad takistused restaureerimise korraldamisel. Või sai restaureerida korraga terve mõisakompleksi. Nõukogude süsteem ei olnud nii lihtne, nagu me seda tihti tahaksime näha. Selles tehti palju erandeid, andes arhitektidele ja kunstnikele teatud piirini eneseteostusvõimalusi.

Tolle ajastu keerukused ja vastuolud teevadki uurimise põnevaks! Arhiivides talletatud materjale lugedes pead valdama filtreid, kuidas tolle aja koosolekute protokolle mõista, sest loomulikult pandi sinna kirja palju asju sellisena, nagu ülemused tahtsid neid näha. Õnneks saab praegu veel teha ka intervjuusid – iseasi, kui avameelselt omal ajal otsuseid teinud ja olulistel positsioonidel töötanud inimesed kõigest rääkida tahavad.


Olete utsitanud ja innustanud Eesti väikelinnade elanikke ehituspärandit säilitama ning vanu maju renoveerima. Milliseid paiku soovite esile tõsta?

Mind rõõmustavad väga Kuressaare ja Haapsalu. Soovitan kõigil minna kargel päikeselisel talvepäeval Haapsallu, kui lumi maas ja meri jääs ning kõigist korstnatest tõuseb suitsu. See on tohutult romantiline vaatepilt. Kui külm hakkab, astuge sisse kohvikusse, jooge kakaod ning minge siis jälle edasi!

Minu meelest peaksime Viljandit rohkem reklaamima ka rahvusvahelisel areenil ja tegema seda koos lätlastega, kellel on ka Kuramaal selliseid Viljandi moodi, samuti nõlvadel laiuvaid väikelinnu. Sellest saaks fantastilise turismituuri, mida võiks Euroopas reklaamida kui reisi Leedu, Läti ja Eesti küngastel olevatesse romantilistesse linnakestesse. On ka vahva, et Ida-Virumaa linnades on kohalikud ise järjest enam hakanud tähtsustama sealset eripärast ehitatud keskkonda, eriti Sillamäel.

Head meelt teeb ka, et paljude Eesti väiksemate mõisate, nagu Esna, Kulina, Põhjaka, Hatu käsi käib hästi. Seoses uute omanikega on toimunud vahepeal nukras seisus olnud Riisipere ja Kernu härrastemajade taasärkamine. Juba ongi korda tehtud Keila-Joa loss ja Kolga mõisal on uus hooliv omanik.

Artikli märksõnad