Miks arvatakse, et vesialuseline dispersioonvärv hukutab maja?
TM Kodu&Ehitus
Värvide kohta levivad ka omad müüdid, mis sageli ei vasta tõele. | Shutterstock

Vähe on neid värvitooteid, mida on põhjuseta sedavõrd palju sarjatud kui vesialuselisi dispersioonvärve. Mõned arvavad, et see värvitüüp on kindlaim moodus oma majavooder hallitama panna.

Vesialuselise dispersioonvärvi oma maja värvimiseks valinu peab olema valmis igasuguste "asjatundjate" halvakspanu suhtes, kes "maailmatarkadena" teavad täpselt, et sellise värviga maja üle värvides mõistetakse see maja hukule: et maja satub ülevärvituna justkui kilekotti ja niiskus hakkab puitu hävitama.

Tegelikult on aga sellise arusaama taustaks läbi ja läbi väär arusaam. Vesialuselised värvid ei lase oma värvikihist küll väljastpoolt vett läbi, aga seestpoolt välja auruvat vett laseb vesialuselise värvi kiht läbi küll täiesti piisavalt. Traditsiooniline õlivärv aga hakkab nö hingama alles siis, kui sellel pragunenud krakleepind tekkinud on.

Vesialuseliste dispersioonvärvide halvale mainele on siiski seletus: see värvitüüp on üldkasutatavaks saanud just sel perioodil, kui vee kasutus elamutes järsult tõusis, tänapäeval on aga vähe neid, kes nõustuksid majas sees oleva WC ja pesuruumi asemel käima õuepealses ehitistes.

Dispersioonvärvid on justkui peksupoisteks sattunud. Selle värvitüübi võidukäigu ajal on aga nähtud imelisi ehitusvigu. Näiteks kitsa räästaga maja, millel on nn valesokkel (butafoorne nn kivisoklisein puitseina ees, kui alumise korruse põrand on maapinna tasandil) ja välisvooder on ilma piisava tuulutusvaheta, poleks suutnud niiskuskahjustuste eest päästa ka mingisugune muu värv.

Sarnased artiklid