Miks margariini ei tasu kuumutada?
Mai Maser
Kodutohter
Margariini asemel tasub alati eelistada mõõdukalt võid. | Shutterstock

Margariin koosneb taimsetest või loomsetest rasvadest, millest piimarasv võib moodustada kuni 3 protsenti. Ka margariinid jaotatakse rasvasisalduse järgi nagu võigi: 80–90 protsenti, 60–62 protsenti ja 39–41 protsenti.

Margariin on enamasti toodetud taimerasvade ja -õlide hüdrogeenimisel ja ka muudel tööstuslikel meetoditel. Hüdrogeenimine ehk tahkestamine võimaldab saada vedelast taimeõlist sobiva konsistentsiga tahke rasva.
Kui hüdrogeenimisprotsess läheb lõpuni, siis tootes transrasvhappeid peaaegu ei teki. Kui pakendil on märgitud, et toode on osaliselt hüdrogeenitud, siis temas on transrasvhappeid ja seda margariini ei maksaks võileivamäärdeks osta. Sellist margariini kasutatakse näiteks pagari- ja kondiitritoodete, rasvavõiete ja ka frititud ja külmutatud toodete valmistamisel.

Margariinide rasvasisaldus on samuti kuni 80 protsenti, ent paljudes toodetes on rasva ka vähem. Margariinis on ülekaalus monoküllastumata rasvhapped. Sageli lisatakse margariinile lisaaineid, nagu vitamiine ja mineraalaineid, ka kasulikke rasvhappeid, nagu oomega-3-rasvhape, mis suurendavad margariini tervislikkust. Kuna muidu saame seda rasvhapet põhiliselt kalast, siis neile, kes söövad kala vähe, sobib just selliste lisanditega margariin.

Margariini on võimalik toota ka tahketest õlidest, nagu palmi- ja kookosõlist: need on küll hinnalt kallimad, aga ei sisalda transrasvhappeid. Selliseid võidemargariine võiks kasutada peamiselt määrdeainena võileibadel, saiakestes, kastmetes ja mujal.
Praadimisel ja muidu küpsetamisel võiks pigem kasutada võid ja/või õli või searasva. Kuumutamine võib suurendada margariinis leiduvate töödeldud rasvade ja õlide transrasvhapete hulka.

 

Põhiliselt kolme tüüpi rasvhappeid
 

Oma olemuselt on rasvad loomset või taimset päritolu. Hea on teada nende saamise allikaid, kuna inimene vajab kõiki rasvu võrdses vahekorras: iga allpool toodud tüüp peaks andma ligi kolmandiku.

Toidurasvad sisaldavad põhiliselt kolme tüüpi rasvhappeid.

Küllastunud rasvhapped on põhiliselt tahked ning ülekaalus loomset päritolu rasvades, näiteks võis, seapekis ja juustus. Neid sisaldavad ka liha, lihatooted (viinerid, sardellid, pihvid, suure rasvasisaldusega piim ja jogurt, kondiitritooted, kõvad margariinid, seapekk, palmi- ja kookospähkliõli.

Monoküllastumata rasvhapped on ülekaalus taimsetes toiduainetes, nagu oliivid, rapsiseemned, avokaado, pähklid (pistaatsia-, sarapuu- ja pekanipähklid), mandlid, maapähkel ning neist valmistatud õlid.

Polüküllastumata rasvhappeid (oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid) sisaldavad lõhe, heeringas, forell; rapsiseemned, sojaoad, linaseemned ning neist valmistatud õlid. Polüküllastumata oomega-6-rasvhapped on põhiliselt päevalilleseemnetes, aga ka nisuidudes, seesamiseemnetes, pähklites, sojaubades, maisis ja neist valmistatud õlides.

Mainitute kõrval on veel kolesterool, mis on eriliiki rasvhape ja mis tekib alati inimese kehas. See on vajalik sapphapete, steroidhormoonide, sealhulgas suguhormoonide ning D-vitamiini valmistamiseks. Kui saame kolesterooli toiduga, siis tekib seda keharakkudes vähem. Kõige rohkem saame kolesterooli munakollastest, rupskitest, liha- ja piimatoodetest. Kui aga väldime mainitud toite, tekib kehas ikkagi kolesterooli vajalikul määral.

Sarnased artiklid