Minu muru. Mida ilusat lemmikmurudes leida võib?
Lylian Meister
Kirikakrad ehk bellised vabameelses murus. | Lylian Meister

Muru ei pruugi alati olla süstemaatiliselt madalaks niidetud ühtlase tihedusega kasvavatest heintaimedest roheala. Vanast heast Inglismaast kõvasti ida pool võib endale lubada ka pisut barbaarsust, vähemasti ümber golfiväljaku.
 

Mis seal salata, olen minagi maastikukujundajana murusid planeerinud-rajanud. Niidetud muruvaip mulle meeldib, eelkõige seetõttu, et seal saab mõnusalt kõndida ja mängida, piknikuteki maha laotada ning lihtsalt pikali visata ja taevast vaadata. Samas armastan erinevaid mururikkujaid, keda tõsine murusõber, mürgiprits käes, oma veatul rohealal taga ajab, kühvlite ja konksudega välja kougib või julmalt lõksu püüab. Jah, mina armastan isegi mutti. Tema ajab mu viljakal maatükil üles rammusa musta mulla hunnikuid, mida saan ülikerge vaevaga peenardele, istutusaukudesse ning konteineritesse kanda. Hakka siis ise vaeva nägema ja kaevama, kui kaevur käepärast… Pealegi on see pimeloom nii ilus, pehme, sügavmust.

Minu poolest elagu mutt rahus, viha ma mullahunnikute tõttu ei pea. Ükskord tegin mugavusest ja laiskusest sellise vea, et istutasin kiirel ajal maalt läbi sõites puishortensia mutimullahunnikusse. Kujutasin naiivselt ette, et see on valmis istutusauk. Noh, vähemalt proovisin, sest ka õppinud aednik peab ju ikkagi katsetama ning Hiiumaal õpilastele teadmisi jagades selgub vahel ikka, et mõni õpikutõde ei kehti ja risti vastupidi tehes saadakse kena tulemus... Mutile selline koostöö ei meeldinud ning tagasi tulles leidsin eest mullahunnikust väljavisatud poolelusa taime. Mutti ennast ma muidugi murupinnal ei näe, küll aga lugematuid õitsvaid liike.


Õites väli
 

Olen kirikakraid ehk belliseid püüdnud oma vabameelsesse murusse teistest õitsvatest murudest kaasa tuua ning isegi külvanud. Kujutan ette, mida tunneb nüüd üks tubli muruhoolik, kes neid sealt meeleheitlikult välja juurib. Bellised hakkavad ju kohe silma oma õite ja lehekodarikega, pealegi levivad halastamatult seemnete ja lühivõrsetega. Kätte saada on neid murust raske, sest nad kinnituvad tugevalt pinnasesse.

Mida õudse(l)t ilusat siis minu lemmikmurudes veel leida võib? Kaunis õitseja ja üldlevinud nuhtlus on kindlasti niitjas mailane, kes levib ka pärast niitmist igast varretükist kasvama hakates, päikesest läikiv võilill, õhuline naat, sulnid kannikesed, suvel maapõhja vajuv kanakoole, erinevat värvi nurmenukud, sillad ja teised sibullilled. Imetlen ka mahalangenud õielehti ja sügisesi puulehti. Ainus põhjus, miks võiks soovida muru võimalikult rohelisena hoida, on see, et selline vaip loob rahuliku tausta istutusaladele või lihtsalt niitmata aladele. Mängimiseks-sportimiseks-pikutamiseks sobib ju madal, aga mürgitamata muru mitu korda paremini. Õitsva muru puhul kujutavad küll teatavat ohtu mesilased-kimalased, kuid minule isiklikult tundub juhuslik ja tervislik mesilase piste väiksem mure kui laitmatu muruga kaasas käiv mürgifoon.

Kõik need murud, mida aastate jooksul imetlenud ja pildistanud olen, ei kuulu küll isiklikult minule, aga eks ole maailma ilu ju meile kõigile imetleda...


Olulised tegemised
 

Muru niites jätan ma sellesse kindlasti aasa- või niidutaimede laike, oleneb, millisel platsil töö parasjagu käib. Kuna elan Soomaa serval, on maa siin pigem niiskevõitu. Vahel niidan mitme rindena ning keset rohelist vaipa kasvavad ühel laigul juba kõrged õitsvad niidulilled, teisel aga eelmise niitmise järel kosunud madal valge ristik. See meeldib väga mesilastele, nii et kes tahab endale ristikumuru külvata, peab sellega arvestama. Niitmine on enamasti minu töö ning võtab parasjagu võhmale. Laia tee lõkkeplatsini ja ümber selle teeb aga vahel oma murutraktoriga naabrimees Einar, see on niidetuna üks ütlemata mõnus teekond kõndida. Kevadel rajan muidugi ise tee piirid ette, sest oluline on jätta kurvi äärde kasvama poeedinartsisside read. Sel aastal kavatsen sealt välja kaevata valged floksid, mis kunagisest aiapeenrast kasvama on jäänud.

Muru niitmine on tegelikult tore töö – vormib käelihaseid ning kohe on silmaga näha ja lõhnast tunda töö tulemust. Värske rohu lõhn meeldib mulle üliväga, naudin seda, nagu ka tööst väsinud lihaste kerget surinat pärast muruniitmist, kui külma õllega õues istun. Olen niitmisega hiljaks jäädes muru (või siis juba kõrgemat heina) ka trimmerdanud ning võsalõikuriga rohtu kasvanud maad üle käinud, ent eriti viimasega saab mullase ja pikka aega inetu tulemuse. Siinkohal pole põhjust rääkida murust isegi minu tolerantsuse puhul.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Minu Aed.

Artikli märksõnad