Niidutehnikat lõhuvad kivid-kännud, mootoreid rikub vilets kütus

Ain Alvela
Shutterstock

Muruniitmise hooaeg on taas pihta hakanud ja on paslik üle korrata põhitõed, mille järgimine aitab niidutehnikale pika ea tagada ja kindlasti on niidukite targa kasutamise korral põhjust ka harvemini remonditöökoda külastada.

Esimene asi, mille kulumise ja sellest tulenevate rikete vastu ei saa, on liikuvad osad, olgu see tehnika siis tavaline käsitsi lükatav muruniiduk, trimmer, murutraktor või hoopis robotniiduk. Küll aga saab hoolitseda selle eest, et liikuvad osad, peamiselt niiduterad, vähem kuluksid või siis mingil põhjusel kohe ei puruneks.

 

Muruniiduki nuhtlus – juurikad ja kivid

 

Esimene eeldus, et masin püsiks töökorras, on aga ikkagi järjekindel hooldus, puhastamine pärast iga töökorda, vanemal riistal tuleb sagedasti jälgida, et õli oleks piisavalt ja et kõik poldid oleksid piisavalt kõvasti kinnitatud.

Kõik maast välja turritavad objektid on üheselt muruniiduki vaenlased. Ja neid peaks igal juhul vältima, iseasi, kuivõrd see alati võimalik on.

Teinekord, kui kusagil maakohas niidetakse muru ehk vaid kaks korda aastas, rohi on niitmise ajal enam kui 20 cm kõrge, siis selle seest polegi neid ohtlikke asju näha ja nii neile otsa sõidetaksegi.

Peamised põhjused, miks muruniiduk võib kohe ja äkki puruneda, on Stihli tehnika ametliku Eesti esindaja OÜ Farron Tehnika turundusjuhi Mart Kelgu sõnul lihtne tõsiasi – teraga sõidetakse kas kännu, kivi või mingi maast välja turritava rauakolu otsa või niidetakse n-ö liiva ja mulda. Näiteks lastakse pidevalt üle mutimullahunnikute vms. Sellisel juhul saab tera täkkeid, muutub nüriks ja kui halvasti läheb, siis on lõpuks ka tera hoidev ja pöörlema panev võll kõver.

 

Detailid olgu kindlalt kinni!

 

"Kui tera pole balansis või on võllil juba jõnks sees, siis tekib vibratsioon, mis kandub üle nii raamile kui ka niiduki kerele ning hakkab seal olevaid kinnitusi, polte ja mutreid lahti loksutama,” kirjeldab Mart Kelk tehnika järkjärgulise lagunemise protsessi. "Kõik, mis pole hästi kinnitatud, logiseb ja nii viib üks asi teiseni ning kui midagi ette ei võta, siis lõpuks ikka kusagilt miski annab järele.”

Eriti peaks ka väiksemaid lahtisi kive vältima metallist korpusega muruniiduki omanikud, sest tera poolt lendu lastud kivid tabavad korpust, löögi saanud kohtadest hakkab värv maha kooruma ning sealt edasi on varsti juba ka rooste kallal. Plastkorpusega muruniidukid, mis on küll hinnalt kallimad, on tehtud sellisest materjalist, mis kannatavad kive ja lööke paremini ning kokkupuutest kividega saab viga ainult tera.

 

Trimmerile on tähtis värske bensiin

 

Niipalju siis soovitusi muruniidukite tehniliste vigastuste vältimisest. Ent nagu ikka tehnika puhul, on ka muruniiduseadmete tähtsaim komponent ikkagi mootor, mis kogu organismi töös hoiab ja nagu inimeselgi sõltub kogu tervis südame seisukorrast, oleneb ka murutehnika korralik ja kvaliteetne töö sellest, kuidas tunneb ennast mootor.

Kui tänapäeval on üldiseks n-ö sotsiaalseks normiks saanud, et muru ei peaks justkui enam niitma ülemäära sageli, siis eks kõrbema ja rammusama rohu niitmine koormab ka rohkem seadme mootorit. 

Husqvarna tehnika maaletooja OÜ Niidustuudio juhatuse liige Sten Krehov märgib, et kõrgema rohu niitmisel tuleb niidukõrgus kõrgemaks reguleerida.

"Enamikul masinatel saab selle tõsta kuni 75 mm peale. Kui kasutada külgväljaviset, saab sedasi niita vähemalt 15 cm pikkust rohtu. See pole enam muru, vaid ikka juba täitsa rohi,” selgitab ta. "Ega jah, alla 4–4,5 cm ei soovita muru lõigata, sest siis kärsatab päike selle kollaseks, sinna ei talletu niiskust ja rohi ei kasva enam.”

Krehovi sõnul uuemad masinad õli väga ei söö, mistõttu õli jälgimine ei olegi nii väga tähtis. Küll on aga oluline teada, et kui masinat altpoolt puhastada, siis ei tohi seda keerata külili, sest õli jookseb sedasi kas summutajasse või õhufiltrisse.

Kallutada tohib muruniidukit niisiis ainult käepideme suunas kas ette- või tahapoole.

Trimmerite ehk kahetaktiliste mootoriga riistade puhul toonitab Sten Krehov kvaliteetse kütuse kasutamise olulisust.

"Kahetaktilistes mootorites tuleb kasutada värsket bensiini, mis ei ole vanem kui kuu aega, soovituslikult peaks kasutama 98-bensiini. Kui on tegemist kodukasutajaga, kellel kulubki aastas vaid viis kuni kümme liitrit, siis soovitan kasutada hoopis spetsiaalset kütust – alkülaatbensiini,” räägib Krehov.
"See säilib kaua, hooaja alguses ostetud bensiini võib rahulikult veel augustis masinasse kallata. Isesegatud bensiiniga seda teha ei tohi, see nii kaua ei säili.”

 

Erinevaid kütuseid ära kombineeri

 

Sageli tehakse nii, et terve hooaja vältel kasutatakse n-ö tavalist bensiini ja siis sügisel viimaseks paariks paagitäieks võetakse kasutusele alkülaatbensiin. Ent Krehov hoiatab – kahe erineva kütuse koosmõjul muutub membraan sisuliselt hetkega kivikõvaks ja see tähendab automaatselt kohest karburaatori tihendite vahetust.

Seega kompenseerib alkülaatbensiini ehk nn Aspen-kütuse kallim hind selle, et kahetaktiline, eriti peente düüside ja teiste osadega mootor ja karburaator ning nende kummiosad töötavad tõrgeteta pikka aega.

Kui kasutada segatud bensiini, siis tulebki sellele truuks jääda ja jälgida, et segu on värske, kui aga Aspen-bensiini, siis ka ainult seda. Erinevaid kütuseid ühes masinas omavahel kombineerida ei maksa, sest see ei meeldi eelkõige kommiosadele ning sellele järgneb suure tõenäosusega kiiresti vajadus remondi järele.

Tegelikult vajavad puhast ja värsket kütust ka teised murutehnika mootorid, sh murutraktorite omad.

"Niidutehnika on töös laias laastus pool aastat, teise poole see tavaliselt seisab. Soovitan, et sügisel, hooaja lõpus viimase töö ajal panna sisse võimalikult vähe kütust niimoodi, et see töö lõppedes otsa saaks. Et masin sureb lõpuks kütuse puudusel välja,” selgitab Sten Krehov.

"Nõnda jääb masin ületalve seisma tühja karburaatoriga. Kui sinna jääb kütust, sadestub see seismisega ja n-ö vaigustub karburaatorisse ning kevadel mootor enam tihtipeale ei käivitu, kuigi sügisel töötas perfektselt.”

 

Robotniiduki töö tuleb ohjes hoida

 

Ka robotniiduki puhul vajab kõige suuremat tähelepanu niidutera. Hooaja jooksul sõidab üks robotniiduk maha võib-olla mitusada kilomeetrit, mistõttu klassikaline kuluosade vahetamine on ka selle riista puhul vajalik.

"Tera tuleks aeg-ajalt vastavalt vajadusele teritada ja jälgida, et niiduki tarkvara oleks uuendatud. Sellega on nagu telefoni puhul, et vahepeal tuleb ikka ka update’i teha,” ütleb Mart Kelk.

"Aastas korra tuleks robotniidukiga ka teeninduses käia. Kasvõi sellesama tarkvara uuendamise pärast. See on oluline, sest iga uue tarkvaraga tuleb robotile tõepoolest tarkust juurde. Ja lisaks sellele tehakse esinduses ära ka kõikvõimalik muu hooldus.”

Osale robotmuruniiduki markidele (Gardena, McCulloch jt) saab ise tarkvarauuendust teha, osale mitte. Aga olgu nii või teisiti, masinad on konstrueeritud nõnda, et seda omapäi tehes midagi päris kapitaalselt vussi keerata ei anna. Robotniidukite tehnoloogia on sätitud nii, et ta sõidab ikkagi ainult etteantud territooriumil, mis on piirdetraatidega ääristatud, ja kui tal peakski n-ö mõistus otsa saama, siis jääb masin pigem seisma kui sõidab kusagile, kuhu ei pea ega tohi.

"Robotniiduki ohutustehnilisi lahendusi oma suva järgi välja lülitada ei saa,” kinnitab Kelk. "Seega ei saa robot kuhugi huupi ajama panna.”

Küll on võimalik ära nullida varem tehtud seadistused, aga sel juhul liigub tarkvara tehaseseadistuste ehk n-ö algrežiimi juurde ja midagi ohtlikku või katki minevat see endaga kaasa ei too.

Sõltuvalt robotniiduki tera tüübist soovitab Sten Krehov seda vahetada kord kuus või kord kahe kuu tagant. Lisaks võiks tema sõnul robotniiduki hoolduse juurde käia elementaarne puhastus. Seda võiks teha ikka vähemalt kord paari nädala jooksul, sest on oluline, et masina terad saaksid vabalt liikuda. Ja kord aastas – eelistatavalt sügisel – tasub robotniiduk viia hooldetöökotta ülevaatamiseks ja ka tarkvara uuendamiseks. 

"Masinad töötavad taimerite põhiselt ja tasub jälgida, et mida rohkem sügise poole, seda vähem peaks robotniiduk töötama. Mais ja juunis rohkem, juulis juba vähem jne. Seega tasub taimerit hooaja edenedes korrigeerida,” soovitab Krehov.

"Võib teha vahele n-ö puhkepäevi, kus masin üldse ei niida, ning vähendada ka tööaega, et masin tarbetult oma akut ei kulutaks, sest teatavasti arvestatakse aku tööiga laadimiskordade järgi.”
 

Kui mootor tõrgub, otsi probleemi kütusest
 

Murutehnika juures kasutatakse kahte tüüpi mootoreid – 4-taktilise mootoriga on muruniidukid, murutraktorid, mullafreesid, rohuniidukid ja multšijad, 2-taktilised on võsalõikajate, trimmerite, lehepuhurite jmt riistade mootorid.

Põhimõttelist vahet mootorite hooldamises pole, esimestel on lihtsalt eraldi õlitus ja tuleb kontrollida ka õli taset, teistel segatakse mootori määrimiseks vajalik õli kütuse sisse.

Kui mootor ei käivitu, tuleb põhjust otsida ennekõike kütusest – kolm-neli või enamgi kuud seisnud mootoris on tavaline tanklast ostetud etanooli sisaldav bensiin ja sageli muudab just see etanool kütusesüsteemi kummiosad – tihendid, voolikud, karburaatori membraani kõvaks ja rabedaks. Selle tagajärjel tekivad kütuselekked ja mootor ei käivitu või ei tööta korralikult. 

Etanool imab endasse niiskust, tekib vesi, mis vajub paagi põhja, tekitades lahustilõhnalist sadet, mis samuti takistab mootori käivitumist.

Tavaline tanklast ostetud bensiin vananeb sisuliselt 30 päevaga ja sellise kütuse kasutamine kujutab endast probleemi ennekõike väikemootoritele, iseäranis 2-taktilistele.

Aiatehnika mootorites on soovitatav kasutada nn Aspen-kütust – spetsiaalset alkülaatbensiini, mis ei sisalda etanooli, sellest ei setti seistes midagi ja mis ei kahjusta kummidetaile.

Allikas: OÜ Aiatäht

Sarnased artiklid