PÄEVALILL. Väärtuslik päikeselemb

Ave Visnapuu
Päevalill Lemon Gammon. | Ave Visnapuu

Põhja-Ameerikast pärit päevalill (Helianthus) on ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Tuntuim päevalilleliik on harilik päevalill (H. annuus). Tema nimi tuleneb ladinakeelsetest sõnadest helios ja anthus – päike ja õis. Eesti keeles on teda kutsutud ka päevakettaks, päevaroosiks ning tulelilleks.

Looduslikku päevalille tunti juba 2000–3000 aastat tagasi. Indiaanlased kogusid tema seemneid toiduks, valmistasid vartest kiudu ning õitest kollast värvi. Inkade hulgas kummardati seda taime arvatavasti seetõttu, et tema õisik pöördub vastavalt päikese liikumisele taevavõlvil. Sellist nähtust nimetatakse heliotropismiks, s.o taimeosade pöördumine valgusallika poole või sellest eemale. 1510. aastal tõid hispaanlased päevalille Euroopasse, kus teda mõned sajandid kasvatati ainult ilutaimena.

Venemaal hakati päevalille söödavate seemnete ehk sihvkade tõttu kasvatama 18. sajandil. Esimene märge seemneist õli pressimise kohta pärineb 1769. aastast. Väidetavalt hakkas õli tegema pärisorjast talupoeg Daniil Bokarev, kes oma aias päevalille selleks otstarbeks kasvataski. 1860. aastal algas Venemaal õlipäevalille sordiaretus. Sealt jõudis ta õlitaimena juba teistesse maadesse, sealhulgas ka Ameerika Ühendriikidesse tagasi.

 

Parasjagu hoolt
 

Harilik päevalill kasvab olenevalt sordist 20–200 cm kõrguseks. Vars on püstine, tugev ja säsikas, suured südajad teritunud tipuga lehed mõlemalt poolelt karekarvased. Keelõied on steriilsed, kuldkollased, 2 cm laiad ning 6–10 cm pikad. Pruuni värvi putkõied on aga mõlemasugulised. Korvõisikud on suured, 10–30 cm laiad ning veidi longus. Vili on äraspidi munajas, noorelt hele, valminult mustjas.

Nagu nimigi ütleb, on päevalill valgust armastav taim ehk heliofüüt. Ainult hästi päikesepaistelisel kohal arenevad suured ja eredad õisikud. Päevalille juurestik on harunev ning tungib sügavale. Nii saab ta vee kätte ka sügavamatest mullakihtidest, mistõttu talub väga hästi põuda.

Päevalilli on lihtne kasvatada. Seemned panna mai teisel poolel otse peenrasse maha. Enne seda tuleb muld korralikult läbi kaevata, puhastada umbrohtudest, rehaga tasandada ning kasta. Varasemaks õitsemiseks võib aga taimed kasvuhoones või aknalaual ette kasvatada. Sel juhul külvata seemned aprilli keskel 2–3 cm sügavusele vahekaugusega 30–40 cm spetsiaalsesse külvimulda. Päevalilleseeme idaneb oma paar nädalat. Kui istikutel on juba esimesed pärislehed, pikeerida taimekesed ühekaupa pottidesse. Kuid seemned võib külvata ka kohe ükshaaval, siis pole hiljem vaja pikeerida.

Kasvukohale istutada taimed pärast öökülma ohtu. Kuni juurdumiseni peab neid korralikult kastma, eriti põua ajal. Külvist õitsemiseni kulub umbes 10–12 nädalat. Päevalill on lühipäevataim, mis tähendab, et põhjapoolsemates piirkondades on vegetatsiooniperiood pikem. Taimed õitsevad rikkalikumalt, kui äraõitsenud õied ära noppida. Päevalill annab vahel ka isekülvi. Sageli pudenevad lindude noka vahelt seemned otse toidumaja lähedusse, kus need idanevad ning sulissõprade rõõmuks neile uue kõhutäie kasvatavad.

Päevalill kasvab hästi keskmise raskusega toitainerikkas aiamullas. Kerged liivmullad ega rasked savimullad ei sobi, samuti ei talu ta happelist ega tugevalt sooldunud pinnast. Kõrgekasvulised sordid tuleb istutada tuulevaiksesse kasvukohta, tuulises paigas ei päästa neid ümber kukkumast ka korralik toestus. Kasvuaegset väetamist päevalilled tingimata ei vaja, ent aeg-ajalt võib neid kasta õitsvatele taimedele mõeldud väetiselahusega.

 

Heade omadustega
 

Päevalill on väga mitmel moel kasutatav kultuur. Kuna seemned sisaldavad rohkesti õli (õlipäevalillesortidel kuni 65%), on ta tänapäeval maailmas üsna laialt kasvatatav õlikultuur. Päevalilleõli, mida kõnekeeles nimetatakse ka poslamaslaks, on poolkuivav ning heade maitseomadustega. Seda tarvitatakse toiduks, margariini-, konservi-, seebi-, laki-, värvi- ja ravimitööstuses.

Päevalilleõli sisaldab linoolhapet ning rasvades lahustuvaid vitamiine. Õli pressimisjääk, päevalillekook, on väärtuslik kontsentreeritud loomasööt. Päevalillevarsi saab kasutada kütteks, nende tuhka aga väetisena. Seemnetel on tähtis koht lindude talvisel toidulaual. Kooritud seemneid süüakse, lisatakse müslile ja leivatoodetele. Koorimata seemneid võib söögiks idandada, kuid veel parem on kasvatada võsusid. Selleks tuleb kestadega seemneid umbes 8 tundi leotada, seejärel panna anuma põhja paar cm mulda ning sellele kiht seemneid. Edasi on vaja jälgida, et külv läbi ei kuivaks, abiks on nõu peale asetatud kiletükk. Idulehtede ilmumiseni läheb veidi üle nädala ja neid võib kohe hakata toiduks lõikama. Noored võsud on mõnusalt mahlased ning kergelt päevalilleõli maitsega.

Ravimina kasutatakse nii keelõisi kui lehti, millest valmistatud alkoholleotisega ravitakse isupuudust. Seemnete söömine ergutab sapi eritumist. Päevalilleõli on dieettoit maksa- ja sapipõiehaiguste puhul. Rahvameditsiinis on päevalilleõli olnud palaviku ja sapikivide ravivahend.

 

Pilku püüdev kaunitar
 

Peale kasulikkuse on päevalill ka väga kaunis ning hinnatud ilutaim. Nad on dekoratiivsed nii üksiktaimena kui eraldi suurema rühmana. Kõrgemad sordid pakuvad oma tugevate vartega ronitaimedele tuge, neist saab moodustada ka kauni suveheki. Madalate sortidega võib ääristada peenraserva, kuid nad sobivad kasvama ka aiavaasi. Päevalille särav toon tuleb hästi esile hallide ja roheliste lehtede taustal, huvitava kontrasti tekitavad tumedalehised suvikudki. Samuti klapivad need taimed hästi kokku teiste soojades toonides suvelilledega.

Päevalilled õitsevad juulist oktoobrini, mõned sordid isegi külmadeni. Kui äraõitsenud õisik eemaldada, jaksavad veel isegi pungas olevad õisikud õide puhkeda. Päevalilled on ka tõelised köögiviljaaia kaunitarid. Kui on soov seemneid saada, tuleb taimel lasta rahus edasi kasvada.

Päevalillest on saanud armastatud lõikelill. Ameerikas on ta populaarseim lill ning tema kujutist näeb kõikjal. Kansases kasvab päevalill looduslikult suurtel rohumaadel ja ta on valitud osariigi tunnuslilleks.

Päevalillesortide valik on mitmekesine. On aretatud lihtsa ja haruneva varrega, liht- ja täidisõielisi, madalaid ning hiigelkõrgeid sorte. ’Kong’ ja ’Mammouth Russian’ võivad kasvada 5 m, ’Pacino’ aga ainult 30–40 cm kõrguseks. Varieeruvad nii õisiku kuju, suurus kui värv. Värvuselt leidub päevalilli sidrunkollasest mustjaspunase või šokolaadipruunini välja, näiteks ’Velvet Queen’. Täidisõieliste sortide puhul (näiteks ’Teddy Bear’) on putkõied muundunud keeljateks.

Hariliku päevalille kõrval kasvatatakse ka tagasihoidlikuma kasvuga florida päevalille (H. debilis). Sellel üheaastasel liigil on munajad läikivad lehed ning ohtralt harunevad varred. Väikestel, 5–6 cm läbimõõduga korvõitel on helekollased keelõied ja tumepruunid putkõied. Florida päevalill sobib hästi lõikelilleks.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid