Elle-Mall Keevallik teadis juba kaheksa-aastasena, et temast saab arst, kuigi peres ei tegelenud tal meditsiiniga keegi. "Olin väiksena haiglas ja sealt tekkis mul mõte saada arstiks. Kodus said mängukarud tilkravi ja hallitama nad läksid," naerab dr Keevallik. "Karud vaesekesed pidid pärast minu ebaõnnestunud ravi prügikasti minema."
Algul oli tal plaanis kirurgiat õppida, kuid elu tegi oma korrektiivid ja nii andis noor meedik paberid sisse peremeditsiini residentuuri. "Tagantjärele olen enam kui õnnelik: see oli ainuõige valik ja on kõige ägedam eriala! Mehed, naised, beebid, vanurid, terved, haiged – need on inimesed, keda kohtad pika aja jooksul. Näed ka seda, mida sinu sekkumine nendega teeb. Hästi põnev eriala," rõõmustab peretohter.
Väiksest asjast suur tulemus
Kõige meeldivam osa perearsti töös on näha siirast tänulikkust. "Siis, kui oled suutnud oma patsiendi heaks midagi ära teha," tunnistab ta. "Kui eriarstid näevad patsienti üks kord, võib-olla ka teine kord, siis meie näeme inimest kogu elu jooksul. On hästi tore ütlus, et kui eriarsti patsiendil on haigus sama, aga patsiendid erinevad, siis meil on patsient sama, aga haigused erinevad. See tähendab ka seda, et arst näeb oma ravi tulemust. Sa näed, et mõnel sinu väikesel sekkumisel on olnud suur mõju. See on hästi positiivne, minu meelest töö kõige parem osa."
Peretohter toob näiteks kahe venna loo. "Nad on kaksikud noormehed, esimese tüübi diabeetikud, kellel oli palju tüsistusi ning lisaks nad mõlemad ka suitsetasid. Vestlesime ühel täiesti tavalisel visiidil teemal, et suitsetamine diabeediga kuigi hästi kokku ei lähe, ja pakkusin suitsetamisest loobumisel abi. Üks neist, kes on ka väikelapse isa, helistas nädala pärast tagasi ja ütles, et ta mõtles selle peale ja sooviks seda abi saada. Noormees tegi ravikuuri läbi, lõpetas suitsetamise ning ütles hiljem, et nii tema abikaasa kui ka vend otsustasid samuti suitsetamisest loobuda tänu sellele, et tema näitas positiivset eeskuju.
Hästi äge tunne tekib, kui näed, et sinu väikene suunamine annab nii suure tulemuse, et kolme, ei, tegelikult nelja inimese tervis sellest paraneb."
Dr Keevallik nendib, et tema on üks nendest, kes tunneb rõõmu väikestest asjadest. "Mul on alati hea meel, kui mõnel raske diagnoosiga väikelapsel läheb hästi, näiteks hakkab kaal juurde tulema või saab naha korda. Siis olen õnnelik koos tema vanematega: lõpuks ometi see vaev lõppes."
Muret tekitab vaimne tervis
Kõige toreda kõrval kohtab perearst oma töös loomulikult ka raskusi. "Kõige raskem on peremeditsiinis see, et sa ei tea täpselt, mis inimesel viga on. Inimesed pöörduvad arsti poole haiguse algstaadiumis, kus kõiki klassikalisi sümptomeid ei ole veel välja kujunenud. Nemad teavad, et nad on haiged, ja sina tead, et neil on mingi haigus, kuid leida üles täpselt see, mis neil viga, on raske. Teine asi, millega me alati vaeva näeme, on raske haigusega inimese vaimse tervise toetamine, et aidata tal sellest üle saada. Hästi kurb on vaadata vanainimest, kes ütleb, et tal on nii suured valud, et ta mõtleb kümnenda korruse aknast väljahüppamise peale. See on väga raske – tahaksin ju teda kogu hingest aidata. Need on rasked juhtumid, sest ükskõik, mida sa teed, haigus ei allu ravile."
Raskete haigustega inimesed on ka vaimselt haavatavas olukorras. Laagri perearstikeskuses on selleks puhuks teenus, kus inimesed saavad minna vaimse tervise õe vastuvõtule. Haigekassa seda kahjuks küll ei rahasta. "Kuna psühholoogidel on samuti pikad järjekorrad, siis on hea, kui meeskonnas on keegi, kelle juurde saab patsiendi saata, kellel on aega inimene ära kuulata ning kes oskab anda esmaseid eneseabivõtteid, kuidas endaga hakkama saada," räägib dr Keevallik. "Meie vaimse tervise õde on saanud spetsiaalse väljaõppe ning ta on ka kogemusnõustaja, sest on ise vaimse tervise probleemidega kokku puutunud, mille tõttu on ta sellest teemast väga huvitatud. Sooviksin, et tulevikus oleks igas perearstikeskuses oma vaimse tervise õed – me näeme, et aina rohkem on inimesi, kes seda teenust vajavad."
Hobid ja kohustused kosutavad
Kui vaimne tervis on patsientidele üks suur mureallikas, siis kuidas üks perearst ise oma vaimset ja füüsilist tervist hoiab? "Arvan, et kui inimene teeb rohkem kui üht asja, tal on erinevad töökohustused ja hobid, siis on läbipõlemise oht palju väiksem. Osalen perearstide seltsi juhatuse töös – meil on iganädalased koosolekud, kus peab käima ja asju ajama. Lisaks tegelen kaitseressursside ameti kaudu kaitseväe poiste tervisega, õiguskantsleri büroo kaudu käin hooldekodusid kontrollimas – kõik sellised lisavõimalused loovad olukorra, kus mul ei teki oma tööst tüdimust, ma näen laiemat pilti ning oskan neid kogemusi enda jaoks ära kasutada. Pluss muidugi regulaarne sportimine – mängin töökaaslasega tennist – ja tervislik toitumine. Kõik see hoiab mind vaimselt tervena," kostab perearst.
Tohter Keevallikul on ka üks hästi tore koer, kellega ta iga päev mere ääres ja metsas jalutamas käib. "Snuffik viib kohe kõik töömõtted mujale – lemmikloom on alati hea stressimaandaja. Käin Snuffikuga paar korda nädalas ka koertetrennis."
Tööstressi aitavad maandada ka meeskonnakoosolekud, kus saab teiste arstidega arutada raskeid haigusjuhtumeid ja nõu pidada. "Sealt saab tuge, nõu ja abi, sest endal võib ühel hetkel "juhe kokku joosta". Kui tekib olukord, kus tunnen, et ma ei oska siit edasi minna, saab kolleegidega rääkida ja uute värskete ideedega edasi minna. Grupipraksiste suur võlu ongi see, et sul on ümber kolleegid, kes sind aitavad. Sa ei ole üksi."
Suunab sabaotsa keskele
Nagu eespool mainitud, on Elle-Mall Keevallik perearstide seltsi juhatuse liige. "Eestis on umbes 800 perearsti ja perearstiselts on meil kõige suurem kitsa eriala organisatsioon. (Arstide liit, mis on veel suurem, koondab kõiki arste.) Üldjoontes kõik perearstid on meie liikmed ning tänu sellele on selts hästi tugev partner haigekassale, sotsiaalministeeriumile ja terviseametile – ta on arvestatav osaline Eesti tervishoiumaastikul üldse. Mina sattusin juhatusse viis aastat tagasi: alguses olin residendina noorarstide esindaja, pärast residentuuri lõpetamist jätkasin peremeditsiini kvaliteedi eest vastutajana."
Seega oskab dr Keevallik rääkida, mis suunas me perearstinduses liigume. "Sooviksime perearstide taset ühtlustada. Meil on olemas väga palju väga häid perearste – neid, keda igal aastal tunnustatakse; siis on terve hulk väga tublisid perearste, kes erinevatel põhjustel mõnda kvaliteedikriteeriumit ei täida, ja siis on meil saba, kes lohiseb seal taga. Need on sellised perearstid, kes nagu on olemas, aga ei ole ka: krooniliste haigete jälgimine ei käi alati vastavalt ravijuhendis soovitatule, osa patsiente ei saa mõningaid teenuseid, nagu e-konsultatsioon, logopeed jms. Rahva seas liigub legend, et kui perearst ei tee analüüse ja uuringuid, siis ta saab selle raha kõik endale. Selle tahaks igal juhul kummutada: raha jääb haigekassale ja perearst ei saa seda endale. Kõik perearstid on rahastatud võrdselt, lihtsalt osa pakub oma patsientidele rohkem, teeb kõike nii, nagu peaks, ja siis on meil terve hulk arste, kes lihtsalt on, teeb vähem," nendib Elle-Mall Keevallik.
Perearstide selts ongi võtnud suureks eesmärgiks selle sabaotsaga tegelemise. "Töötame välja spetsiaalset mentorlusprogrammi, et neid järele aidata. See ongi põhisuund: et see saba ei oleks pikk, vaid ta jõuaks keskmiste hulka. Need, kes on täna head, lähevad niikuinii edasi, mõtlevad uuenduslikke ja kasulikke asju välja; keskosa liigub järele ja nendega probleeme ei ole. Aga lõpuosas on meil kahjuks 17% perearstidest." See on aga päris suur protsent.
"Avalik tunnustamine on tore, aga kuulda oma patsientidelt tunnustust ja kiitust on arstile ja õele isegi suurem tunnustus. Seega kutsun kõiki inimesi: kui olete rahul pereõe, perearsti ja teiste teiega kokku puutunud tervishoiutöötajate tööga, siis ütelge seda neile."
Pereõdede tähtsus suureneb
Dr Keevallik näeb peremeditsiinis veel üht probleemi. "Üks hästi suur probleem, mida ma paljudes perearstikeskustes ja ka perearstide seltsi liikmena näen: meil on palju inimesi, kes ei saa aru pereõe rollist. Praegu on selline suund, et pereõde on kõrgelt hinnatud iseseisev spetsialist. Paljud inimesed on arvamusel, et pereõde on justkui teisejärguline, temale ei räägita kõiki muresid. Isegi osa perearste arvab ikka veel, et pereõel on rohkem sekretäriroll," nendib peretohter.
"Pereõde tasub rohkem usaldada. Meie perearstikeskuses on õel hästi suur roll just nõustamise poole pealt ja oleme korraldanud töö nii, et telefonile vastavad ainult õed. Juba esmalt kontakteerudes tasuks õele rääkida võimalikult detailselt, mis mure on, sest väga paljusid küsimusi saab ka telefoni teel lahendada. Näiteks on võimalik täpsustada, milliseid ravimeid ja kuidas peab võtma; milliseid ravimeid on vaja reisile minnes või milliseid toite süüa näiteks siis, kui vere kolesteroolisisaldus on suur. Meil kutsutaksegi inimene kõigepealt pereõe juurde, kes oma pädevuse piires temaga tegeleb: teeb analüüsid ja vajalikud uuringud ning siis konsulteerib arstiga. See säästab kõigi aega ning arstil jääb rohkem aega tegeleda keerulisemate juhtumitega, mis ei ole õe pädevuses. Põhimõtteliselt teeb õde eeltöö ja kõik lihtsamad asjad ära. Meil on palju patsiente, kes ütlevad ka pereõdede kohta "doktor" – see on minu meelest suur kiitus meie õdedele," räägib Elle-Mall Keevallik.
