Põõsaspojeng, aia ehe. Vesine sügis ei tule kasuks

Rein Sander
Põõsaspojengi kasvatamine nõuab kannatlikkust. | Shutterstock

Pojengid ei ole üksnes rohttaimed, selles perekonnas on ka mitu puitunud vartega puispojengi liiki. Oma kodumaal Hiinas ja Tiibetis sirguvad nad põõsaks või väikeseks, mõne meetri kõrguseks puuks. Looduses kasvavad nad mäeorgude lubjarikkas pinnases isegi kuni 3500 m kõrgusel üle merepinna.

Taimesüstemaatikutele on puispojengid juba aastaid peavalu valmistanud. Kuidagi ei suudeta kokku leppida, kui mitme liigiga on tegemist. Osa botaanikuid arvab, et neid on umbes 12–13, teised taandavad suurema osa liike alamliikideks ja teisenditeks. Nende meelest on puispojengi liike ainult neli või viis. Kõige tuntuma liigi nimi on põõsaspojeng, ladina keeles Paeonia suffruticosa. Looduses on teda siiani leitud ainult Hiinas Shenqiu provintsis, kuid kultuuris on ta tuntud paljude sortidena.

 

Ajalooline ilu- ja tarbetaim
 

Hiinas on põõsaspojengi kasvatatud üle 1500 aasta. Selle aja jooksul on aretatud sadu sorte, mis erinevad kõrguse, lehestiku, õite värvi ja täidetuse poolest. Põõsaspojengi peeti kuninglikuks lilleks, kuid peale keisri, ülikute ja templite aedade leidus teda ka lihtrahva kodudes. Mõnda alamliiki kasvatati ja kasvatatakse ka tänapäeval ainult ravimtooraine saamiseks. Hiina meditsiinis peetakse põõsaspojengi elujõu andjaks, tema juuri kasutatakse vahendina, mis kõrvaldab sisemist kuumust ja jahutab verd, ergutab vereringet ning kõrvaldab vereseiskuse. Tema juured kuuluvad praegugi paljude hiina teesegude koostisse. Läänemaade taimeravis on tuntud põõsaspojengi toonust tõstvad, põletikuvastased, valuvaigistavad ja verejookse peatavad omadused.

Praegu aedades kasvatatavad kultivarid on saadud põõsaspojengi teisenditest ja ristanditest, üht sellist teisendite kompleksi käsitletakse tihti kui sorti ’Rock’s Variety’. Looduses on see rühm levinud Kagu-Hiinas Ganshu provintsis ning ida pool Hennani ja Hubei provintsis. Mitmed taimesüstemaatikud peavad teda omaette liigiks, Rocki pojengiks. Aednikel on seda kindlasti lihtsam meeles pidada kui pikka ladinakeelset liigi-, alamliigi ja teisendi nimetust. Ja ehk kõlab see ka natuke uhkemalt.

Põõsaspojengil on mitmes toonis roosa- ja punaseõielisi, aga ka kollaseõielisi sorte (nn prantsuse pojeng). Õied on suured, läbimõõt 15–20 cm, täidetud või pooltäidetud.

Teistest puispojengi liikidest tuleb nimetada punaseõielist Delavay pojengi (P. delavay) ja madalakasvulist helekollaste õitega kollast pojengi (P. lutea). Neilgi on hulk alamliike, teisendeid ja omavahelisi ristandeid. Need liigid on meil vähem tuntud ja ka vähem levinud kui põõsaspojeng. Ent õite ilult ei saa nad viimase lähedalegi. Kui maad ja rahvad hakkasid endale valima rahvustaimi, siis ei tekkinud hiinlastel mingit kahtlust – Hiina RV rahvuslilleks sai keiserlik põõsaspojeng. Selle otsuse tähistamiseks anti 1964. aastal välja ka 15 margist koosnev kaunilt kujundatud margiseeria.

 

Aia keiserliku ehte levik
 

Hiinast levis põõsaspojengi kasvatamine 7. sajandil Jaapanisse, hiljem ka teistesse maadesse. Euroopasse toodi põõsaspojeng kõigepealt Hollandisse – 1659. aastal; Inglismaa sai esimesed taimed alles üle saja aasta hiljem (1787). Venemaa Balti kubermangudesse saabus uus ning haruldane põõsas 19. sajandi alguses.

On teada, et Lätis kasvatati põõsaspojengi juba 1812. aastal Riias Johan Zigra aiandis, esialgu küll potis, mis viidi talvituma keldrisse. (Noori, mõne aasta vanuseid taimi on lihtne talveks katta ka avamaal.) Riia botaanikaaias istutati põõsaspojeng avamaale alles 1936. aastal. Eestis seda taime enne Teist maailmasõda veel polnud, vähemasti ei mainita tema olemasolu Tartu Ülikooli botaanikaaia kogudes. Polegi teada, millal täpselt puispojeng Eestisse jõudis, sest vanemaid andmeid sõjajärgsest ajast ei ole säilinud. Tallinna botaanikaaed sai oma põõsaspojengi 1957. aastal Hiinast. Arvatavasti samal ajal jõudis liik ka Tartusse. Igal juhul kasvas Tartu Ülikooli botaanikaaias 1970. aastatel päris kena paari-kolme meetri kõrgune põõsaspojeng. Sellel olid pooltäidetud (roosakas)valged õied, iga kroonlehe alusel kena pruunikaspunane laik – nii nagu tüüpilisel Rocki pojengil ikka.

 

Puispojengid Eestis
 

Meil müüakse põõsaspojengi istikuid suuremates aiakauplustes ja puukoolides. Need on enamasti kasvatatud soojemates maades, seega ei saa nende talvekindluses eriti kindel olla. Palju kindlam on osta istikud mõnelt Läti lillelaadalt, seal leiame kindlasti ka kohalikust seemnest kasvatatud taimi. Tundub, et meie lõunanaabritel on põõsaspojeng populaarsem kui meil. Ilusaid põõsaid näeme näiteks Pēteris Upitise sireliaias Dobeles, Riia uuemas linnahaljastuses, paljudes Sigulda koduaedades jm. Aga eks ole läti suvi meie omast ka natuke soojem ja pikem ning talv leebem.

Koduaias kasvab põõsaspojeng kenasti tavalises aiamullas. Talle ei meeldi ainult liiga savikas või ka happeline pinnas. Istutusmulda võib lisada natuke kõdusõnnikut, turvast, paekivipuru, munakoori ja muud seesugust, mis parandavad mulla struktuuri ja vähendavad happelisust. Kasvukoht peab olema võrdlemisi tuulevaikne ja poolvarjuline, lauspäikese käes jääb õitsemine lühikeseks. Ka kõrge põhjavee seis ja kasvupaika kogunev vihmavesi ei meeldi põõsaspojengile, soovitatav on ta istutada kergele kallakule või madalale künkale. Hästi sobib mõne ehitise edela- või läänepoolne seinaäär.

Põõsaspojengi kasvatamine nõuab kannatlikkust. Noored istikud kasvavad ainult kümmekond sentimeetrit aastas ning hakkavad õitsema alles kolmandal või neljandal aastal, seni tuleb neid poputada ja kaitsta talvekülmade eest. Kuid talvekatte peame peale panema ka vanematele põõsastele.

Kubja talus Järvamaal kasvab põõsaspojeng, mis on saadud 1978. aastal Tartu ülikooli botaanikaaiast. Arvatavasti on see ka üks vanematest meie koduaedades kasvatatavatest. Praegu on põõsas umbes 1,6 m kõrge ning õitseb mõnel suvel väga ohtralt, parematel aastatel on ta silma rõõmustanud ligemale 30 õiega.

Meie merelises talves on põõsaspojengile ohtlikud sulailmadega vahelduvad pakased, mis kehtib ka paljude teiste mandrilise kliimaga harjunud taimede kohta. Pika sula ajal hakkavad kontinentaalse kliimaga harjunud taimedel pungad pakatama, need ei pea aga külmale vastu. Põõsaspojengil on kõige tundlikumad ladvapungad, need on ju ka kõige rohkem ilma meelevallas. Kui ladvapungad külmuvad, ei ole rikkalikku õitsemist oodata, sest külgharud õitsevad palju tagasihoidlikumalt ning õied jäävad lehtede varju.

 

Rege rauta suvel
 

Sellele, kuidas põõsaspojengi ületalve pidada, peame hakkama mõtlema juba sügise hakul. Soovitatud on põõsa katmist kuuseokstega ja talvekangaga, okste mähkimist veekindlasse paberisse, ladvapungade katmist paberkottidega ning muidki nippe. Need ei ole aga parimad viisid, sest sellised katted kipuvad pikema sula ajal läbi vettima ja teevad asja veel halvemaks. Kõige lihtsam ja kindlam on järgmine moodus. Sügisel pärast pojengi lehtede langemist puhastada põõsa alus ja multšida see umbes 10 cm paksuselt freesturbaga, mis on juurtele külmakaitseks ja pidurdab natuke ka pungade varajast puhkemist. Enne püsivate külmade tulekut sättida põõsa ümber traatvõrgust korv. See peab olema vähemasti kümmekond sentimeetrit põõsast kõrgem ja 20–30 cm laiem. Vanema taime oksaharud võib enne pehme nööriga koomale siduda, siis saab korvi teha väiksema. Korv kinnitada paari maasse löödud vaia külge, et tuul seda ümber ei lükkaks ega minema viiks. Nüüd täita korv kuivade tammelehtedega – parajalt tihedalt pandud tammelehed on parim külmakaitse. Teiste puude lehed ei kõlba, need kipuvad vettima ja ebaühtlaselt alla vajuma. Korvi peale meisterdada vahtplastist või mõnest muust materjalist veekindel kaas. Laisemale aednikule sobib ka paksem kile, peaasi, et lume raskus põõsa latvu ei murraks ja sulavesi korvi sisse ei pääseks. Kile tõmmata hästi pingule ja kinnitada võrgu külge, alla võib rõhtselt toeks panna mõned pulgad. Kevadel võtta korv lahti ja puhastada põõsas leheprahist. Selle tööga ei tohi hilineda – tavalisel kevadel hakkavad põõsaspojengi pungad pakatama juba aprilli esimesel nädalal. Sel ajal nad mõnekraadist öökülma enam ei karda. Kui aga ilm peaks püsivalt külmaks pöörama, tuleb mõneks ööks appi võtta katteloor.

 

Vesine sügis ei tule kasuks
 

Tammede alt saab igal sügisel mitu suurt kotitäit häid kuivi lehti. Neid on jätkunud külmakaitseks ka teiste õrnemate puude-põõsaste ümber. Nõnda on lehekorvis talvitunud noored kämmalvahtrad ja hõlmikpuud. Möödunud sügis oli aga sedavõrd sajune, et kuivi lehti ei saanudki. Ka põõsaspojengide ümber sättisime ainult kuuseoksad. Kuna need lasevad tuult ja külma palju rohkem läbi kui korralikult tihendatud tammelehed, oligi kevadel pilt üsna nukker – peaaegu kõik ladvapungad olid viga saanud ning põõsastel puhkes ainult kümmekond õit. Aga lootus jääb, et järgmine aasta tuleb parem!

Sarnased artiklid