* Kõik väikesekasvulised igihaljaste nahksete lehtedega liigid eelistavad kasvada kiviktaimlas. Nad vajavad killustikumultši ja kivide lähedust, et oleks poolvarju.
* Äärispriimula, varretu priimula, hulgaõieline priimula, kõrvikpriimulad ja pehmekarvased priimulad saavad hakkama ka päikeselisel kasvukohal, aga vajavad killustikumultši. Talvel aitab kivimultš liigniiskuse vastu, suvel hoiab mulla juurte ümber jahedana ning vähendab läbikuivamist.
* Kõik suurekasvulised priimulad vajavad tüseda kihiga toitainerikast ja turbast mulda. Neist enamikule meeldib kasvada poolvarjus. Paha ei tee taime ümber ka killustikumultš, et talvine liigniiskus kurja ei kimbutaks (paljud saavad siiski ka ilma hakkama, eriti kandelaaberpriimulad).
* Kõige veelembesem on haisev priimula. Teised niiskust armastavad priimulad tuleb istutada nii, et nad ei jääks talvel seisva vee sisse.
* Ei ole karta, et priimulad muutuks aias umbrohuks. Seemned idanevad emataime läheduses ega levi mööda aeda laiali.
* Mõned liigid annavad omavahel hübriide, aga see teebki elu põnevaks. On vaadata ja oodata, mis värvide pillerkaar uutest taimetittedest sünnib.
* Põuasel ajal kasta kindlasti!
* Priimulaid pole vaja väetada, kui istutamise ajal on pandud komposti.
Haisev priimula
Haisev priimula (P. parryi) on liik, mille võib istutada varbaid pidi vette või veepiirile.
Haisev priimula on pärit Põhja-Ameerika Kaljumäestiku niisketelt ojakallastelt 3000–4000 m kõrguselt. Siledad ja püstised lehed on tal väga pikad, üle 30 cm. Esimesed õied ei ulatugi alati lehestikust palju kõrgemale, kuid õitsemise edenedes kasvab õisikuvars kõrgemaks ja õied jäävad lehtede kohale.
Igal õisikuvarrel – ja neid võib olla mitu – on kuni kakskümmend tumeroosat või punakasroosat kollase silmaga õit. Seda kaunist taime puudutades tunned ebameeldivat lõhna, aga peab siis aias kõiki asju pidevalt katsuma!
Aias vali haisvale priimulale kasvupaigaks veekoguäärne koht. Minul kasvab ta „rabalaukas”, kus on pidevalt märg. Paar taime on ka rodode vahel. Sellele liigile peaks meie väga vesine talv hästi sobima, peaasi, et ka suvel oleks piisavalt niiskust. Taime võib istutada lausa varbaid pidi vette või ka veepiirile. Looduslikult kasvabki ta soodes, lammidel ja veekogude kallastel, kuid aias lepib ka veidi kuivema kohaga, kus suvel muld läbi ei kuiva.
Allikas: Kodu&Aed aiavihik "Priimulad".
