Sügisest varakevadeni värvi pakkuvad põõsad ja puud
Aino Aaspõllu
Tiibjas kikkapuu (Euonymus alatus) oma punaste ja säravate lehedega. | Shutterstock

Käes on sügis ja aeg oma aias ringi vaadata, kas siin on veel kauneid värve. Kui ei ole, soovitan käia puukoolides avala pilguga põnevates toonides (poti)taimi valimas. Aga ettevaatust: mitte mingil juhul ei tasu soetada külmaõrnu liike!

Minu aed on kõige õierohkem kaks korda aastas – mais, kui õitsevad põhiliselt rododendronid ja kevadlilled, ning augustis, kui õitsevad kõik floksid, suureõielised elulõngad, paljud huvitavad püsikud ja hortensiad. Olenevalt aastast jätkub vahel värvimöllu veel mihklikuuski, kui silmailu pakuvad hilised floksid, jaapani ülased jt püsililled ning õitsemist jätkavad puis -ja aedhortensiad.


Põõsad

Sügisese aia kõige säravam värvilaik on muidugi tiibjas kikkapuu (Euonymus alatus) oma punaste ja säravate lehedega. Suvel on ta märkamatu – lihtsalt roheline taust teistele õitsvatele põõsastele-püsililledele. Augusti lõpus hakkab põõsas aga oks oksa haaval värvuma, kuni on kuu keskel üleni punane, rõõmustades tavaliselt silma veel oktoobriski. Talvel püüab ta pilku oma dekoratiivsete korkjatiivuliste okstega, samas on tema roosad viljad väikesed ja peaaegu märkamatud. 20 aasta pärast võib põõsas olla 3 meetrit kõrge ja 6–7 meetrit lai. Väiksemasse aeda soovitan istutada vormi ’Nana’.

Märkimisväärne on ka suuretiivaline kikkapuu (Euonymus platophyllos). Kuigi tema ei hoia oma suuri säravpunaseid lehti kaua, on pikalt rippuvad viljad märkimisväärselt kaunid ka pärast lehtede langemist. Mõlemad põõsad võiksid aias kõrvuti olla ja teineteist täiendada.

Hea ülevaate erinevatest ilusa sügisvärvi ja dekoratiivsete viljadega kikkapuudest saab huviline Tallinna Botaanikaaia kollektsiooni uudistades.
 

Lehtpuud

Metsaservas juba augustis oranžiks värvuvad hariliku pihlaka (Sorbus aucuparia) marjad rikuvad veidi tuju, andes märku suve lõppemisest. See on vist lapsepõlvest pärit nostalgia. Samas imetlen erinevate pihlakate sügisest värvimängu.

Üks minu lemmikuid on sahhalini pihlakas (Sorbus commixta), kes jõudis meie maile alles paarikümne aasta eest. Sordil ’Dodong’ on tihe võra ja suured läikivad rohelised lehed, mis sügisel muutuvad oranžpunaseks nagu tema viljadki.

Dekoratiivsete pihlakate sortiment on suur, paljudel on ka maitsvad viljad. Väga hea moosi saab viirpihlaka (Crataegosorbus miczurinii) sordist ’Granatnaja’.

Pooppuu ( Sorbus intermedia) uuematest vormidest pakkus toredat vaatepilti paari aasta eest Helsingi linnahaljastuses nähtud ’Brouers’. Tal on kompaktne võra, oranžpunased lehed ja suured värvilise marjad.

Üks sügise sümbolitest on punetav harilik vaher (Acer platanoides), kuid kauem on värvilistes lehtedes mägivaher (A. pseodoplatanus). Mõlemad on suurekasvulised puud, sobides rohkem parkidesse kui koduaeda.

Keskmisekasvulistest (6–8 m) on kõige varasem värvuja mandžuuria vaher (A. mandcshuricum) oma tõelise tulevärgiga, aga kahjuks ainult 10–12 päevaks, siis on lehed juba maas. Tunduvalt kauem näitab oma ilu helepunastes lehtedes amuuri vaher (A. ginnala), kelle haraline võra vajab aeg-ajalt korrigeerimist.

Väikesekasvulistest vahtratest soovitan korea vahtrat (A. pseudosieboldianum ), kes on terves Eestis täiesti külmakindel. Kõige ilusamad on muidugi kämmalvahtrad( A. palmatum), aga meie kliimas on nad siiski üksikute fanaatikute hobi, kes teavad, millised sordid meil vastu peavad ja kuhu neid sobib istutada. Eelistatud olukorras on meie saartel elavad aiaomanikud.
 

Heitlehised okaspuud

Lehtpuud on juba raagus ning halli sügisesse annavad värvi igihaljad põõsad ja okaspuud. Kuid osa erandlikke okaspuid, kes sügisel okkad maha lasevad, teevad kaasa ka sügisese muutuvate värvide mängu. Suurekasvulised lehised (vene, eurojaapani, jaapani jt) värvuvad eri aegadel hele- kuni kuldkollaseks, osa lausa oranžikaskollaseks.
Koduaeda nad siiski hästi ei mahu. Koduaeda soovitan lehiste väiksemakasvulisi vorme. Eriti huvitav ja ilus on jaapani lehise (Larix kaempferi) sinakashõbedaste okastega vorm ’Blue Rabbit’. Puu võra hakkab sügisel tasahilju seest muutuma kuldseks, samas on okste (oksastiku) ülaosa veel hõbedane. Selline järkjärguline muutumine kestab kaua – seni, kuni kõik okkad on kuldsed, tavaliselt lumeni. Alles pärast esimesi tõsisemaid külmi langevad okkad maha. Minu aias olev 15aastane puu on 3 m lai ja 4 m kõrge. Isegi ilma okasteta on tema kompaktne lillakaspruunide võrsetega võra huvitav.

Teiste lehiste aedvormid on ka raagus olekus dekoratiivsed, eriti huvitav on jaapani lehise (Larix kaempferi) keerdoksaline vorm ’Diana’. Kui ostsin 15 aastat tagasi väikese puukese, öeldi, et see jääbki väikeseks. Kõik on siiski suhteline: võrreldes naabri krundil kasvava värdlehisega, kes on ligi 30 m kõrge ja 18 m lai, on ta tõesti väike – ainult 10 m kõrge ja 2,5 m lai! Aga päriselt jäävad väikeseks lehiste poogitud leinavormid – kollaste võrsetega euroopa lehise vorm ’Puli’ ja lillade võrsetega jaapani lehise vorm ’Stiff Weeping’.
 

Igihaljad okaspuud

Minu talvist aeda kaunistavad erinevad kuuse-, männi-, elupuu- ja jugapuuliigid ja -vormid. Ilusaimad on tumerohelised hariliku kuuse vormid ’Cupressina’, serbia kuuse vorm ’Nana’, torkava kuuse hõbedane püramiidvorm ’Iseli Fastigiate’, kanada kuuse erivärvilised väikesed püramiidid, tumerohelised püstise võraga värd-jugapuud ’Hicksii’. Aastaringselt säravkollane puuke on hariliku elupuu püramiidvorm ’Europe Gold’ – 15 aastaselt umbes 4 m kõrge ja 1,5m lai.

Enamik okaspuid oma värvi märkimisväärselt ei muuda, välja arvatud halli nulu kollaseokkaline vorm ’Winter Gold’ (tõlkes talvekuld), kes suvel on halli värvi. Okkad hakkavad kolletuma juba septembris ning pakasega särab puuke lumes erekollaselt, minnes sujuvalt halliks tagasi maikuuks. Puukese kõrgus 10aastaselt on ligi 3 m ja laius 2 m.

Üsna asjata on jäänud tähelepanuta Kaug-Idast pärit mikrobioota (Microbiota decussata), kes on Eestisse toodud alles 1960. aastatel. Kevadel ostetud laiuvad helerohelised põõsakesed hakkavad vastu talve muutuma kollakaspruuniks ja lõpuks on tumedad lillakaspruunid. See võib aiaomanikku esialgu hirmutada – midagi taolist pole ju enne nähtud. Kuna see okaspuu on meil täiesti külma- ja seni ka haiguskindel, soovitan teda kasvatada massiliselt haigestunud haigete kadakate asemel.
 

Igihaljad, talvel lumest välja paistvad lehtpõõsad

Igihaljaste rododendronite kõrval väärib tähelepanu Meserva iileks. Tema sorte võiks siiski õige hoolduse puhul rannikualadel poolvarjulises aias kasvatada. Neil on ilusad, eriti läikivad, sinakasrohelised terava sakilise servaga lehed ja säravpunased marjad, juhul kui aias edenevad nii emas- kui isastaimed.
Puukoolis taimi valides tuleb alati osta sordi ‘Blue Prince’ (isa) juurde kas ‘Blue Princess’ või ‘Blue Angel’(emad). Minu aias kaitsevad neid põõsaid nii külma tuule kui ka päikese eest suured, 3meetrised jugapuud. Viimastel aastatel toongi jõuluks kuuse asemel tuppa vaasi oma iileksi suured oksad, sest põõsad on laiutama hakanud ja vajavad tagasilõikust. Vaasis seisavad oksad paar kuud ning oma üllatuseks avastasin, et need hakkavad keset talve isegi õitsema. Paljundada saab põõsaid kergesti pistokstest.
 

Värviliste võrsetega põõsad lumes säramas

Suvel pole värvilisi võrseid lehtede varjust eriti märgata. Talveks saab valida siberi, võsund- ja vereva kontpuu vormide hulgast nii kollase-, oranži- kui ka punasevõrselisi vorme. Üks paremaid nende hulgast on siberi kontpuu (Cornus sibirica) vorm ’Sibirica Variegata’. Tema lehed on valgekirjud ja sügisel punase-valgekirjud, talvel aga paistavad kaugele intensiivselt värvunud helepunased võrsed. See vähenõudlik kiirekasvuline põõsas talub hästi pügamist ning temast võib isegi heki rajada.

shutterstock_1207129639.jpg

Jaapani lehise puu võra hakkab sügisel tasahilju seest muutuma kuldseks.
Shutterstock

Sarnased artiklid