SUUR GALERII | 17 ajatut lemmikut aias, mis on võitnud meie südamed

Tiina Kolk
Harilik murtudsüda. | Shutterstock

Mõisa eeskujul hakati Eestis ka talude ümbrust kaunistama ilupõõsaste ja lilledega ning need toonased õitsejad on juba poolteist sajandit meie aedade ehteks. Tänapäevalgi igatsetakse oma õue nostalgilisi vanaema lillepeera klassikuid. Paljude aednike südamed on võitnud pojeng, murtudsüda ja floks.

Oma lemmikuid tutvustades taimevalikut teha aiatsid Eesti Vabaõhumuuseumi aianduskuraator-teadur Anneli Banner, Kadrioru pargi juhataja Ain Järve, maastikukujundaja ja florist Maali Roomet, Jõgeva linnaaednik Taivo Paeveer, florist ja üks firma Shishi asutajatest Taivo Piller ning Eesti Maaülikooli iluaianduse dotsent Ele Vool.

shutterstock_671892553.jpg

Pojeng.
Shutterstock

1. Pojeng Paeonia

Ain Järve sõnul on tegemist püsilillepeenra tõeliste klassikatähtedega. „Suursugused, väga dekoratiivse lehestikuga ja eriti kaunite õitega samal kohal kaua kasvavad püsililled. Kui esimene pojeng aias juuni keskel puhkeb, on kevad lõppenud ja suvi alanud!”
Pojengid on vähenõudlikud, pikaealised ja külmakindlad.

shutterstock_1045711060.jpg

Harilik murtudsüda.
Shutterstock

2. Harilik murtudsüda Lamprocapnos spectabilis

Nende kaarduvaid südamekujulisi õisi kandvad puhmad kasvasid 20. sajandi algul vist pea igas aias. „Tegelikult hakkas murtudsüda Euroopas laiemalt levima alles 19. sajandi teisel poolel,” kommenteerib Anneli Banner. „Arvatavasti aitasid kiirele menule kaasa taime graatsiline ilu, omapärane õiekuju ja õnnetust armastusest pajatav tekkelugu. Kõik see köidab aiapidajaid veel tänagi. Puuduseks võib pidada seda, et peatselt pärast õitsemist murtudsüdame varred kuivavad ja peenrasse jääb haigutama auk. Oskusliku naabrite valikuga saab sellest veast aga üle.”

shutterstock_761396371.jpg

Aed-leeklill.
Shutterstock

3. Aed-leeklill e aedfloks Phlox paniculata

Taivo Paeveerule meenuvad mõlema vanaema aiale mõeldes esimeste lilledena kuningliiliad ja leeklilled ehk floksid. „Toona ei osanud ma aedniku ametist midagi arvata, aga tänaseni on mul silme ees tema aed-leeklille ilusad suured valged või roosad õied, mis igal aastal südasuvel aeda ehtisid, kestes sügiseni välja. Maja ees päikeselises kohas ja küllalt kõrge taimena (sõltuvalt sordist võib kasvada üle meetri) moodustas ta minu jaoks justkui õieehteis heki. Paraku ei olnud kõik nii ilus kui taime õied, sest aeg-ajalt kimbutas floksi ka jahukaste.”

shutterstock_1136733002.jpg

Kurekell.
Shutterstock

4. Kurekell Aquilegia

Kurekellad – need ajast aega hinnatud püsililled – on eeskätt tuntud oma mitmevärviliste kellukakujuliste „kannustega” õite poolest. „Sobivad väikeste rühmadena teiste püsikute vahele. Harilik kurekell on metsistuv liik ja liigub kõikjale, kus saab vabalt levida,” selgitab Ain Järve.
Algul ravim-, hiljem ilutaimena kasvatatud kurekell on mullastiku suhtes leplik ja talvekindel, edeneb nii päikese käes kui ka varjus.

shutterstock_454069912.jpg

Ruuge päevaliilia.
Shutterstock

5. Ruuge päevaliilia Hemerocallis fulva

Juba tuhandeid aastaid tagasi kasvatati Jaapani ja Hiina aedades päevaliiliaid mitte ilu-, vaid toidu- ja ravimtaimena. Siiditee kaudu jõudsid ruuge päevaliilia Hemerocallis fulva ja kollane päevaliilia Hemerocallis lilioasphodelus 16. sajandil Euroopasse. Päevaliiliad õigustavad oma nime igati – lille iga üksik õis õitseb vaid ühe päeva, aga tervikuna kestab nende õiteilu mitu nädalat.
„Ruuge päevaliilia oli juba vanades aedades üks auväärsemaid ja hinnatumaid kesksuvel õitsvaid püsikuid. Nende ilusad suured oranžid kellukakujulised õied ja pikad nooljad lehed on väga dekoratiivsed. Vähenõudlikud, võivad aastakümneid kasvada samal kohal,” kiidab Ain Järve.

shutterstock_712278148.jpg

Arendsi.
Shutterstock

6. Arendsi ehk aedastilbe Astilbe x arendsii

Taivo Paeveer nendib, et Arendsi astilbe – ilus tänuväärne õitseja – sobib ilmestama oma rõõmsate värvidega ka poolvarjulist või suisa varjulist kohta. „Päikese käes kasvades vajab tähelepanu, sest aeg-ajalt on teda vaja kuumade ilmadega kasta. Seega, parem valida õige kasvukoht. Teda on ka lihtne paljundada.”

shutterstock_343159454.jpg

Kosmos.
Shutterstock

7. Kosmos Cosmos bipinnatus

Taivo Piller heidab heldimusega pilgu aastakümnete taha oma vanavanaema lillepeenrale. „Aiapidajana ta suurt stressi endale ei tekitanud. Ma arvan, et suvelillede seemned viskas ta otse peenrasse ja tuli sealt siis, mis tuli. Aga kosmosed olid alati elujõulised ja õitsesid võimsalt. Samuti ma ei mäleta, et lillepeenraid oleks rohitud. Taimed olid üksteisega segunenud ning kasvasid ilma suurema hoolitsuse ja sekkumiseta lopsakalt. Võimsad elamused sellest juhuslikkusest ja vabadusest on mul siiamaani meeles.”

shutterstock_516926590.jpg

Harilik tokkroos.
Shutterstock

8. Harilik tokkroos Alcea rosea

Mõisaajast alates on paljude taluhoonete seinte ääri ilmestanud räästani sirguvad uhked tokkroosid. „Paigutus hoone või piirdeaia äärde on ühelt poolt seotud taime kasvukõrgusega, mis ulatub kuni 2,5 meetrini, ja teiselt poolt ohuga tuultele avatud kohas lamanduda. Selle tõttu on teda soovitatav tuulisemas peenras toestada. Samas on tokkroos üks väheseid taluaia taimi, kes on nii selge vertikaalse joonega ja kontrastiks kuhikja puhmikuna kasvavatele lilledele. Tegemist on kaheaastase taimega, mis tähendab, et esimesel aastal moodustub leherosett ja õitsemine jääb teise aasta juulisse-septembrisse.
Paljudes erinevates värvitoonides õisi võib jaguda esimeste öökülmadeni. Taim edeneb paremini soojas ja päikesepaistelises kasvukohas, leppides ka kehvemapoolse mullaga,” kommenteerib Ele Vool.

shutterstock_147958619.jpg

Padjandfloks.
Shutterstock

9. Padjandfloks ehk nõeljalehine leeklill Phlox subulata

Maali Roometile meeldivad vanaema kiviktaimlahõngulises lillepeenras laiutavad leeklilled. „Värviliselt õitsvad erkroosad, helelillad ja valged väljad köidavad vaataja pilku! Padjandid säilitavad oma tihkuse ja pinda katva ülesande ka pärast õitsemist ning loovad aias suurte laikudena tervikutunde. Padjandeid planeerides tuleks erinevatest sortidest taimi istutada südamest – 1–2ruutmeetriliste laikudena!”

shutterstock_168819428.jpg

Poeedinartsiss.
Shutterstock

10. Poeedinartsiss Narcissus poeticus

Eestis on nartsisse kasvatatud 18. sajandi algusest peale.  „Poeedinartsiss võlub eelkõige oma lihtsa valge uimastavalt lõhnava õiega. See armas aiataim on vastupidav ja vähenõudlik. Teda võib vanadel taluasemetel teinekord rohu sees õitsemas leida ka veel siis, kui hooned on juba kokku kukkunud. Minu arvates on ta kõige nartsissim nartsiss!” ülistab Anneli Banner.

shutterstock_308723222.jpg

Maapirn.
Shutterstock

11. Maapirn ehk mugul-päevalill ehk topinambur Helianthus tuberosus

Eestis, kuhu taim jõudis 19. sajandi viimasel veerandil, peetakse seda kollaste õitega mugulpüsikut pigem juurviljaks kui lilleks. Aga taluaedades leidub teda tänapäevalgi nagu muiste.  „Vanavanaema magamistoa aknad olid pea alati suvel pärani. Akna all oli aga peenar, kus kasvasid põhiliselt maapirnid, sekka mõned tokkroosid ja kuldvitsad. Ehk siis kõik üsna kõrge kasvuga lilled. Toast vaadates täitsid nad kogu akna ulatuse ja see, kuidas nad tuulega õõtsusid, on kuidagi eriti meelde jäänud,” pajatab Taivo Piller.

shutterstock_1091859581.jpg

Matjoola.
Shutterstock

12. Matjoola e öölevkoi Matthiola longipetala

Eesti mõisates oli erinevat värvi lõhnavate õitega levkoi armastatud lill juba 18. sajandil. Toona kasvatati nii suvi- kui talvelevkoid, aga taluaedades pigem suvilevkoid. „Mäletan öölevkoid oma lapsepõlvest. Minu ema armastas teda lõhna pärast koos reseedaga peenrale istutada. Taim ise on tagasihoidlik – haraline ja väikeste hallikate lehtedega. Päeval teda ei märkagi, aga sumedate suveõhtute saabudes on võimatu mitte tähele panna. Siis avanevad lihtsad roosakaslillad õied ja täidavad ümbruse kogu ööks meeldiva lõhnaga,” jutustab Anneli Banner.

shutterstock_277163852.jpg

Harilik härjasilm.
Shutterstock

13. Harilik härjasilm – Leucanthemum vulgare – ja ka suur härjasilm – Leucanthemum maximum

Kui niitudel õitsevad harilikud härjasilmad, siis aedades tunduvalt võimsamad suured härjasilmad. „Ilusad kollase südamikuga valged õied on tõenäoliselt kõigile tuttavad. Küll sai katkutud neid valgeid keelõisi ära ja pobisetud endale nina alla: „Armastab, ei armasta…” Iseenesest on tegu tugeva ja vastupidava taimega, kes vajab samuti täispäikest, kuigi saab hakkama ka poolvarjus. Väga hooldust ei vaja, küll aeg-ajalt puhmiku uuendamist,” kommenteerib Taivo Paeveer.
Harilik härjasilm on Läti rahvuslill.

 

shutterstock_634664849.jpg

Aednelk.
Shutterstock

14. Aednelk Dianthus caryophyllus L.

Maali Roometi üks lemmikuid on lõhnav, vesihallil põhjal suurte heleroosade topeltõitega uhkeldav aednelk. „Pilkupüüdev läbi aasta! Nelgiväljad sobivad peenras ideaalselt kokku dekoratiivsete kividega ning hilisemate õitsejatega. Hea pinnakattetaim suuremate väljadena avaras istutusalas. Modernsesse vanaema stiilis aeda sobib nelgiväli hästi.”

shutterstock_693816163.jpg

Kuldvits.
Shutterstock

15. Kuldvits Solidago

See kõrgekasvuline taim lokkab nii iluaedades kui tühermaal. „Kuldvits on vähenõudlik aastakümneid ühel kasvukohal edenev pikaajaline õitseja. Uhked dekoratiivsed õisikud on pikad ja kollast värvi. Varased sordid puhkevad juulis, hilised isegi oktoobris,” seletab Ain Järve.

shutterstock_1078676801.jpg

Harilik siniliilia.
Shutterstock

16. Harilik siniliilia Scilla siberica

Meie aedades ja parkides metsistunud liik. „Silladest oli igal kevadel vanavanaema aias õunapuude alune sinine, muru sel ajal ju praktiliselt ei niidetud ja nii nad seal võimsalt vohasid. Taimede sibulad said ka pärast õitsemist lehtedest jõudu ammutada,” räägib Taivo Piller.

 

shutterstock_1091809991.jpg

Sügisaster.
Shutterstock

17. Sügisaster Aster dumosus

Nii madala- kui ka kõrgekasvulised sordid olid vanades aedades levinud püsikud. „Eriti need kohalikku maatõugu madalamakasvulised ja helelillade korvõisikutega . Sügisastrid puhkevad juba juulis ning hilisemad lõpetavad õitsemise külmade saabudes. Neid ei kimbuta ka jahukaste,” teab Ain Järve.

Artikli märksõnad