Väärikas põlistalu Muhumaal

Piret Veigel
Kodu & Aed
Reheala seinad laoti paekivist, ülemine osa kaeti krohviga. | Juta Kübarsepp

Ühes Muhumaa väärikas külas on vanavanemate pärand saanud värske ja tänapäevase näo, minetamata talule aastasadu omaseid tunnusjooni ja eripärast ilu.

 

Kes: kaks põlvkonda, ema Liilia Aulik ja poeg Ivo Aulik.

Mis: Simmu põlistalu, mis taastati ja kaasajastati arhitekt Andres Põime projekti järgi.

Kus: Muhumaal Soonda külas.

Kui Liilia Aulik pärast pealinnas veedetud 52 aastat pensionile jäi, otsustas ta teha linnaeluga lõpparve ja pöörduda tagasi Muhumaale, kus möödus tema lühikeseks jäänud lapsepõlv.Ema sünnikodus, Soonda külas Simmul oli elanud onu Joosep, kunagi oli talus olnud ka kolhoosi kontor. Traditsioonilisest rehielamust oli elamiskõlblikuna säilinud rehetoa ja kambrite osa. „Otsustasime poeg Ivoga, et peame selle tegema koduks, mida naudime ja armastame,” ütleb Liilia. Nende jaoks oli õuemuru veel tihedalt täis tipitud arvukate eelmiste põlvede jalajälgi.

Kui vana on vana?

Ammusest ajast pere esivanematele kuulunud Simmu talust on nii suulises pärandis kui ka arhiivis jäädvustatud mõnegi sugupõlve taguseid fakte, kuid täpseid andmeid maja ehitusaja kohta teada ei olnud. Rehielamu taastamise käigus õnnestus säilinud palkide põhjal tuvastada vanusega üllatav aastanumber – 1757. On aga enam kui tõenäoline, et sel kohal oli taluhooneid varemgi. Talukompleks oli veel eelmise sajandi keskpaigani säilinud terviklikuna – praegu ei ole enam kõiki hooneid näha, aga Liilia mäletab neid oma lapsepõlvest hästi.

Esimene vaade väravast avanes üle avara õue muljetavaldavale rehielamule. Väravast paremal piirasid kandilist õue aidad (viljaait, magamis- ja riideait). Väravast vasakule jäid kaev, laudad ning suveköök ehk paargu. Viimased olid sedavõrd kehvas seisus, et nüüd neid enam õuel ei ole – nende asukohta tähistavad traditsiooniliste talulillede peenrad. Ka tagaaias olnud sepikoda ei ole säilinud, ning selle taha jäänud veskiasemestki viib juba aastakümneid üle Kuivastu-Kuressaare maantee. See-eest on heas seisundis alles vana maakelder, mille tänaseni püsivate paekivivõlvide kohta võib arvata, et ju on needki laotud vähemalt kaks ja pool sajandit tagasi.

Usalduse küsimus

Ema ja poja südameasjaks oli säilitada olemasolevat võimalikult palju. Eesootava töö mahtu ning vastutusrikkust arvestades oli ülioluline leida asjatundja, kes mõistaks traditsioonilise taluarhitektuuri sõnumit ning oskaks seda tänapäevasesse keelde tõlgendada.

Ivo valik langes arhitekt Andres Põimele, kes oli varemgi selliseid projekte teostanud, neist ühe ka Muhumaale. Tänu samadele põhimõtetele ja mõtteviisile kujunes koostöö nii omaniku huve arvestavaks kui ka asjatundjat usaldavaks. Arhitekti nägemust ja näpunäiteid on järgitud terviklikult nii majade kui ka haljastuse puhul ja see on aidanud luua ühtselt nauditava ansambli. Kuna talus puudus korralik saun, alustati selle ehitamisest – see on ka ainus uus hoone. Aidamõõtu palkmaja sai koha taluõue servas, rikkumata Läänemaal ajalooliselt välja kujunenud plaani. Saun on tegelikult kui eraldi külalistemaja, seal on oma kööginurk ja kambergi.

Kõige suurem ülesanne oli mõistagi rehielamu lahenduste väljatöötamine. Selleks et ühendada mineviku väärikas olemus kaasaja nõuetega, ei piisanud ju üksnes maja remondist. Vee ja kanalisatsiooni rajamine viis ulatuslikud ehitustööd ka majast kaugemale, teispoole traditsioonilist kiviaedagi. Kuigi maja on täiendatud tänapäeva mugavustega nagu vannituba, on hoone klassikaline põhistruktuur säilinud pea muutmatuna: kambrid, rehetuba ning avar rehala. Viimase seinad laoti kohalikust paekivist uuesti üles, õuele ja tagaaeda avanevad uksed tehti täiskõrguses klaasist. Ehitasid põhiliselt kohalikud mehed, kellega jäädi samuti väga rahule.

Täienda ehedat ehedaga

Ehedat talumaja sobis täiendada mõistagi üksnes ehedate materjalidega – seepärast on siseruumides kasutatud traditsioonilist puitlaudist ja looduskive. Valitsevad värvilahendused on heledamas võtmes, mis lisab vanasse majja avarust ja helgust. Üksnes kambrites ja rehetoas, mis ühendab endas köögi, söögitoa ja elutoa, on laes ja seinte ülaosas näha puhastatud palke. Need mõjuvad soojalt ja koduselt, tuues üldmuljelt kaasaegsesse sisustusse erinevate ajastute kontrasti.

Suur lilleaed

Kui Ivo hooleks jäid ehitusküsimused, siis õue meelitas õitsema ema Liilia käsi. Üldises plaanilahenduses arvestas ta ühelt poolt arhitekti soovitatud madalhaljastuse ja avaruse säilitamisega, aga ka sellega, et suurt õue oleks mugav niita. Nõnda on kõik taimed koondatud paari suurde istutusalasse, mille suurejoonelised mõõtmed harmoneeruvad nii rehielamu kui ka ümbritsevate eakate puudega.

Lillede ja aiandusega tegelemine kannab Liilia jaoks pideva arengu ja loomingu märki – alati leidub midagi, mida aias muuta ja parandada, arvab ta. Enamik peenardes õitsejaid on pärandtaimed nagu pojengid, floksid, kassirattad, aediirised jt, kevadeti säravad siin ka arvukad sibullilled.

Tervik sünnib pisiasjadest

Peale hoonete ja taimestuse hoitakse selles talus alal aga ka veel üht olulist osa meie taluelu pärandkultuurist – tarbeesemeid ja rõivaidki, mis praegu on koondatud aita. Tervik sünnib ju pisiasjadest, teab Liilia ning ütleb, et nüüd, kus maja ja õu on korda saanud, ootab ees ka selle pärandiosa hoolikam ülevaatamine.

Kogus leidub haruldasi esemeid – talu sepikojas taotud ukselukust kuni säravate traditsiooniliste Muhu pulmakinnasteni. Igal siinsel esemel on olnud oma roll Muhu inimeste igapäevaelus. Selle meelespidamine ei ole oluline üksnes Aulike perele, vaid kogu meie kultuurile. Tehtud töö eest pälvisid Liilia ja Ivo Aulik mullu Eesti Kodukaunistamise Ühenduse ning liikumise patrooni president Toomas Hendrik Ilvese tunnustuse.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid