Vana palkmaja – soojustada või mitte?

Kristjan Arunurm
TM Kodu & Ehitus
Vana palkmaja soojustamine | Kristjan Arunurm

Puit on puhas ja looduslik ehitusmaterjal. Palkmaja hoiab siseõhu värskena, suvel mõnusalt jahedana ja tagab talvel toas paraja õhuniiskuse. Puu on küll loomult soe materjal, aga kuidas on selle soojapidavuse, lisasoojustamisvõimaluste ja -vajadustega?

Andres Uus on MTÜ Vanaajamaja asutajaliige ning pruss-sõrestikehituse ja palkhoonete taastamise õpetaja. Ta juhib Räpinas palkehituse ettevõtet Hobbiton OÜ, samuti õpetab palkehitust ja puiduteadust TTÜ Tartu kolledžis.

Andres Uusi sõnul on vanadel tahutud palkidest hoonetel, mille palgipaksus on umbes 15 sentimeetrit, seina U-väärtus keskeltläbi 0,75 W/m2K ( ruutmeetrit Kelvini kohta). Uute palkmajade puhul, mille seinapaksus on 20 cm, on tulemuseks mõõdetud 0,4 W/m2K. Vastavalt Eesti standardile EVS 837-1:2003 on 22-kraadise sisetemperatuuri juures tänapäeva hoonete soovitatav seina soojusjuhtivus 0,23 W/m2K.

Uusi sõnul võib lisasoojustusega, olenevalt soojustuskihi paksusest, saavutada ka väiksema numbri ehk pisut parema soojapidavuse, kuid peamiselt soovitab ta tähelepanu pöörata hoopis tuulekindlusele. "Soojustus tuult ei hoia, küll aga tuuletõkkeplaat või -riie. Tallinna Tehnikaülikooli ja Vanaajamaja koostöös tehtud uuringud, kus sai mõõdetud nii renoveeritud kui korda tegemata vanu maju, näitasid, et huvitaval kombel õhupidavusel suurt vahet polnudki. Sageli ei panda tuulepidavusele paraku eriti rõhku ja sellega nullitakse ära ka soojustamine. Kui lahendamata jäetakse räästaalused sõlmed, nurgad ja akende-uste ümbrused, puhub sealt ikkagi mingil määral sisse.

Nii et enne soojustamist on mõistlik teha palgivahede lisatoppimine näiteks takuga. Ja kui soojustada villaplaatidega, kipub õhk nende vahelt ikka leidma tee liikumiseks – sellepärast soovitaksin palkmaja soojustada hoopis märja tselluvillaga, mis lastakse kahurist otse palkidele ja mis ei jäta õhuvahesid. Kuuldavasti kasutatakse ka pihustatavaid vahtusid, aga see tekitab minus pisut hirmu, et kuidas see toimib, nii et soojustuse ja palgi vahele niiskust ei teki." Seinavahelise niiskuse kondenseerumisoht võib Uusi sõnul tekkida ka majja tungivate näriliste aukudest. Neid tuleks püüda vundamendiäärsete võrkude või muude vahenditega eemal hoida.

Tähelepanu ka põrandatele ja lagedele

Ent ärgem keskendugem üksnes seintele – Andres Uus teab, et need moodustavad maja soojapidavusest keskeltläbi vaid 20 protsenti, hoopis olulisem on pöörata tähelepanu seinte ja lagede külmasilla ohule. "Lae ja põranda osatähtsus soojakaos on seinaga umbes võrdne. Nii et kui vanal majal on korralik vooder peal, siis mina küll ei tormaks esimese hooga seda kohe lõhkuma, kui just suure remondi vajadust pole. Pealegi on suure soojustuskihiga oht muuta vana maja proportsioonid ebaloomulikuks. Kahjuks kiputakse seda ikka tegema, sellistel puhkudel on kohe näha, et midagi on valesti."

Mida aga arvata seestpoolt soojustamisest? "Kui seestpoolt soojustada, siis uuringud on näidanud, et viis sentimeetrit on optimaalne, rohkem pole mõttekas. Rooplaat krohvi all andis Tehnikaülikooli katsetes kõige parema tulemuse. Üldiselt tuleb seestpoolt soojustamisel kasutada ka aurutõket. Vanal majal, mis on kaua tühjana seisnud, või ka uuel palkhoonel ei pruugi aga palk esialgu õiget tasakaaluniiskust saavutada ja sisemise aurutõkke korral läheb materjaliniiskus väga vaevaliselt välja. Puidu difusioon on suhteliselt väike, eriti väljapoole. Simulatsioon näitas, et konstruktsioonide täielik kuivamine võib aega võtta kuni kümme aastat. Nii et rooplaat seespool ilma aurutõkketa on positiivne. Ainus oht, et kui vana palgi kvaliteet on kehv ja piltlikult öeldes näed õue, siis väljastpoolt soojustamise järel võib intensiivse kasutusega ruumidest minna seinte vahele siiski palju niiskust. Oluline on välja selgitada, kus toimub õhu jahtumine. Laes kasutaksin kindlasti aurutõket."

Mitte soojustamine, vaid korrastamine

MTÜ Vana ja Väärt nõustaja Laur Oberschneider toob välja peamised erinevused saja aasta taguste ja tänapäevaste palkmajade vahel: "Tänapäeval kasutatakse enamasti kinnist vara, vanasti tehti nii, nagu talupojamõistus võttis – peamiselt tehti lahtise varaga ja hiljem topiti tihedaks. Vara põhjad ja kumerused jätsid muidugi teatud õhuvahed sisse ja nii tihedaks ei saanud seda kunagi kui kinnist vara. Vahe on ka selles, kas palgid on omavahel ühendatud lihtsamate järsknurk- ehk koerakaela-tappidega või kolmekümnendail valdavaks muutud kalasabatappidega."

Tavaliselt on palgivahesid tihendatud taku või (turba)samblaga, kuid üllatusena on Oberschneider Lääne-Eestis avastanud muidki omaaegseid käepäraseid lahendusi: mereäärsete majade puhul näiteks palkide vahele topitud mõrravõrku.

Vanade majade puhul on tema hinnangul oluline mitte niivõrd soojustamine kui palkide ja konstruktsioonide korrastamine, vajadusel vahetamine ja tihendamine. "Paljudel neist on sokliosad madalad ja alumised palgid niiskusest kahjustada saanud. Sageli olen näinud, et majaomanikel puudub tegevusplaan ja ettekujutus loogilisest tööjärjekorrast. Näiteks on tellitud rookatuse vahetus, aga pole pööratud tähelepanu sellele, et esmalt tulnuks ära vahetada sarikad ja alus- ehk muurispuud – rookatus on ju üks raskemaid katuseid."

Selle, mida hädasti pole tarvis teha, soovitab Oberschneider tööplaanist välja jätta: "Piisab võib-olla põrandate, lagede ja aknaavade üle vaatamisest. Lagede peal olen kasutanud puistetselluvilla. Seinte lisasoojustamine ei pruugi anda erilist efekti, aga muudab maja välisilmet nii, et aknad upuvad seintesse. Muidugi ei ole vana nagu uus, aga kui sellist tulemust tahta, siis võibki uue maja ehitada. Vanal on teine väärtus. Aja jooksul on elustandardid muidugi muutunud: me tahame duširuumi ja väljaehitatud ülemist korrust, milleks vanad hooned ju algselt mõeldud ei ole, aga selleks ongi tarvis läbimõeldud tööplaani."

Aeg annab garantii

Suurimaid möödapanekuid, millega Oberschneider on kokku puutunud, puudutavad tõrvapapil ja ruberoidil vahetegemist. Nõukogudeaegsetel ehitustel on tuuletõkkena kasutatud mõlemaid, aga tõrvapapp palgile ohtu ei kujuta – see laseb niiskust läbi. Ruberoid on õhutihe ja võib palgikehandi mädanema panna, kuna niiskus ei pääse konstruktsioonidest välja. Kui aga ka sissepoole on omal ajal ruberoid paigaldatud, on tavaliselt palgid hästi säilinud, sest niiskus pole majast välja saanud. No ja mis sellest, et ei hinga. "Hingav maja on minu meelest üldse pseudoteema või ajakirjanduslik väljend – milleks peab maja hingama? Sellisel juhul ta puhub ju läbi, ei pea sooja ja on nagu kopsuhaige. Muidugi ei tohi olla täiesti nagu konservikarp, aga vana maja pole niikuinii umbne."

Nõukaaegsete materjalide suhtes restaureerimisnõustaja väga kriitiline ei ole: "Tehti toonaste teadmistega ja kasutati, mida saada oli. Mis teha! Ega me tänapäeva materjalide tulemuste kohta samuti enne kolmesada aastat täit tõtt oska öelda. Mis puutub päris vanadesse materjalidesse, siis aeg on näidanud, et lubikrohvile, palkmajale ja kasetohule võib julgelt anda isegi mitusada aastat garantiid."

Põrandasoojustusmaterjalidest suhtub Laur Oberschneider skeptiliselt kergkruusa, mis on ju põhimõtteliselt savi. "Elo Lutsepp ja Marika Laht Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskusest on rääkinud, et kergkruusa soojapidavus pole tihti vastanud inimeste ootustele ja vanades majades võib tekkida soodne pinnas vammi levikuks. Tähtis on muidugi niiskus majast eemal hoida. Probleemid algavad väljast. Võimalusel tuleks tekitada majast eemale vähemalt kaheprotsendilised kalded, aga alati pole see võimalik. Majaümbrus tuleks lahti kaevata ja täita killustiku või kruusaga, mis hästi vee vastu võtaks ja maa sisse juhiks."

palkmaja1.jpg

Palkmaja soojustamine
Kristjan Arunurm

Et vana ilme säiliks

Hiiumaa ehitusettevõtte OÜ Ungru Restauraator juht Kalle Rosenberg ütleb, et kui palgid on korralikult tapitud, varad tihendatud ja sein korraliku paksusega – oma 30-sentimeetristest palkidest –, siis üldjuhul ta palkmajadel lisasoojustamise vajadust ei näe: "Palkmaja seintes toimub normaalne õhu difusioon – ma usun, et see on sisekliimale tervislik ja hea."

Kuid kui palgid on liiga peened, nagu näiteks Kärdla kalevivabriku aegsetel majadel, on soojustamine tänapäeval õigustatud. Pealegi – ümarpalkidest seina soojapidav paksus on palgi jämedusest väiksem, sest palkide kokkupuutepind on kitsam. Parimaks vana maja soojustusmaterjaliks peab Rosenberg märga tselluvilla – sellega saab suhteliselt õhukese kihi tõttu säilitada hoone võimalikult originaalilähedased proportsioonid.

Hiiumaal pole tal kuigi palju märja tselluvillaga soojustamist ette tulnud: "Ilmselt peetakse ikkagi kulukaks – masina saab tellida ainult mandrilt ja transport saarele maksab rohkem kui vill ise. Nii et võrreldes tavavilla paigaldamisega on see meetod saarel kallim. Üldjuhul läheb vill ja tuuletõke, eelnevalt tuleb muidugi palgivahed üle tihendada ja sellega on päris palju mängimist. Tselluvillaga soojustamine on aga üsna kiire töö."

Kui lasta kahuriga otse palkide peale märja tselluvillaga soojustuskiht, on palgivarade tihendamise mure teisejärgulisem: tselluvill täidab seina ebatasasused nii, et seal, kus palgid on peenemad, on soojustuskiht paksem. Villaplaatidega soojustades seevastu jääb igale poole ühesugune soojustuskiht ja palkseina puhul seega kindlasti mõnedesse kohtadesse suuremad õhuvahed.

Rosenberg tõdeb, et ega puidu puhul palju soojustusvariante olegi: "Peno ei tule palkmaja puhul kõne allagi – see tekitaks näiteks räästa äärtesse ja maapinna lähedusse seina niisked kohad, sest ei hinga läbi. Puitmaja puhul on oluline õhu normaalne liikumine, samas soojapidavus. Vundamentide juures peab jälgima, kuhu jääb kastepunkt, ja viima selle majast võimalikult väljapoole. Kõrgema sokliga kivivundamente, mis võivad talvel nullpunkti tuppa tuua, on mõistlik seestpoolt soojustada."